Olev Remsu. Kõigil on õigus, kellelgi pole eesõigust
Olev Remsu kirjutab uues reisikirjas budismi argistest rakendustest ehk kuidas Vietnamis üle tee minna.
Võõramaalane ei julge Vietnamis minna üle tänava. Rollerite meeletu hulk Hanois ja Saigonis – ametlikult Ho Shi Minhis, mitmemiljonilistes hiiglastes, on lõputu ja katkestamatu, põristamine ei rauge öötundidelgi. Täpselt nagu Amazonases, ainult et palju harulisem ning katketmatu, kalaparvede asemel kihutab suuremaid ja vähemaid võrre hullupööra. Sõidavad üksteises peaaegu et kinni, ehk napp sentimeeter on vahet. Kui sedagi. Ja oleks siis lenksupööraja üksinda. Ei. Peal on veel kolm-neli last või siis laiutab pirakas koorem, näiteks heinasaad või puhvetikapp. Või koliseb slepis roostes käru. Kord nägin tagapingil lehma, kord tsiklit. Tsikkel sõidutab tsiklit, see on kihvt pilt. Ja lehmal tundus see olevat harjumuse asi, ei ta rabelenud ega ammunud. Ehk veeti teda nii iga päev karjamaa ja lauda vahet?
Tänaval toimub ehtne Browni liikumine, totaalne kaos, ükski liikluseeskiri ei kehti. Kõik meenutaks nagu Metsikut Läänt XIX sajandil – mida vähem inimene teisel pool Mississippit tunneb seadust ja mida vähem seadus inimest, seda parem seadusele ja inimesele. Aga tegelikult ei meenuta. Ei mingit tüli ega jagelemist, rääkimata revolvripaukudest. Ei ainukestki avariid, isegi müksu-kõlksu mitte.
Kindlasti on kuskil liikluseeskirjad viksilt olemas, aga vaevalt, et keegi on viitsinud neid lugeda. Ja milleks seda tehagi, kui seaduse asemel on süda? Olen näinud, kuidas ringristmikule jõudes pöörab üks rollerite voog hoopis vasakule, sest niimoodi on neil ligem jõuda tänavale, kuhu vaja. Kas vastassuunas põristajad põrkavad kokku? Ei! Napilt-napilt, ent riivamata mahuvad kõik ilusti ära. Kas kuuldub sõimu – kuhu sa, kurat, tikud? Kas sa, mait, liikluseeskirju ei tunne! Kas sa ei tea, et mul on õigus? Eesõigus isegi! Ei kuuldu. Veel vähem vibutab keegi rusikat.
Kuskil hingesügavuses on vietnamlased budistid. Ehkki riigistatistika määratleb neid valdavalt esivanemaid austavaiks (ca 80%), budistideks (10%), katoliiklasteks (5%) ja teisteks. Esimene segment mõeldi välja sotsialismi ajal, seda ei peetudki usuks ja nõnda sai ilustavas riigistatistikas hõisata, et vaid tühine protsent vietnamlastest on usklikud. Nüüd on selle nähtuse kohta levimas termin koduusk, mis on juba muutunud (pool?)ametlikuks.
Ükskõik, kuhu te Vietnamis ka ei läheks – hotelli, poodi, muuseumisse, kellelegi külla või mujale, ikka näete te ukse juures või aknal mõnda suuremat või väiksemat altarit, mille sees ilmtingimata hõõguvad leegid (kunstlikud, meenutavad meie elektrikaminaid) ja harilikult on see pühaese ehitud budistliku dekooriga. Sinna kõrvale pannakse andamit – paberraha, puuvilju ja muud söögikraami, teinekord isegi pudel õlut ja sigarette. Hommikul paned, õhtul, kui vaja läheb, võtad tagasi. Vietnamlasest tuttav rääkis mulle kombest tähtsale vestlusele minnes panna vestibüülis altari kõrvale oma mobiiltelefon või isegi rahakott. Et jutt ülemusega õnnestuks. Sõltumata edust, pistad ajutiselt annetatu lahkudes tagasi taskusse.
Teatavasti on igast religioonist olemas lihtsustatud rahvavariant, mõtleme kasvõi eestlastest luterlastele või venelastest õigeusklikele – mis sest, et kirikus suurt ei käi ja piiblit lugeda ei viitsi, viisaka inimesena olen usklik ikkagi. Koduusk on budismi rahvavariant.
Kas olete kunagi püüdnud mediteerida, mida nõuab tõsine budism? Ega see kerge asi ole, eriti alustamine. Aga üks budismi põhiprintsiipe kõlab – kui ei ole ahelaid, siis ei ole kannatusi. Milleks ennast siis aheldada tülika ja vaevarikka mediteerimiskohustuse külge? Teine reegel ütleb – alusta väikestviisi, tagasihoidlikult, kann las täitub aeglaselt. Iga meister oli kunagi alustaja. Tempo on määramata, nii tegelengi ma kogu aeg pihta hakkamisega. On ju budism tee kannatusteks vabanemiseks, järelikult saab ka vaeva nägemata läbi. Ma panen käe lahti tegemiseks andamit, küll kunagi jõuan ka mediteerimiseni.
Ja mis põhimõttel toimib liiklus linnatänavail? Buddha õpetas – ära vihastu, ära kogu endasse raevu, see hukutab su! Nii ei vihastu ma ka nende peale, kes justkui valesti sõidavad. See on ratsionalistlik otsus, ka seda õpetas Buddha – te ei saa kedagi allutada, allutamata iseennast. Mõistus ütleb – õppige andestama! Emotsioon keerutaks viha üles. Jeesuse õpetus - Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! (Mt 5:39), võib tulla apostel Tooma kaudu siit.
Milleks aheldada ennast eeskirjade külge, kui saab läbi ka ilma nendeta? Austage kõiki, õpetas Buddha. Esmalt mõistke ise teisi, pingutage selle nimel kõigest jõust ja alles siis soovige, et mõistetaks teid. Kui olete mõistnud teist inimest, siis saavutate rahu. Püüdke olla õnnelik selle asemel, et olla õige! Võita iseennast on raskem kui peale jääda tuhandetes lahingutes! Kui võit on käes, ei võta seda teilt ära ei inglid ega deemonid, ei taevas ega põrgu. Võit enda üle tuleb vaid oma mõistuse abil, oma mõtete kontrollimise jõul. See toob harmoonia, mis asub hinges ja mitte väljaspool teid. Alati on, mida tänada. Tänulik süda teeb teid suureks.
Tuleme tagasi Vietnami suurlinnade tänavale. Seal toimib budistlik põhimõte, kokkuvõtvalt niisugune: kõigil on õigus, kellelgi pole eesõigust. Koduusk suunab seda.
Olen lehest lugenud liikluseeskirjadega eksperimenteerimisest mõnes Saksa ja Rootsi väikelinnas. Ära on kaotatud kõik ettekirjutused, välja arvatud parema käe reegel. Maha on võetud kõik tähised, foorid on välja lülitatud. Ja tulemused? Avariide hulk ei suurene.
Kas budism levib? Koduusu asemel parema käe reegel? Ega eurooplane ikka päris reegliteta elada oska.
Eriti imeline on moslemimaa Egiptuse liiklus. Sealgi on kaks hiigellinna, 16-miljoniline Kairo ja 6-miljoniline Aleksandria. Esimeses valitseb Vietnami-moodi näiline kaos (jällegi enamjaolt avariideta), teises aga ehtne euroopalik, eeskujulik liikluseeskirjade kehtimine. Kahe linna vahel on umbes 220 kilomeetrit, kindlasti sõidavad ühe linna sohvrid teiseski. Tähendab, nad valdavad mõlemat kunsti.
Kuidas siis ületada tänavat Vietnami suurlinnades? Võtke süda rindu, astuge ükskõik mis kohas julgelt sõiduteele, nagu seda teevad kondiauru-vietnamlased, ja keegi ei sõida teile otsa, keegi ei pahanda. Enese julgustuseks võib käe üles tõsta. Teil on samasugune õigus nagu kõigil teistel, teil pole mingit eesõigust. Viimase pärast keegi ei peatugi, kui te seisate kõnniteel, näiteks sebraülekäigu alguses. Kui lähete ja mõni heinasaadu vedav roller teid peaaegu riivab, nõnda et teil on tunne, et tungitud on teie isikuruumi, siis käituge budistlikult – ärge vihastuge, ja näete, et teil on parem. Võtan vastutuse enda peale, kui ütlen, et õnnetust tänava ületamisel ei juhtu.
Toimetaja: Marju Bakhoff