KOJU JÕUDMINE 

Üks Eesti poeg on koju saabunud

sada aastat peale oma sündi

jäävalt kodukanti maabunud

pärast pikka ajapõllu kündi

siin Eesti südames ta ilma tuli

tarkust omandas ja elu nägi

ta sisemuses leegitses üks tuli

luuleanne, sõna ürgne vägi

ei elu andnud pikalt püsida

isamaal, vaid juhtis üle vee

jäi vaid üle nõutult küsida

miks nõnda heitlik inimese tee

tas ärkas ellu võimas sõnavool

läbi lõputute riimide

ning värsitaktis ilmnes kogu hool

mis üle aegade, režiimide

sai värsiridu laialt laduda

luulest kujunes ta hingepide

võis Eesti rahvas rõõmus aduda

kuis köidab meest ja kodu sõnaside

ei saanud seista pühal kodupinnal

suur saabumine ootas oma tundi

nii lüürikat lõi kipitaval rinnal

väljendades sõnaloome sundi

kuid ajaratas lükkas ette tunni

tagasi kord kodumaale jõuda

sai täita helge igatsuse sunni

kalli Eesti sadamasse sõuda 

ta võttis osa kogukonna tööst

aitas, andis nõu ja kaasa lõi

vaba möödaniku hirmuööst

värsket sära Koeru kanti tõi

nüüd kodukoha pühal pargipinnal

kivil istub poiss, tal raamat käes

loeb liigutatult, heliseval rinnal

keskendunud sõna võimsas väes

hea teeline, kes veedad siin kord hetki

sa kodu tähendusest osa saad

on lõpupunkt see pärast pikki retki

Eesti keskel, vastu haljast maad

siit võõrsile kord lahkus otsiv hing

kes tegi suureks sõna, oma rahva

ja naasis kui sai lõpetatud ring

taaskohtumine olema sai vahva