Linnar Priimägi protokoll 40. Minu elu rollid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Linnar Priimägi

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi jätkab protokollimist ja teeb ühtlasi tähestiku oma elust.

SUU LAHTI, SILMAD KINNI

Hallide aegade rahvameditsiinist tänapäeva ayurveda'ni tunneb arstikunst mägivaiku ehk mägipalsamit (Asphaltum punjabinum), mida vanasti hangiti Himaalajast, Tjan-Šanist, Altaist. See universaalravimiks peetav mitmes olekus ja mitut sorti mineraalõli võib sisaldada orgaanilisi aineid ─ üht uskumust mööda koguni nahkhiiresitta. Et nahkhiired toituvad putukaist, nood omakorda söövad lõhnavaid mägitaimi, mille eeterlikud õlid ja muud raviained siis tiivuliste loomakeste kõhus fermenteeruvad ning viimaks ladestuvad koobastesse, kus nad ainulaadses mikrokliimas lõplikult laagerduvad. Seda juttu ei tahaks küll uskuda, eriti veel, kui tänavu kuulutati koroonaviiruse algallikaks just nahkhiired.

Pärsia keeles nimetati mägipalsamit mummia'ks ("pigi, bituumen", araablastel mūmiyā). Nõnda hakatigi arvama, et Egiptuses kasutatakse muumiaid tehes just seda ollust. Antiikaegne historiograaf Herodotos kirjeldab palsameerijate tööd: "Siis täitsid nad kõhu peenekstambitud mürri ja kassiaga (Lähis-Ida ebakaneel) ja teiste sääraste vürtsidega, välja arvatud viiruk, ning õmblesid kõhu kinni." Mägipalsamit ta ei maini. Seda ei kasutatudki, surnukehi mumifitseeriti muuhulgas hoopis naftapõhise konservandi bituumeni (mummia) abil. Käibib mitmeid vastuolulisi protsessi kirjeldusi ja Stadnikovi pole kahjuks enam käepärast.

Kuni säilisid keha ja nimi, võis kadunuke surnuteriigis mureta edasi elada ─ sellepärast palsameeritigi. Aga inimene tahab pikendada juba siinpoolset elu. Seetõttu hakati ennast ravima, turgutama ja konserveerima muumiate kõhust väljakaabitava ollusega. Araabia ajaloolane ning arst Abd al-Latif al-Baghdadi kirjutas XIII sajandi algupoolel: "Egiptuse surnukeha õõntest leitav muumia-aine erineb mineraalsest muumia-ainest üksnes immateriaalselt ja kui viimase hankel tekib tõrge, võib seda asendada." Algas farmakoloogiline laibarüüste.

Aga turg laienes, universaalravim levis Euroopasse. Nõudlust täitmaks laibatäidist ei jätkunud ning asemele võeti "vinnutatud surnuliha". Mumifseeritud koed tambiti pulbriks ja pandi müüki. Annused läksid käest nagu soojad saiad. Kuid kasutati ka teist menetlust. Aastal 1424 tunnistasid korjusekaupmehed kohtus, et keedavad muumiaid, kuni liha luudelt lahti lööb, koguvad keeduvee pinnale kerkiva õli pudelisse ja müüvad eurooplastele, kes maksavad 50 liitri eest 25 kuldmünti. Toorainet leidus neil virnade kaupa.

Euroopas levis laibasöömine. Kannibalismi harrastasid kõik, kes said seda endale lubada. Prantsuse kuningas François I (1515─1547) kandis alati kaasas toosikest muumiajahu ─ igaks elujuhtumiks. Kuid juba aastal 1564 avastas prantsuse arst Guy de La Fonteine vilgast surnukaubandust uurides, et nõudlust rahuldamaks müüakse iidsete originaalide pähe ka hiljuti koolnuid. Kõik läks letti, koguni hukatud kurjategijaid. XIX sajandi algul vedas kurikuulus hauarüüstaja Giovanni Battista Belzoni ühe laevalastiga Inglismaale 1,2 tonni kuivatatud inimliha. Rikkad eurooplased võtsid kõik pulbrina sisse.

Mil määral nad teadvustasid, mida-keda nad manustavad parandamaks seedimist ja neerude talitlust, võitlemaks allergia ning astma vastu, saamaks abi naistetõbede ja haavade-haavandite korral, nagu kinnitati? XVII sajandi inglise filosoof Sir Thomas Browne kirjutas: "Muumiast sai kaup, Mizraim (Egiptus) ravib haavu ja vaaraod müüakse palsamiks." Asjatult püüdis aastal 1634 rahvast mõistusele kutsuda üks inglise arst, kuulutades, et muumia konsumatsioonist ei koida vähimatki kasu, see mõjub hoopis halvasti südamele ja maole, paneb suu haisema ning ajab oksele. Tänapäeval igatahes ajaks ─ ega võtaks suu sissegi, isegi mitte koroonaviiruse vaktsiinina.

Aga kodutanumalt meenub erikonstrueerimisbüroo Desintegraator salapärane pruul, mille koostist ei avalikustatud ja raviomadused salastati. Mullu ilmus artikkel pealkirjaga "Imerohi AU-8 sisaldas nii lehmamagu kui ka koorega arbuusi" (veel sosistati surnud ämblikest): "Toiduhüdrolüsaat AU-8 oli nõukogude ajal populaarne vedelik, mis väidetavalt pidi aitama kõiksugu haiguste – näiteks närvihaiguste, vähi ja psoriaasi korral. Huvi Eestis toodetud imerohu vastu oli nii suur, et väljas looklesid pikad järjekorrad ning teiste liiduvabariikide elanikudki tulid pudeli järele. AU-8 tõi Desintegraatorile sisse suuri summasid." Pimeusksed inimesed ostsid ning jõid.

"Rahvas ostis ja tarvitas seda massiliselt nii Nõukogude Liidus kui lääne­maades, teadmata tolle pruunika vedeliku koostist või toimet, kuid uskudes "teadusliku maagia" töö­kindlusesse – isegi vähi­ravimina. Desintegraatori ukse taga lookles ööpäevad läbi järje­kord, kus ostu­võimalust ootavad inimesed soojendasid end lõkketule paistel," meenutatakse tagantjärele. Erikonstrueerimisbüroo juht Johannes Hint pandi vangi ning AU-8 kadus sama äkki nagu tuli.

Lapsepõlvest mäletan mängu "Suu lahti, silmad kinni!". Kellele nõnda öeldi, see pidi juhist järgima ja sai pimedast peast avatud suhu midagi ootamatut. Nüüd taipan, et too temp põhines usaldusel, usul, et midagi halba või kahjulikku ei panda. Eks olnud AU-8gi üks "suu lahti, silmad kinni". Ja võib-olla ka muumiapulber ning -õli.

Vähesed teadmised nõuavad suurt usaldust. Kui teadmiste nappusega liitub usalduse puudus, siis algavad mässud Chicagos, Berliinis, Minskis ja Moskvas ─ poliitiline "suu lahti, silmad kinni". Suu hüüab loosungeid, silmad tegelikkusele suletud.

 

MINU ELU ROLLID

Manfred ütles, et 10. detsembril esilinastuva filmi tarvis tuleks meenutada, kes ma kõik olen olnud. Tegingi ühe vahearve.

 

Mis omasin, on meelest läinud seni,

pean meenutama, mis mul kõik siin oli...

 

Erich Kästner: Saabumine Itaaliast.

Saksa keelest Linnar Priimägi.

Edasi 03.11.1984.

 

 

Abikaasa

abilinnapea

abiturient

aforist

agulipoiss

ajakirjanik

alias

armuke

armunu

assistent

asutaja

auhinnatu

aukodanik

auliige

autoomanik

autor

Baarmen

balletiõpilane

bibliofiil

Dissident

dotsent

draamalavastaja

draamanäitleja

dramaturg

düreriaan

Eestlane

eksaminand

eksamineerija

eksperimentaalesteetik

ekskursioonijuht

elektrotehnik

eraõpetaja

erudiit

esseist

esteet

etleja

ettevõtja

Filmihääl

filmikriitik

filminäitleja

filoloog

filosoof

floretiõpilane

fotograaf

fotokriitik

fotolavastaja

frankofiil

Germanofiil

giid

goetheaan

Haige

harrastusaednik

hegeliaan

hobune

Ideegeneraator

imagoloog

intendant

isa

Juhendaja

jutlustaja

jäär

Kaasautor

kammerkoorilaulja

katoliiklane

keeleuuendaja

kelner

keskkoolipedagoog

kirjanduskriitik

kirjandusteadlane

kirjastaja

kirjasõber

kitzberglane

klassitsismiteoreetik

kodu-uurija

kohtuekspert

kohtunik

kokk

koleerik

kolleeg

kollektsionäär

komnoor

konferansjee

konservatiiv

korrektor

kostüümikunstnik

kultuurikommentaator

kultuurikriitik

kultuuriloolane

kultuurinõunik

kultuuripsühholoog

kunstikriitik

kunstiteadlane

kursant

kõrgkoolipedagoog

külalislektor

Lapselaps

lastekoorilaulja

laulutekstiautor

laureaat

lavakujundaja

legitimist

leitnant

logograaf

loomeliitlane

luuletaja

Maadleja

mainekujundaja

mees

miim

modell

mälumängur

mängujuht

Nimepanija

nooremteadur

näitusekujundaja

Oktoobrilaps

ooperikriitik

ooperilavastaja

oponent

oraator

orienteeruja

osakonnajuhataja

Pantomiimilavastaja

parteitu

patsient

pedant

peigmees

pensionär

peokorraldaja

peotantsupartner

piletöör

pioneer

plakatikujundaja

poeg

prillikandja

propagandateoreetik

pugeja

Raadiohääl

raamatukogutöötaja

rahvatantsija

reisisaatejuht

reklaamiguru

reklaaminägu

reklaamiteoreetik

reporter

represseeritu

ristiisa

russofiil

Saatejuht

salanõunik

savisaarlane

semiootik

simultaantõlk

skandalist

solist

sportlane

stendhalist

stsenarist

sõber

sõltumatu

Tallinlane

tartlane

teadusdoktor

teadussekretär

teatraal

teatriaktivist

teatrikriitik

teeskleja

telelektor

tikkija

toimetaja

tõlkija

Underiaan

usutleja

Vaenlane

vanaisa

vanemleitnant

vanempioneerijuht

vehkleja

vend

videomonteerija

väimees

Wagneriaan

wiedemanlane

wilde'ist

Õpilasmalevlane

Äi

Ühikaelanik

ühiskonnakriitik

üliõpilane

üliõpilasteatrijuht

 

MEPHISTOPHELES

 

EESLID UDUS

Dmitri katedraal Vladimiris püstitati aastatel 1194─1197 püha suurkannataja Dimitri Solunski (Thessalonike Demetriose) auks. Ühel selle tümpanonidest kujutab reljeef episoodi II sajandil kuju võtnud (ja keskajal piibli kõrval kõige loetumast raamatust) "Aleksandriromaanist", mis vanaslaavi keelde jõudis tuhatkond aastat hiljem.

Seal kirjeldatakse Makedoonia Aleksandri taevassetõusu. Ta käskis võtta kaks greifi ja neid kolm päeva näljas hoida, seejärel ühendada nad kaelakütkega ja kinnitada sinna külge härjanahast korv. "Ma läksin korvi keskele, kõvasti hoides seitsme küünra pikkust oda, mille otsas hobuse maks. Otsekohe tõusid linnud lendu maksa sööma ja minagi kerkisin koos nendega õhku, nii et paistsin olevat taeva ligi." Kui väga külmaks läks, ilmus tiibadega inimene ja käskis maa peale naasta.

Originaalne lennumasin äratas keskaja inimeste imetluse ja kujutlusvõime. Selle süžee variatsioone näitavad mitmed pühakojad (Fidenza, Veneetsia, Palermo, Konstantinoopol, Kurjan, Mistra), seda kohrutati taldrikupõhja ning maaliti kirikumüürile (Würzburg, Palermo), kooti kangasse ja laoti kivipõrandamosaiigiks (Oranto), gaveeriti diadeemidele (Sohnovka, Preslavski), raiuti kapiteelidele, nikerdati pingileenidele, joonistati käsikirjadesse. Vladimiri katedraali reljeefil istub Aleksander korvis, kummalgi pool greif, kummaski tõstetud käes söödaks lõvipoeg.

Tuleb tunnistada Aleksandri aviotehnilist teravmeesust ─ tema lennuseadme kütusena töötab nälg. Sama printsiipi saab rakendada maapealses elus: ühel XVIII sajandi gravüüril näeme "oravarattas" koera, kes jookseb nina ees rippuva singi poole, keerutades nii tühja kõhu jõul praevarrast kaminas. Aga greifid ei küüni hobusemaksani ega koer singini.

Propagandateoorias kannab see printsiip nime "eesli porgand" ─ "strateegiline ees­märk, mis viiakse ellu ilma taktikaliste ning operatiivsete vahe-eesmärkideta. "Eesli porgandiga" mobiliseeritud publik sarnaneb eesliga, kelle seljas sõitja hoiab te­ma nina ees õnge otsa riputatud por­gan­dit, mida too püüab asjatult ampsata, ise muud­kui edasi astudes peibutaja soo­vi­tud suunas" (Linnar Priimägi: Propaganda. Sõnastik. Tallinn 2011, lk 51). Gustav Naan kirjutas aastal 1993: "Kehtib seaduspärasus: kui inime­ne või rahvas on juba teinud väga suuri pingutusi ja toonud ohvreid, on tal tahtmine teha veel üks samm: järsku kõik muutub. Ja siis veel üks ja veel üks ja..." Inimene sarnaneb mõnikord greifi, koera ning eesliga.

Aga erinevalt noist mõistuseta elajaist võib ta abstraktseid ideaale jahtides hakata tüdimust tundma juba enne väsimust. Kõrged aated ei käivita kauaks, mida udusemad ja kättesaamatumad nad püstitatakse, seda kiiremini loobutakse neid taga ajamast. Väga lihtsalt ning ilmekalt sõnastab abstraktse ideaali vene laul "Бродяга" ("Hulkur"): "Бежал из тюрьмы темной ночью, / В тюрьме он за правду страдал" ─ "Ta põgenes pimedal ööl vanglast, kus kannatas tõe eest." Mis tõde see säärane ta vanglasse viis, polegi tarvis ütelda ─ tõde on tõde, ja punkt!

Nüüd, vaadates meelt avaldavat noorsugu Minski tänavatel, tunnen ära võitluse tollesama abstraktse "tõe" eest, mille eest Hulkur kinni läks. Protestijaid käivitab mingi ähmane, mitteprogrammiline aade. Puudub strateegia (vastus küsimusele: mis saab meist?), mistõttu ka taktikal (vastusel küsimusele: mis saab vastastest?) puudub tõsiseltvõetavus. Miks peaks sundima president Lukašenkot tagasi astuma? ─ Sest rahvas "kannatas vanglas tõe eest". Aga millise tõe? Ja kes täpsemalt mille all kannatas? Abstraktsed aated toovad küll tänavale, koju minnakse ilma nendeta.

Kümnetel ja kümnetel tuhandetel meeleavaldajatel pole eesotsas aju, juhti, kes suudaks organiseerida midagi tulemuslikumat kui massikokkutulek ja läbi linna kulgev rahvamatk või гулянье. Neil läheb tarvis strateegi, Aleksandrit, ja kui Aleksandr Lukašenko ei kõlba, siis leidku asemele omaenda Aleksander, väejuht, kellel piisaks autoriteeti ning oskust. Säärast ei otsi välja tikutulegagi, või mis tikutuli ─ ta peaks juba praegu särama nagu majakas rahvamere keskel.

Aga ta ei tohi kuuluda oma armeega samasse sotsiaalsesse seisusse ega vanuseklassi. Revolutsiooniteoreetik ja -praktik Karl Kautsky õpetas (ja Lenin kinnitas teoses "Mis teha?", 1902), et teadlikkus oma eesmärkidest ei teki mitte stiihilisest rahvaliikumisest endast, vaid tuleb sinna sisse tuua väljast. Valgevene lähivälismaa (eelkõige Poola ja Leedu) püüavad nüüd väljast sekkuda ─ aga vaevalt neil või mõnel nende käsikul õnnestub Minskis initsiatiivi haarata: võrriike ei luba tüürile Venemaa ja rahva enamik näeb oma "batkas" ikka suuremat autoriteeti kui raja tagant saadetud emissaris. Kuni uut, oma Aleksandrit ei ilmu, protestitakse vastuhakumeele udus. "Agga innimene, kui tedda, ta petliko süddame, ja temma ihhaldamiste wõrkudes petakse, ei märka" (Otto Wilhelm Masing).

Võib-olla ei tüdine greifid taga ajamast maksa, koer singi poole lidumast ega eesel porgandit püüdmast. Ent ühel hetkel võib tulla tunne, mis sõnastatakse David Tuhmanovi laulus:

Капитан, я так боюсь обмана,

бы поймите, в чём мой интерес

может быть за голубым туманом

больше нет ни сказок, ни чудес.

("Kapten ma nii väga kardan pettust; saage must aru, kui ma asja uurin: äkki ei olegi helesinise udu taga mitte mingeid muinasjutte ega imesid?") 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: