Sirbis: piltmõistatused, palgalõhe, poliitmoraal
Tutvustame 2. oktoobri Sirpi.
PIRET VOOLAID: Lehm akna taga
Kuidas seletada pilte lastefolkloori kaudu ehk Kujundliku mõtlemise arendamisest piltmõistatuste abil
Inspiratsiooni võtta käsile siinne teema andis üks hiljuti meie meediasse sattunud poliitiku mõtisklus kunsti üle. Nimelt seadis see poliitik oma sõnavõtus kahtluse alla õige mitme nüüdiskunsti varasalve kuuluva teose väärtuse, puudutades teiste hulgas ka Hollandi kunstniku ja kunstiteoreetiku Theo van Doesburgi (1883–1931) tuntud tööd "Kompositsioon VIII (Lehm)".
See sõnavõtt tekitas minus omalaadse äratundmise, sest tegu on ju tõepoolest olulise probleemiga. Kuidas "lugeda" säärast kunsti, seesugust abstraktset joonistust, kui me esmapilgul ehk tõesti aru ei saa, mida autor sellega öelda on tahtnud. Nüüd taas selle küsimuse üle arutledes tulid mulle meelde 1980. aastatel ja hiljemgi Eesti koolilaste hulgas folkloorina võidukäiku teinud humoorikad ja samuti mõnigi kord näiliselt abstraktses vormis piltmõistatused. Õigupoolest püstitavad need just sellesama küsimuse: no mida sellel pildil ometi on kujutatud?
REIN RUUTSOO: Poliitikast ja moraalist
Venemaa liidrid on loobunud hoolimast, mis neist arvatakse, riik omandab taas kurjuse impeeriumi maine.
Aleksandr Navalnõi surmaheitlus oli ilmselt kavandatud lõppema teisiti. Putini kleptokraatliku režiimi suurimat kriitikut oli juba varemgi korduvalt jõhkralt rünnatud – valatud üle briljantrohelise, söövitavate ainete seguga, fekaalidega jne. Nüüdki vist loodeti, et atentaadi korraldajateni viivad otsad kaovad Siberis paremini vette. Oli ju Anna Politkovskaja, Boriss Nemtsovi jt mõrvamise uurimist nõudnud maailma avalikkus lõpuks ikkagi väsinult vaiki jäänud. Nüüd on sellest saanud märgiline ja juba ka murranguline sündmus. On lootust, et vähemalt Euroopas lisandub dialoogi Venemaaga uus mõõde, sest juba algelistegi eetiliste piiride kadumine Venemaa poliitikas ähvardab moraalse degradeerumisega kogu kontinendi poliitilist elu.
BARBI PILVRE: Kuidas kaotada palgalõhe?
Suurema palga teenimist takistab naiste "vale" erialavalik, suurem hoolduskoormus ja tagasihoidlikkus palgaläbirääkimistel.
Eestis on naisi ettevõtete tipus väga vähe ja ootamatul kombel paistavad naiste vähesusega tippjuhtide hulgas silma meie rahvusvahelise osalusega ettevõtted. Naised teenivad tunnis keskmiselt viiendiku võrra vähem kui mehed. Neile langeb peres suurem hoolduskoormus, mistõttu on nad tööturul vähem paindlikud ja tööandjale vähem atraktiivsed. Ka teevad naised sageli palgaperspektiivi mõttes "vale" erialavaliku ja õpivad erialasid, mis ei too hiljem kaasa suurt töötasu.
Vestlusringis on sotsioloog Kadri Aavik, Swedbanki personalijuht Ülle Matt, poliitik Riina Sikkut ja sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter.
KEIU VIRRO: Mõtestaja, puhastaja, peegeldaja (Intervjuu Laur Kaunissaarega)
Dramaturg Laur Kaunissaare: "Ma ei usu, et üheski kunstivaldkonnas oleks dramaturgi panus üleliigne."
Laur Kaunissaare on töötanud dramaturgina mitmes teatris ja etendusasutuses ning nüüd teeb ta seda tööd vabakutselisena. Intervjuus avab ta oma kogemuse kaudu dramaturgi töö eri tahke ja vaatleb praegust teatripilti, samuti seda, kuidas tuleks seal toetada riskijulgust.
Kuidas kasvasid dramaturgiks? Lõpetasid lavakunstikooli lavastajana vaid 21aastaselt ja pidid minema Vanemuisesse, ent seal lahvatas rahadraama. Mis juhtus?
Oli omajagu otsinguid. Vanemuine oli tollal suurtes võlgades, nagu mõni teinegi teater, ja pidi olukorrast pääsemiseks kõvasti kärpima, küllap ka noorte lavastajate osas. Veel mäletan ähmaselt, et millalgi enne Vanalinnastuudio lõplikku pankrotti kaasati meid kursusekaaslase Mart Kolditsaga arutellu selle teatri tuleviku üle, ent sellest ei tulnud midagi. Ega me ise ka olnud sellises olukorras kuigi julged, vähemalt mitte mina. Hiljem korraldati puhtalt lehelt uue direktori konkurss, selleks sai Tiit Ojasoo ja sündis teater NO99.
MARGIT MUTSO: Must maantee ja punane soorebane
Koos maanteedega on ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid, mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud.
Üks tuttav kirjeldas, et seisis Inglismaal valiku ees, kas osta pilet Edinburghist Londonisse sõiduks odavamale või kallimale rongile. Vahe on selles, et kallim rong sõidab mööda ranniku äärt, mida on aknast palju mõnusam vaadata kui odavama rongi teekonnal paistvat. Pärast mõttepausi langes liisk kallimale, sest on ju reisides teelolemise võlu sama oluline kui sihtkoha vaatamisväärsused.
Tee-ehitus on üldjuhul midagi üdini pragmaatilist ning detailideni normeeritud ja läbi arvutatud: must triip tõmmatakse sihtpunktide vahele võimalikult otse, võimalikult sirgelt, trajektoori anlüüsides puudub lahter silmailu hindamiseks. Kui Eesti raudteed kulgevad üsna meeldivalt läbi eheda looduskeskkonna, teinekord jääb teele isegi mõni pika ajalooga arhitektuuripärl-raudteejaam, siis maanteedega kipub asi üha rohkem kiiva kiskuma.
EVI ARUJÄRV: Otsides varjatud ilu
Paraku kipub ratsionaalselt konstrueeritud nüüdismuusika sageli eirama ka loodust ennast ehk muusikalisi tajunorme. Eesti muusika päevad (EMP) 12. – 20. IX Tallinnas ja Tartus, kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner.
Teada põhjusel nihkusid Eesti muusika päevad märtsist-aprillist septembrisse ja said väikestes saalides kammerliku vormi. Festivaliürituste hulka mahtusid konkursi "Noor helilooja" finaalkontsert 12. IX Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis ja vestlusõhtu "Kaos ja ilu" 13. IX Tartu Uues teatris (Eike Eplik, Meelis Friedenthal, Mihkel Kunnus ja Märt-Matis Lill), aga ka vestlus sarjast "Helilooja, kes sa oled?" Toivo Tuleviga 14. IX Eesti Raadio 1. stuudios ja Märt-Matis Lille pärgamine LHV Au-tasuga 15. IX Arvo Pärdi keskuses. Siin on jutt Tallinna kontsertidest. Tagasivaates võib öelda, et varjatud ilu otsides näitas eesti nüüdismuusika oma nägu üsna varjamatult ning et 1990. aastatel alguse saanud kõlamodernismi projekt toodab ennast juurde ja on tugevalt institutsionaliseerunud.
KAAREL KUURMAA: Lapi tragöödia ehk Se on everything
Veiko Õunpuu "Viimastes" leidub palju tema filmidele iseloomulikku, aga kindlasti pakub see uue ja värskendava filmikogemuse.
Veiko Õunpuu filmid põhjustavad vastakaid arvamusi. On filmisõpru, kes ootavad tema teoseid rohkem kui ühegi teise Eesti filmilooja omi, kuid ühtlasi on ta jätnud endast mulje kui raskete lugude režissöörist, kes ei tee laiatarbekaupa. Žongleerimise tõttu väikese andunud järgijaskonna õhina ja suurte masside mõistmatuse vahel on tema filmid kergesti haavatavad. Produtsendid, taustajõud ja eelkajastajad-ajakirjanikud paneb see peaaegu alati enne esilinastust rääkima juttu, et seekordne film on kas kõige lookesksem, naljakam, arusaadavam, rahvalikum vms. Kahtlen küll sellise müügimängu sügavamas mõttekuses, aga igal juhul on Veiko Õunpuu Eestis tugevaid tundeid tekitav kultuuriline kaubamärk, millega on paljudel keeruline suhestuda. Üheks vastuolulise retseptsiooni põhjuseks on ilmselt Õunpuu tööstiil ja kunstilised ideaalid.
URMAS LÜÜS: Kärbes raamatul
Näituse "Tiiger ruumis" kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis.
EKKMis on tiiger. Põnev! Tiigreid on ka enne nähtud. Venemaal pani tsirkusevürst Mstislav Zapašnõi tiigrid hiiglaslikel diskokeradel tagajalgel sitsima ja Mussorgski saatel valssi keerutama. Taimaal armastavad turistid teha pilti koos lombakate ja kaelapidi ketiga põranda külge aheldatud tiigrinirudega. Netflixis olla nähtud üht kuulsat tiigrikuningat, kes kandideeris USA presidendiks. Kõige intrigeerivamat tiigri ja ruumi kooslust märkasin päev enne näitusekülastust jõusaali duširuumis tätoveerituna ühe lopsaka kannika peal.
Lugenud läbi aga näituse sissejuhatava teksti, pulss langes. Tiigrit ei olegi. Hingasin kergendatult. On hoopis energiatemaatika. Põnevkõditava ärevuse asemel, mille oli kasvatanud ootus kohata midagi võõrast ja ennenägematut, on ruumis hoopis masendust ja trööstitust külvav küsimus energia jätkuvusest ja selle ennasthävitavast globaalsest väärkasutusest, mis on teemana käinud läbi juba paljudest nüüdiskultuuri vahendavatest institutsioonidest. Keskkonnatemaatika ei ole rinda küünistega rebiv tiiger, vaid nagu terav ora saapas, mis pikka aega tüütult jalga torgib ja lõpuks lombakaks teeb. Konnakeetmise efekt. Süveneb pisitasa ning halvab lõpuks totaalselt: õudse lõpu asemel tiigriküüniste meelevallas tiigriootuse lõputu õudus.
Ja palju muud huvitavat. Kes lõpuni jaksas lugeda, saab nüüd ühtlasi teada, et järgmisel nädalal täitub Sirbi esimese numbri ilmumisest 80 aastat.
Toimetaja: Valner Valme