Arvustus. Märka lingvistika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Luuletaja Veiko Märka.
Luuletaja Veiko Märka. Autor/allikas: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Veiko Märka

"Lingvistiline mats"

Vabamõtleja

2020

Veiko Märkal ja Valdur Mikital on samasugused initsiaalid. Mõlemad on head humoristid, aga kui Mikita puhul ei tea kunagi, kus tõsine jutt lõpeb ja nali algab, siis Märka puhul on see alati selgelt arusaadav. Aktiivsed ja haritud kultuuritarbijad elavad rõõmuga kaasa, kui Mikita metsast välja tuleb, ja mõtlevad passiivselt, et Märka võiks metsa minna. Mikital on raamat "Lingvistiline mets", mis on bestseller, Märkal on raamat "Lingvistiline mats", mis on lihtsalt seller.

Märka "Lingvistiline mats" (Anu Jalase väga toredas kujunduses) näeb kaugelt vaadatuna üsna "Lingvistilise metsa" moodi välja ning kui pahaaimamatu ja pealiskaudne lugeja just Märka, mitte Mikita teose targemaks saamise lootuses lugeda võtab, siis ei maksa a priori arvata, et seda ei juhtu. Täiesti võimalik, et Mikita teeb lugeja lolliks ja Märka teeb targaks.

Kõige eeltooduga Mikita ja Märka sarnasused ja erinevused piirduvad.

Veiko Märka "Lingvistiline mats" on olemuselt lühivormikogumik, mille pikemadki tekstid veavad vaevu novelleti mõõdu välja. Ühtede kaante vahele on koondatud arvatavasti aastate, kui mitte aastakümnete jooksul valminud tekstid. Nii mõnigi palakene tuli tuttav ette kas siis mõnest Märka kunagisest avalikust esinemisest või ajakirja "Pikker" veergudelt.

Märkalt on lühitekstivalimikke mui­dugi ilmunud varemgi, näiteks võib "Lingvistilise matsi/u" eelkäijaks pidada raamatuid "Põletada pärast lugemist" ("Jumalikud Ilmutused", 2009) ning "Lendas üle marmortahvli" ("Jutulind Kirjastus", 2016), aga ka kõiki tema ülejäänud teoseid, kui mälestusteraamatud "Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas" ("Petrone Print", 2016) ja "Elu on sõna" ("Hea Lugu", 2019) välja arvata.

Kui arvestada eelviidatud mälestusteraamatuid — mõlemad ladusad ja muhedalt tragikoomilised lugemised — ja ka lasteraamatuid, lühivormikogumikest ning luulekogumikest kõnelemata, on Märka üpris mitmekülgne kirjanik, kes suudab vormistada nii teravmeelse lause kui ka romaani mõõtu jutustuse.

Märka pärisosaks ja hingelähedasemaks žanriks võib aga pidada keelemänge, mida "Lingvistiline mats" on viimse piirini pungil täis. Erinevalt paljudest noorema põlve kalamburistidest, kes enda arvates keelemängu kui žanri on lausa tühja koha pealt leiutanud, on Märka seda põldu kündnud järjekindlalt ja aastast aastasse, ennast liigselt tähtsaks pidamata. Märka puhul pole kalambuuritsemine mitte meeleheitlik naljakiskumine, vaid pigem niisama loomulik orgaaniline tegevus kui hingamine.

"Lingvistilise matsi/u" alapealkiri se­dastab, et teoses on "lühikesed, veel lühemad ja peaaegu nähtamatud lood". Ühesõnaga just see, mida ühelt kvaliteetselt märkatamiselt oodata. Raamat on jagatud 11 vormilt ja sisult kompaktseks peatükiks, millest mõni sisaldab lühilugusid ehk humoreske (näiteks peatükid "Lood Eesti kultuuritegelastest" ja "Miks me nii räägime?"), mõni temaatiliselt seotud minitekste ja -luuletusi (peatükid "Lühilühilood" ja "Epitaafid").

Peale eesti keele on Märka suur sõber eesti kultuuriruum, kust ta ammutab rohkelt ainest, mitte kaevudes väga sügavale kultuurikihti, pigem jäädes pealmistesse, üldtuntumatesse sfääridesse. Nõnda seik­levadki tema pseudobiograafiates tuglased, viidingud, tõnismägid ja jaakjoalad ehk tegelased, keda iga eestlane teab une pealt. Seda väidet võiks muidugi püüda katseliselt tõestada, aga võib olla enam kui kindel, et kui keskmine eestlane sügavast unest üles äratada ja paluda tal öelda ühe eesti kirjaniku nimi, ju ta siis ikka Tammsaaret nimetab. Kui küsida eesti luuletajat, siis ilmselt märgib unine eestlane, et Marie Under, ja kui heliloojat, siis et Arvo Pärt. Kõigist neist on Märka ka loo vestnud, aga mitte ainult, ka näiteks Maarja Kangro, Karl Martin Sinijärv ja Albert Gulk on tema tegelaste seas, kuigi neid teab Eestis peale Märka enda veel ligikaudu sada inimest.

Jaburad lood eesti kultuuritegelastest ei evi erilist sidet reaalsusega, kuigi teinekord võivad siiski pakkuda omapoolse vastuse küsimusele "mis tegelikult juhtus?". Näiteks leiame raamatust uudse ja absurdse versiooni, mis põhjustel Johannes Vares-Barbarus end maha lasi. Vastus võib teid üllatada.

Mõnelgi juhul on selge, et autoril on tekkinud (lühi)naljamõte, mille ümber ta hiljem loo on kudunud. Loo "Palgest palgesse Ameerikaga 1" käivitab ilmselgelt uitmõte, et ingliskeelne väljend walk on ski (suuskade peal käimine) kõlab peaaegu umbes nagu Volkonski ja sealt on ainult paar paaristõuget narratiivini sellest, kuidas keegi Peeter Mesilane kogemata murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlustel ukerdas, sellega lääne spordikommentaatoritele silma jäi ja kuidas ta lõpuks endale Peeter Volkonski päriselt nimeks võttis. Tähelepanekud, kuidas mõni ingliskeelne või venekeelne nimi kõlab mõne eesti sõna, väljendi või nime moodi, loob puändi päris paljudele Märka lugudele, eriti peatükis "Miks me nii räägime?".

Kui laias laastus on lood, mis kõnelevad eesti kultuuritegelastest ja kirjanduslikest tegelastest, kellest enamik elab mõistagi Paunveres, rohkem või vähem etteaimatava naljaivaga särtsatused, siis vähemalt ühel juhul, palas "Tühi koht looduses", muutub lihtne nali isegi suuremaks, kui ilmselt plaanis oli. Lühidalt teatab Juhan Smuul selles loos Paul Kuusbergile, et "kui on olemas kukkurkurat, siis peab eksisteerima ka kukkurjumal" (lk 33), ja teeb ettepaneku suunduda kukkur­jumalat otsima. Vahe dialoog, traagiline lõpp, kõik nagu vanal heal nõukogude ajal, mille pärand mõjub Märkale kui kanakaka rõdulilledele.

Vahva leid on ka loos "Nime vaev", aga sugugi mitte sellepärast, et kokku saavad Aarne Vinkel, Mati Sirkel ja fraas "silm sirkel, nina vinkel", vaid sellepärast, et Märka loeb Hannes Varblase tegelaskuju kaudu justkui iseendale sõnu peale: "Pärast seda ei teinud ta kunagi katset mõnda literaati tema perekonnanime pärast pilgata ning seeläbi labase ja lollaka inimese mainet pälvida." (Lk 47.) Eks neid nimenalju ole Märka raamatus rohkem kui rubla eest.

Suure osa Märka palade puhul ei saa mööda võrdlusest Daniil Harmsi loominguga. Pseudo-Harmsi hingust on tunda tema lugudes eesti kirjanikest-lauljatest-näitlejatest, kokkupuude Harmsi enda loominguga tabab kõige enam peatükis, millesse on koondatud anekdoodid Aleksei Semjonovitši elust ja tegevusest.

"Kord läks Aleksei Semjonovitš kirjatarvete kauplusesse, et osta värvilisi pabereid. Teel aga kukkus. Tõusis küll kohe üles, kuid kukkus uuesti ning enam püsti ei saanudki. Aleksei Semjonovitšile oli üllatuseks, et see ei olnud talle üllatuseks." (Lk 88.)

Omamoodi tore raamatusisene nali seob ühe Aleksei Semjonovitši anekdoodi (lk 89) looga "Arbujate aegu" (lk 11), milles sedasama Aleksei Semjonovitši lugu üritab lõpuni kirjutada Uku Masing, kellel see aga kuidagi ei õnnestu. Veiko Märkal hiljem õnnestub. Eks ta nii ole, et ühele pikk jutt, teisele lühike jutt, ühele Masing, teisele Märka, mõlemale Mikitast rääkimata.

Märka huumor on enamasti soe ja humanistlik, ta ei nääguta ega irise, istub lihtsalt nurgas, parandab priimust ja teravmeelitseb. Leidub siiski seal ka tumedamaid, ehmatavamaid toone: "Köstriemand anti enne hukkamist joobnud vene sõdurite kätte vägistada. Kui naine sellest hoolimata elumärke näitas, peksti ta püssipäradega surnuks." (Lk 74.) Oleks selliseid ekskursse inimolemuse hämaramale poolele rohkem kui vaid paaris-kolmes palas, siis omandanuks need jälgitava telje ja põhjendatuse, praegusel juhul aga jäävad vaid lehmaehmatisteks (ingl jumpscare).

1985. aastal valmis ETV-s kolmeosaline absurdihuumorist pakatav sari "Abistav käsi", mille stsenaariumi üks autoreid oli Priit Pärna kõrval väljapaistev eesti humorist Toomas Kall, kes esineb "Lingvistilises matsis/us" nii tegelase kui ka tagakaane soovitusteksti autorina. Iga "Abistava käe" osa lõpus küsis Hardi Tiidus: "Missugune oli tänane kõige parem nali?"

Oletame, et Tiidus on veel elus ja terve ning küsib: "Missugune oli Veiko Märka viimase raamatu kõige parem nali?" Küsimus pole kergete killast, aga vastaksin nõnda: "Korsika ralli võitis täna kott." (Lk 126.) Selles lauses saavad kokku kõik Märka raamatu põhiteemad: terane keelemäng, päevauudised ja massimeedia, kuulsad inimesed ning lihtsalt armas ja heasüdamlik huumor.

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: