Olev Remsu. Kes on Ungern-Sternberg?
Olev Remsu jätkab religioonide lätteil rändamist.
Ivolga kloostrisse – kui täpne olla, siis datsani nimega Hambõn Huree – jõudsin esimest korda 1975. aastal, pulmareisil, mis toimus natuke enne registreerimist.
Eks reisime ole ka pisut konkurents – mina käisin seal aasta enne kui mu sõber, budoloog Linnart Mäll. Võin endale õlale patsutada. Aga ma läksin sinna Mälli instruktsioonidega, ja neist oli abi. Olin ka N. Liidu ainukese budistliku kloostri olemasolust kuulnud just temalt. Olukord oli toona selline, et üksainuski oli hästi, Mongoolias olevat neid kloostreid olnud veel vähem.
Nüüdseks olen Ivolga olnud juba neli korda, raamatus "Rongiga maailma lõppu" (Go-kirjastus, 2009; minu tekst, Tiit Pruuli fotod) olen kirjutanud, kuidas Stalin selle kloostri ja üldse budistliku konfessiooni N. Liidus pärast Teist maailmasõda taastas, tegi seda viimasena kõigist religioonidest ja nende osadest. See on tõesti ääretult põnev ning tema poolt põrgulikult salakaval asi, kontaktid Hitleriga kahvatuvad selle kõrval. Temal ja edasistel valitsejatel oli vaja inimesi, kes munkadeks kostümeerituna osaleksid mitmesugustel rahuvõitluse foorumitel ning ajaksid seal N. Liidu asja – püüaksid panna piiri relvastumise võidujooksule, vähendada Lääne relvastumist, ise samal ajal massiliselt uusi pomme ja rakette luues. Seda siis rahvusvaheliselt. Ja tõesti, paljud klerikaalid käisid tihti mööda ilma ringi, võitlesid mitmesugustel konverentsidel rahu eest. Ka siseriiklikult oli asjal mõte – kostümeeritud või ka pärisvaimulike kaudu sai rahva meeleolusid peilida, sai neid juhtidagi.
Miks Stalin Mongoolias budismi ei taastanud, seda tahaksin küll teada. Ehk olid sealsed punategeleased nii kanged, et hakkasid Stalinile vastu, ei lubanud tal usku uuesti üles ehitada? Ei usu.
Kui ma aga tagantjärele oma neljale Burjaatia-reisile mõtlen, siis käib vaimusilmast ja vaimukõrvast ennekõik läbi too esimene sõit sinna Baikali tagusesse steppi.
1975. aastal küsisime me Ulan-Ude turismibüroos, kuidas Ivolgasse saaks, vastuseks piinlik vaikus. Ruumis viibis neli-viis ametnikku, kõik pöörasid pilgu aknast välja. Küsisin teist korda ja valjemini ning kuulsin ühelt vanemalt naiselt ausat vastust: me ei tohi sellest rääkida. Ja teile soovitame sinna mitte minna, tuleb pahandusi. Loodame, et teda tõe pärast töölt lahti ei lastud.
Tänasin info eest, saime ju teada, et klooster ikkagi eksisteerib, Tartus oli Mäll hoiatanud, et ei maksa väga üllatuda, kui see on viimasel ajal kinni pandud. Jutud käivad mustadest pilvedest kloostri kohal. Aga seda, kas eksisteerib või mitte, olekski vaja teada, ja ehitised on kindlasti alles. Vaevalt neid keegi hakkas maha põletama. Esimene taksojuht nõustus sinna sõitma hüval meelel, terve tee pajatas, kui lollid on ikka mungad, usuvad jumalat. Ta ei teadnud, et budismis jumalat polegi, ta uskus rumalusi, mida oli kuskilt kuulnud, võib-olla koguni lugenud. Ma ei hakanud talle ka midagi seletama, niikuinii poleks ta mind uskunud.
40 kilomeetrit mööda tolmust stepiteed, mis nagu ei olnudki tee, ja olimegi kohal.
Ostame pileti ja siseneme paraadväravast, mille kahel tulbal ja ülakaarel tervitavad meid draakonid, kihvad irevil. Seltsivad seal lõviga, temal on veel verejanulisem nägu. No kohe tuleb ära sööma!
Kas budism ei kutsugi siis lambukesi enda juurde, nagu on kombeks kristlusel?
Ja mis pilet? Raha ei võta datsan, vaid end koduloomuuseumiks kuulutanud nähtus, mida ei ole rohkem olemas kui kassaputka väravakaare all. Niisiis – turismibüroos keelduti meile andmast infot muuseumi kohta. Tavaline sovetlik perestrahhovka. Ennetav enesekaitse igaks juhuks, ka siis, kui ei ole tarvis.
Julgeme edasi astuda hoolimata draakonitest ja lõvidest, kes, tundub, et on hoopiski amuuri tiigrid. Amuur siit käeulatuses. Näeme punavalget loosungit, kus kiidetakse Nõukogude Liidu valitsust ja tema rahupoliitikat. Neid tuleb edaspidi veel ette, kinnitatud lohakalt ehitiste külge, täpselt samuti nagu ilmalikus maailmas. Ainult et kiidetakse valitsust, tavafraas on kiita parteid ja valitsust. Ma ei usu, et see oleks juhus. Igatahes sobivad need loosungid ideaalselt budistlike sürrmaalingutega. Jah, rusikas on virutatud täpselt silmaauku.
Olen selliseid maalingud varem näinud ainult National Geographicus TRÜ teaduslikus raamatukogus. Nüüd siis naudin originaale, lisaks neile naudin paleesid, katused üleskäänatud räästaotstega; kõhukaid ja kuldseid Buddhasid, tosinakäelisi Avalokitešvarasid ning palveveskeid ja palvetrumme. Keeruta ja põrista, ning sa puhastud, igaks juhuks tee veel seitse tiiru ümber lumivalge stuupa, siis on sisehelgus lõkkel. Nool näitab suunda, kui kõnnid valepidi – kellaosutile vastu –, siis jääd oma kannatuskoormaga.
Palveveskid koos palvetrummidega on mongoolia ja burjaadi keeles хурдэ; täpsem tõlge oleks mani ratas. Püüdkem mõelda nende olemuse peale.
Mitte ükski religioon ei pööra kunagi täielikult selga tegelikkusele, objektiivsele reaalsusele. Kui nii juhtuks, oleks see mõistetav ainult väga vähestele, umbes nii nagu relatiivsusteooria.
Kui meditatsioon ja palvetamine on munkade töö, siis veskikeerutamine ja trummitagumine on virgutusvõimlemine, ning see tõdemus ei ole mõeldud sugugi iroonilisena, nõnda on lamaistlikes (Tiibeti- ja Mongoolia-budistlikes) datsanides looduse ülesandel sajandite jooksul kuidagi paratamatult ja iseenesest kujunenud. Et meel ei nürineks, et kõht ei kasvaks ette.
Tegelikkusest tähtsam on muidugi sisenemine teispoolsusesse. Budismis ei ole vajalik mantra (palve) välja ütlemine. Näiteks piisab tee ääres kividesse uuristatud mantrate nägemisest, ning see tekst – nagu budistid on selle omaks võtnud – mõjub, harib ja puhastab sind. Veskikeerutamine ja trummi toksimine-põmmine on mittesõnaline mantrate retsiteerimine, mille toime ei olevat kehvem artikuleeritud kõnest. Kas tummus on aegade vältel välja kujunenud otstarbekus? Igatahes on siin kokkupuuteid mõtlemisega, mis toimib samuti vaikselt ning ei koosne ju ka loogikast ega täpsest sõnastusest.
Nii, budismi peapalve, isegi kuninglikuks mantraks kutsutud om mane padme um on mul kaareka värava taga öeldud suud lahti tegemata, trummiveskit keerutades, läki edasi!
Kas ma olen pärast palvet pisutki vabanenud kultuurituse, omakasupüüu- ja vihamürgist? Kas ma olen üürikenegi oma kannatustest priimaks saanud? Ja peamine – kas mul on natukenegi rohkem tekkinud kaastunnet, budistliku eetika ühte keskmõistet? Või lepin ma ikka selliste käibetõdega, nagu – võõras mure!, lollidelt tulebki nende raha ära võtta; ükski heategu ei jää karistuseta. Mina ei tohiks olla kannatustest vaba, kui keegi maailmas kannatab.
Aga kuidas niisuguseid asju enda sees mõõta? Hüva, loodame, et ehk kunagi tuleb selgus.
Ent mida need neli mantrasõna tähendavad? Ehk kahandab tähenduse teadmine nende mõju? Karta on. Ühelt poolt on see mantra ja ka kõik teisedki mantrad nagu muusika. Nagu Arvo Pärt. Helisüžee sisu oleks otsekui tajutav, kuid mitte verbaliseeritav ning see pakub võimaluse mustmiljoniks seletuseks, millest virvendub vaid seletaja autoportree. Ei rohkemat.
Om mane padme um puhul on huvitav see, et kuidagiviisi annaks kokku leppida üksikute sõnade tõlkimises sanskriti keelest meie keelde (Oi!; kalliskivi; lotos; süda ehk tarkus), ent tervikliku lause moodustamisel lähevad keelevaldajate arvamused vägagi lahku. Mina nende valdajate hulka ei kuulu, nii et ma ei hakka üritamagi. Leian tuge eestikeelsest Vikipeedia-artiklist (tasemel kirjutis!), kus antakse teada: enamik Tiibeti budistlikke tekste peab mantra tõlget teisejärguliseks.
Olgugi, et Buddha ei lasknud viirukil suitseda müstikale hosiannat lauldes, manitses ta oma õpilasi hoiduma sukeldumast üleloomulikkusesse, tundub siin olevat siiski teispoolsuse hõngu. Selles, et tõlget peetakse tähtsusetuks, et antakse voli sõnade tagusele tajule. Mina pean ennast suhteliselt tubliks ratsionalistiks, ent ma möönan, et niisugune taju on vist olemas.
Näe, ehitiste vahel, otsekui kvartalisisesel tänaval kõnnib munk, sügisbeež rässa õlul. Kui ma aastakümneid hiljem oktoobrikuus Kanadasse sattun, siis sealsed vahtrametsad meenutavad mulle eelkõige budamunkade talaare-rüssasid. Tookord pöördusin ma venekeelse tervitusega tolle munga poole, tema eemaldus minust kähku, vaatas mind veel kuidagi etteheitvalt üle sügis-Kanada tooni õla.
Hiljem seletas Mäll mulle põhjuse. Mungad ei tohi turistidega suhelda, ja keeld ei ole sugugi religioonisisene ettekirjutis mitte tegelda ilmalikega (nagu õigeusklikel ja katoliiklastel), nad hoopis kardavad, et kontakte turistidega käsitletakse religioosse propagandana ning see võib põhjustada pahandusi võimuga, isegi kloostri sulgemist ning propagandistiks tembeldatu lukustamist vee ja leiva peale. Pileteid väravas müüb, jah, riigiasutus, Ivolga datsani puhul oleks tegemist nagu ametliku vaatamisväärsusega, mis ometi on (pool)põrandaalune.
Ma kujutan ette poliitbüroolaste mõttekäiku. Nikita Hruštšov oli teatavasti Stalinist hullem ateist, ta oli lausa ateistlik märatseja, ent tedagi (või tema kaasvõimureid) võis religiooni likvideerimise kavatsuse täideviimisel peatada mõte – see on ju suure Stalini loodud, kas meil on ikka õigust tema pärandile ots peale teha? Ka järgmised valitsejad mõtlesid samuti ning lihtsam oli mitte jännata. Ma olen lugenud, et Juri Andropov oli juba sama tõsine usumees nagu Stalin ning tema planeerinud poliitbüroo istungeid alustada meieisapalvega. Ma ei usu, et see oleks 100 protsenti väljamõeldis, suitsulõhn on siin kindlasti, ehk oli tuli veel süttimata.
Igatahes püsis Ivolga datsan kokkuleppimatusel, likvideerimise pideval edasilükkamisel, kuni elas 1990. ja 2000. aastatel üle tõelise renessansi ning sünnitas Burjaatiasse üha uusi ja uusi budistlikke pühamuid.
Näete, kuidas räpane poliitika püsib vaimumaailma helguse kõrval, takistab sisemist puhastumist.
Nagu pole budismis jumalat, nii pole ka keskset pühakirja, nagu judaismis-kristluses, nagu islamis. Kust see kirigi peaks tulema, kui pole dikteerijat? Selle asemel on musttuhat teksti, milliseid kuskilt keskusest ei hinnata üht õigemaks ja teist hoopis keelamist väärt ketserlikuks ning sellest on sündinud kenakesti kookondi, mis kõik seletavad omamoodi teed virgumisele, Buddhaks saamisele. Ma usun, et hierarhialembeline inimene ütleks selle kohta – anarhism!, mina – demokraatia ja läänelik (!) pluralism, mitte idamaine sundideoloogia. Juba siis teadsin, et budism on mõjutanud minu toonase lemmikkirjaniku, Salingeri loomingut. Esmalt tahtsin sarnaneda Athosega, tiinekana juba Holden Cauldfieldiga. Ja mida teeb Holden? Püüab ühtevalu kannatustest vabaneda, otsib meelerahu, ehkki ta vist Buddhast ei tea suurt midagi. Pole viga, tema eest teadis Salinger, sünnilt judaist, enese valiku järgi zen-mees. Zen-budismi Rinzai koolkonnas esitatakse mõtluste vahel üksteisele mõistatusi à la ""Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga kuidas ühe käega plaksutamine?" Mäletame, et Holdenile meeldib küsida: "Mida ütleb üks sein teisele?" (Saame nurga peal kokku.)
Hiljem avastan selgeid budismimõjutusi lausa uskumatutest kohtadest – näiteks George Lucase "Tähtede sõjast" ja Lana ja Lilly Wachovski "Matrixist".
Esimene reaktsioon on – moega kaasajooksmine, mis muud! Siis kutsud end korrale – ära omista teistele motivatsiooni, mis ehk suunab sind ennast! Ja seejärel tunnustad – ei ole tegemist odava ja välise moebudismiga, vaid sügava sisetunnetusega.
Olgu, mina aga kõnnin mööda Ivolgat edasi – 1975. koos Reedaga, 2008. koos Tiiduga, 2011. ja 2012. aastal juhendan giidina turiste.
Klooster puhkeb õide, laieneb ja tähtsustub, teda kutsutakse Vene Tiibetiks, Vene Lhasa, Vene Potalaks, ja juba see asjaolu teeb helgeks. Lammutajad on põrgusse saadetud, ehitajad säravad.
Aga esimesel korral leidsime siiski ühe munga, kes oli nõus meiega rääkima. See juhtus juba kloostri taga, kus paiknesid põllud-karjamaad ning laudad-sigalad.
Ausalt öeldes oli see üks erandlikke kordi, kus mõlemad näitavad üles aktiivsust suhelda. Pärast nagu kokku leppivaid pilke liikusime teineteise poole ja tervitasime. Mees mõistis kohe, et me oleme Pribaltikast.
Tema meid välismaalaseks ei pidanud, tema oletas õigesti, et Bribaltikast. Siis rääkis ta meile Buddhast, sellest, kuidas lahti saada kannatustest. See on täpipealt pulmareisi teema!
Saanud teada, et oleme Eestist, küsis ta meilt:
"Kuidas elab Ungern-Sternberg?"
"Kes-kes?" küsisin vastu.
Piinlik tunnistada, kuid tol hetkel ei teadnud ma Ungern-Sternbergi kohta praktiliselt midagi. Jah, juugendlossi varemeid Haapsalu-Rohuküla maanteest vasakut kätt olin ma näinud, ent Ungern-Sternber … Piinlik tunnistada, aga ни в малейшей степени …
Tundus, et me põhjustasime mungale suuri kannatusi.
"Kuidas nii, te ei tunne oma kodumaa suurt poega! Häbi," lausus mees ning kõndis sutaani sahisedes minema.
Paar päeva hiljem olime juba Kjahtas, Mongoolia piiripunktis. Äkki näen, et ühel palktalul on mälestustahvel. Mina olen suur mälestustahvlite lugeja. See oli pühendatud ühel bolševikule, kes oli казнен Унгерном. Oot-oot, tuleb välja, et meie kodumaa suur poeg hukkab bolševikke. No, siis on ta tõesti suur ...
Nii tekkis huvi Robert Nicolaus Maximilian von Ungern-Sternbergi vastu, mehe vastu, kes oli Mongoolia diktaator (1919–1921), seksita abielus Hiina printsessiga, antibolševik nr 1, kes natsionaliseeris pangad pool aastat enne, kui seda Lenin ja Trotski Venemaal tegid, kes röövis budakloostritest kokku hiigelvaranduse, mis on siiamaani leidmata; mehest, kelle meelest saab Euroopat bolševiseerumise eest kaitsta ainult nii, et eurooplannad sundrasestavad puhtaverelised ja veel rikkumatud mongolid ning siis kehtestatakse üle Euroopa budism.
Sundrasestamine, see ainulaadne idee kuulub üksnes talle. Jah, pärast vallutamisi vägistatakse naisi, see on ju normiks kujunenud, ent sundrasestamine, selle peale pole tulnud keegi ei enne ega pärast teda.
Huvitav, kas ka too munk sundrasestamist pooldab?
Mina kirjutasin Ungern-Sternbergist kaheköitelise romaani. Lugege, palun! Näide, kuidas mingit ideed-religiooni saab väänata endale totaalselt vastupidiseks. Aeg-ajalt mõtlen, ehk on teiste religioonidega juhtunud see, mida Ungern-Sternberg ainult kavatseks?
Täna tehakse Mongoolias naljaekskursioone Ungern-Sternbergi varanduse leidmiseks. Ole mees, võta labidas ja kaeva! (Tehakse ka Tšingis-khaani haua ja kullamägede leidmiseks.) Ja selgub, et labidat polegi vaja, selle võib üürida pisikese tasu eest koha peal.
Toimetaja: Merit Maarits