Protokoll 41. Elutarkuse vormelid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi.
Linnar Priimägi. Autor/allikas: MADIS SINIVEE/POSTIMEES/SCANPIX BALTICS

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi räägib elutarkuse universaalsusest, inimese anatoomiast ning märtritest.

ELUTARKUSE VORMELID

Elutarkused osutuvad eri rahvastel ühesuguseks, ilma et üksteiselt laenataks. Lihtsalt kogemused kattuvad. Nüüdsama lugesin Konfutsiuselt: "Ära teisele tee seda, mida ei taha iseendale." Sama räägivad piibel ja Kant. Kuidagi loksus ühtmoodi arusaam kõigil paika ja võttis ühesarnase kuju.

Eestlane ütleb: "Sõpra tuntakse hädas." Vaevalt, et ta seejuures mõtleb Ovidiusele, kes "Tristias" nendib: Donec eris felix, multos numerabis amicos: / Tempora si fuerint nubila, solus eris ─ "Kuni oled õnnelik, annab sõpru kokku lugeda, aga kui saabub sombune aeg, oled üksi".

Või vanasõnaline variatsioon sellest: Verus amicus amore, more, ore, re cognoscitur ─ "Tõelist sõpra tunned kiindumusest, käitumisest, sõnadest ja tegudest". Õnnestunud sõnamäng, kus lause mõttekus säilib reastatud ablatiivide täht-tähelt lühenedes: a[m[o[re]]].

Budistid peavad pühaks silpi om, esimest nende mantras oṃ maṇi padme hūṃ. Noid sõnu tõlgendatakse mitmeti. Kõige peenemalt ehk nii, et jumalikus paradigmas tähendab om tarkust, ma kaastunnet, ni mentaalsust ja kõnet, pad meelerahu, me õndsust ning hum empaatiat.

Ehkki mitte budist, mõtisklesin om'i üle ja sain valgustuse osaliseks. Ka sellest mõistest lähtudes annab ehitada seitsmeastmelise aapelise trepi, mis edastab mõttekat sõnumit.

O ─ imestus (esmane vahetu oo!)
OM ─ mõtisklus (nagu budistidel)
OMA ─ lähedus (mitte võõras)
OMAN ─ kuuluvus (mulle kuuluv)
OMAND ─ varandus (ka võõras)
OMANDA ─ käsklus (rikastu vaimselt!)
OMANDAV ─ muutuvus (targemaks saav õppija)

Ja siin ring sulgub, tunnetusastmed naasevad algusse nagu Escheri trepp, uuele tuurile: et edasi targemaks saada, tuleb uuesti osata imestada: O(o)!

See tähendustiine tsükkel kõlbab nii elutarkuseks kui ka elujuhiseks. Tolleks esmaseks elujuhiseks, mille sõnastas halastamatult selgesti Vladimir Iljitš Lenin: "Õppida, õppida, õppida!"

INIMESE ANATOOMIA

Purjutaja baaris läheneb teisele: "Veame kihla, et ma hammustan oma silma!" Too hakkab nõusse. Väljakutsuja võtab koopast välja oma klaasist silma ja lööb hambad sisse. ─ "Aga nüüd veame kihla, et ma hammustan ka oma teist silma!" ─ "Noh, ega tal ometi mõlemad klaasist..." Ning nõustub. Mispeale too võtab suust valehambad ja näksabki teist silmamuna. Mis viina ta võidutasuks võttis, ei tea.

Füüsikud-matemaatikud teavad vabaduse astmetest, mille hulk väheneb, sõltuvalt konstruktsiooni keerukusest. Üheainsa abstraktse kuuli liikumise võimalusi ei piira mitte miski, vabaduse astmeid jagub lõpmatult. Aga kui teda mingi varb seob teise kuuliga, siis kahaneb vabaduse astmete arv kohe tunduvalt. Ja kui kinnitub kolmas kuul oma liikuva varva otsas, siis ahenevad võimalused veelgi.

Inimkeha kujutab endast just säärast konstruktsiooni. Liigesed ei lase liikmeil painduda suvalises suunas, ulatuda kuhu tahes. (Kondiväänajad, nagu Vello Vaher, moodustavad erandi, aga klassikalise kunsti hindajal hakkab alati kuidagi ebameeldiv vaadata nende loomuvastasust.) Inimkeha ehitus ei võimalda näha oma kõrvu ega limpsata küünarnukki.

Meie anatoomia ei võimalda igasuguseid asendeid. See jääb kunstiteadlasele silma pornograafilisi filme vaadates, need ei paku erilist visuaalset vaheldust, kõiki liikumisi ning asendeid saab ettearvatavalt ära tunda (nagu moodsas tantsuteatriski, näiteks Fine Five'i puhul) ─ igavaks läheb. Kāmasūtra't appi võttes püütakse sisse tuua vaheldust, aga keha ehitus seab ikka oma piirid, luuletatagu poosivariatsioonidele juurde ükskõik mis suutrad.

Neid mõtteid ajendas vaatepilt ühes restaureeritud "kopli trammis", kus viiest reisijast kolm istus vastamisi akna all ja näppis mobiiltelefoni. Nad tegid seda kahe käega: üks hoidis aparaati ja teine toksis nuppe. Kasutavad istudes kaht kätt! ─ läksid mu silmad lahti. Aga kas mingi olukord selle võimaluse välistaks? Kas leiduks tegevust, mida inimkeha võimaldab istudes teha ainult ühe käega? ─ Vastus ei lasknud ennast kaua oodata. Teatav lõpptoiming paigas, kus keiser jala käib, pole samaaegselt kahe käega sooritatav. Anatoomia ei võimalda.

Aafrika primitiivrahvad, kes end kuigi sageli pesta ei saa, järgivad loomulikku hügieeni, et parema käega tohib puutuda ainult puhtaid asju, nagu toit, kõikide räpaste asjade tarvis jääb vasak. Nüüdsel viiruse-aja(stu)l võiks meil nende ürgsest tarkusest tulu tõusta.

Kas kurakäelistele kehtiks vastupidine hügieenireegel, ei tea. Vasaku- või paremakäelisus vääriks üldse sügavamat kultuuriloolist uuringut kunstiajaloo ainesel. (See probleem torkas silma vana-egiptuse maalinguid vaadates.) Kunagi ehk võtan ette.

GALILEO JA GIORDANO

Mõned Galileo Galilei loodusteaduslikud vaated andsid hirmsa teoloogilise siirde: nendest järeldus, et altarisakramendis leib ja vein päriselt ei muutugi Kristuse ihuks ja vereks. Selle jäleduse eest lasknuks Püha Kirik ta pikemata põletada. Suurt teadlast säästmaks esitati talle Pietro Redondi väitel petteks süüdistus milleski suhteliselt ebaolulises ─ Koperniku heliotsentrilise maailmapildi propagandas.

Aastal 1633 allkirjastas Galilei inkvisitsioonikohtus lahtiütluse: "Mulle langes ränk kahtlustus ketserluses, sest arvasin ning uskusin, et maailma keskpunktis seisab Päike, mitte Maa, ning et Maa liigub... Ma ütlen vandega lahti, nean ning pöördun ära ülalnimetatud vigadest ja ketserlustest ning üldse kõikidest muudest eksimustest ning eksiõpetustest, mis lähevad vastuollu Püha Kirikuga, ja vannun, et ma tulevikus ei levita suuliselt ega kirjalikult mitte midagi, mis võiks minu suhtes selliseid kahtlusi äratada."

Teoloogiline ketserlus asendati niisiis natuurfilosoofilise eksitusega. Et seda tehti teadlikult, näitab järgnenud karistuse karmus: Galilei pidi elu lõpuni jääma füüsilisse koduaresti ja vaimsesse isolatsiooni (ehkki Koperniku arvutusi kasutati astronoomias juba ammu).

Aastal 1942, andis tollele teadusloolisele episoodile individuaalpsühholoogilise tõlgenduse Camus: "Ma ei tea kedagi, kes oleks surnud ontoloogilise argumendi nimel. Galilei, kes oli jõudnud tähtsa teadusliku tõeni, salgas selle silma pilgutamata maha, niipea kui see talle eluohtlikuks muutus. Teatavas mõttes oli tal õigus. See tõde polnud tuleriita väärt. Kumb kumma ümber tiirleb, kas maa päikese või päike maa ümber ─ see on täiesti ükskõik. Ühesõnaga, see ei ole oluline küsimus... Elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest."

Kolmandik sajandit enne Galilei protsessi, 17. veebruaril 1600 põletati Lillede väljakul Roomas inkvisitsioonikohtu otsusel elusast peast Giordano Bruno.

Samal aastal 1942, kui Pariisis ilmus Camus "Sisyphose müüt" (Le Mythe de Sisyphe), avaldas Vatikani arhivaar Angelo Mercati paavst Pius IX isiklikust fondist leitud toimiku, pealkirja all "Giordano Bruno kohtuasja kokkuvõte" (Il sommario del processo di Giordano Bruno). Selle publikatsiooni 261 punkti refereerivad inkvisitsiooniprotsessi tunnistajate ning ülekuulajate ütlusi ning Bruno vastuväiteid.

Algul mõisteti kohut Veneetsias ühe patriitsi pealekaebuse alusel. Seal avaldas Bruno valmidust süüdistused omaks võtta, sest karistusena saadetuks ta kui patukahetseja lihtsalt kuhugi kloostrisse. Aga Roomas, kuhu ta välja nõuti, läks asi tuliseks. Teda süüdistati ketserluses.

Siin tuleb mõista, et inkvisitsioon tegeleb õpetusega, mitte inimesega. Vaimulikus kohtus mõistetakse hukka eksimus, mitte eksinu. Sancta Mater Ecclesia ei taotle mitte karistust, vaid omaenda aluste puhtust ja kaitset.

Bruno hämmastav kangekaelsus laskis Püha Kiriku pikameelsusel tühja joosta. Kardinal Bellarmino kohtles teda ülima leebuse ja vastutulelikkusega, soovides talt vaid edaspidist enesetsensuuri ning ainult üldsõnalist lahtiütlust arusaamadest, mis ei vastanud Rooma õpetusele ─ asjata! Koguni paavst andis Brunole märku, et too lubaks ennast aidata, ja saatis teda ravima oma ihuarsti ─ asjata! Castel Sant'Angelo vangi järelemõtlusaega järjest pikendati ja pikendati ─ asjata!

Bruno loobus elust teadlikult, läks vabasurma. Mille nimel? Hõlpsalt voolab ta sulest teoreetiline mõlgutus traktaati "Kangelaslikust entusiasmist" (De gli eroici furori, 1585): "Parem väärikas ja sangarlik surm kui vääritu ja madal triumf." Kui õilsalt kõlab talle omistatav päevikumärge: "Ma ei kanna nüüd enam isikliku elu koormat, vaid süümevabaduse, kahtlemisõiguse ja puhtale arule tugineva teadusliku uuringu õiguse tulevikku." Ta ohverdavat end inimkonnale, inimvaimu arengule. Sellest luuletab Paul-Eerik Rummo:

Kõikide kirikute kellad kumisesid, kumisesid.
Tardunud olid kõikide Kristuste näod.
Väljakul löödi risti ette
ja murti hagu.

Oo kuumad südamed, te süttite kergesti
ja põlete heleda leegiga!

Kaugetel tähtedel öeldi sel päeval:
"Märgutuli süüdati. Varsti nad asuvad teele."

Camus avab teistsuguse perspektiivi: "Enesetappu on alati uuritud kui ühiskondlikku nähtust. Mina aga, vastupidi, tahan alustada üksikisiku mõtlemise ja enesetapu vahekorrast." Niisiis, milline isiklik silmipimestav motiiv varjutas Giordano Bruno silmis tuleriida lõõma? Miks ei kohutanud teda Pomponio Algerio pretsedent? Too pärines ju samuti Nola linnast ning anti Veneetsia inkvisitsioonikohtust üle Rooma Santo Uffizio'le ─ kust ta piazza Navonale keeva õli katlasse kupatati.

"Avvisi di Roma", katoliku kiriku teadaanded, mis kleebiti seintele, kommenteerivad 17. veebruaril 1600 Bruno hukku: "Kangekaelselt soovis ta surma, püsis kuni lõpuni patus ja väitis end vabatahtlikult valivat märtrisurma, veendumuses, et ta hing koos tuleriida suitsuga surematusse tõuseb."

Surematus ─ ecco! Võtmesõna! Uskumata teispoolsusesse, tahtis Bruno jäädvustada end maapealsete meelde. Tahtis põletada oma nime inimkonna mällu. Jah, edevus ─ esimene ning rängim surmapatt, superbia.

Giordano Bruno, accademico di nulla accademia ("mitte ühegi akadeemia akadeemik"), mõistis, et ta kosmoloogiline filosoofia vajub unustusse koos tema nimega. Sai aru, et nime ei taga talle tulevikus mitte ta õpetus, vaid õpetuse tõmbab tulevikku tema lõõskav nimi. Tõesti, kellele tänapäeval meenuks veel Giordano Bruno, kui too ei valinuks toona tuleriita. Ta põgenes leekidesse unustuse eest. Põgenes meie pähe.

Ligi seitsmekümneselt pattu kahetsenud ja ligi kaheksakümneselt koduüksinduses surev Galileo Galilei ning napilt üle viiekümnesena linnaväljakul põlev Giordano Bruno kõrguvad nüüd mõlemad teadusmärtrite panteonis. Ja nende kõrvutusest selgub ka suurim erinevus: Galileo surm oli bioloogiline, Giordano oma imagoloogiline.

 

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: