Arvustus. The Flaming Lipsi püha psühhedeelia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uus plaat

The Flaming Lips

"American Head" (Warner)

9/10

The Flaming Lips pole sugugi enam nii pöörane bänd, nagu võib mäletada kaheksakümnendate alul alustanud grupi loomingu esimesest poolest (aga ka hiljem). Võib ju esineda levinud väidetega küpsusest ja maha rahunemisest, mis on kahtlemata asjakohased, aga The Flaming Lips väärib tähelepanu ka seetõttu, et kuuekümnendale eluaastale vastu vaatav bändi liider Wayne Coyne kannab sama tuttavat pöörasust endaga endiselt stiilselt kaasas – ta evib seda koos bändiga nüüd lihtsalt tasakaalukamalt. Või olgu pealegi siis küpsemalt ja rahunenumalt.

"American Head", bändi kuueteistkümnes album, pole sugugi üle võlli eksperimentaalne ega mürarohke. Eks bänd on niikuinii ajaga enam popi poole pööranud, aga populaarsus pole Oklahoma pundi jaoks eesmärk omaette, nende omapäras ja veidruses on lihtsalt piisavalt paljud kuulajad midagi olulist enda jaoks ära tundnud, et teha neist suurem nimi, kui nad ise oma muusikutee algul osanuksid lootagi. See popilikkus ei tähenda, et "American Head" oleks mingi lihtne kaasa ümisemise album, kaugel sellest. Seaded on jätkuvalt äärmiselt värvikad ja meloodiad kaugeltki mitte etteaimatavad. Toonide kirevuse on muusikud suutnud tabavalt rüütada näiliselt peaaegu malbesse vormi, kus üks sumemažoorne ja pisut suhkruvatine happepopi pala sulandub sageli katkematu lainena järgmisse.

Kindlasti võib "American Headi" puhul rääkida kontseptuaalsusest, kuid kontseptsioon tähendab siin pigem läbivat joont, mille niidid on siiski vabalt sõlmitud, ilma eriliselt konkreetse ühtse katuseta (kuigi peeglipilk oma Ameerika juurtele on kesksel kohal). Lüürika on ehk mõneti rohkem kahe jalaga maa peal kui mõnelgi teisel Lipsi albumil, aga kujutlusvõimele ülemäära piire ei panda, mida näitlikustab teiste seas lugu "Dinosaurs On The Mountain: "I wish the dinosaurs were still here now / It'd be fun to see them playing on the mountains / Up on the mountain they'd be all alone / You can't just leave them on the side of the road / You know they'll never make it on their own  / All alone, all alone."

Kusjuures huvitaval kombel ei muutu lüürika neil hetkil umbmääraseks vahuks, vaid need saurused kerkivad meeltes ülireaalseteks. Ja tähtsateks! Ma tõesti kuulen dinosauruste melanhooliat, kuidas nad seal mäe otsas või tee ääres üksi õhtut mööda saadavad – ja hetk hiljem ei saa ise ka täpselt aru, mis see mu silme ette kerkib. Igatahes õnnestub Lipsil oma muusikaga kujutlusmaailmu tõeluseks vormida.

Sarnaseid teismelistemaailma hetki pakub album veel, mis võiks ju panna silmi pööritama (nagu loos "You n Me Selling Weed": You and me selling weed / Think I've got all I need / With you as my girl / Feels like I'm ruling the world), aga ei pane, sest ma usun seda kõike! Need sõnad pole lauldud tühja koha pealt, vaid bändi loovad jõud on lugudega töötades heitnud pilgud tagasi oma 70ndate noorpõlve ja leidnud sealt ehedat materjali, millega töötades nad enam ei muretse häbi ega tõsiseltvõetavuse ega muu tarbetu pärast. Ja aeg-ajalt on hea meenutada, et meis kõigis peitub üks teismeline, kes näeb ja kuuleb mõnda asja isegi puhtamalt kui meie täiskasvanud mina.

Albumi läbiv sumedus tähendab, et tegu on nii-öelda kuulajasõbraliku muusikaga. Aga sellesse pisut rohkem süüvides leidub ülimast lihvitusest hoolimata ohtralt toorest loovust, mida ei lase unustada ka Coyne'i hääle käredamad viivud. Ja näiliselt puhtas popirüüs kõneldakse otse ja toorelt teemadel, millest paljud siiani kõva häälega rääkida ei julge. Näiteks juba mainitud lugu "You n Me Selling Weed" on konkreetne pilk minevikku, nagu on ka albumi üks mõjusamaid palu "Mother I've Taken LSD". Kui paljud julgevad välja öelda, et nad on rohtu müünud või emale rääkida, kuidas nad on LSD-d teinud?

Siin peitub "American Headi" võlu ja lootus. Ideaalis ei peaks me varjama, kes me oleme, nagu ei varja ka Lips oma lugudes sageli traagilise saatusega tegelaste varjulisemaid pooli. Ühiskond, milles elame, on ideaalist loomulikult kaugel. Aga see ühiskond ei ole valmis ehitis, see on pidevas rekonstrueerimises utoopiline projekt, mille käigus oleme jõudnud enamate vabadusteni, kui mõnigi hipi kuuekümnendatel unistada julges. Ega toonagi bändid naljalt nii avameelselt rohust ja happest laulnud, maskeerisid ju ka biitlid end kavalalt fraasi taha "Lucy in the Sky with Diamonds", nii et igaüks sai rahuliku südamega lemmikpoistebändi kuulata LSDst üldse midagi teadmatagi. Lisaks biitlitele, kelle harmoonilise popi mõjusid "American Headilt" kindlasti leiab, võib tabada paralleele happerocki isade The Grateful Deadiga – see niit on helikeele osas küll tinglikum, aga vaimsuse mõttes isegi asjakohasem.

Igatahes The Flaming Lips ei keeruta tühja. Nad kutsuvad vaatama enda sisse ja siis endast välja. See maailm ja elu pole lihtsalt etteantud olukord, millega tuleb kaotajana leppida. Jah, on kaotust ja valu, mida kuuleme läbivalt ka "American Headil", aga selle kõige kõrval on ilu alati sealsamas. See ilu, mida Lips meile meenutab, tõstab usutavasti "American Headi" mõnegi melomaani aastalõpu edetabelis kõrgele. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: