Märt Väljataga. Olematuse maik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalmistu Setumaal
Kalmistu Setumaal Autor/allikas: ERR

Kas enda olematusest on tõesti nii raske mõtelda, küsib Märt Väljataga Sirbis.

 

Värske nobelist Louise Glück küsib luuletuses "Ööränded", kas surnute hingele piisaks olematusestki, olgugi et meil on seda raske kujutleda. Olen elus pidanud ühe filosoofiakursuse. Lõpueksami ühe ülesande sisuks oli otsustamine tõeväidete paratamatuse või sattumuslikkuse üle. Üllatusena leidsin, et paljud üliõpilased pidasid väidet "Ma olen olemas" paratamatuks tõeks. Millest selline veendumus? Kas enda olematusest on tõesti nii raske mõtelda?

Enda olematuse eredam kujutlemine, nii et see ei jääks mõttemänguks, võib olla ohtlik ja paisata kujutleja meeleheite kuristikku. Lev Tolstoi "Ivan Iljitši surmas" meenutab peategelane õpikusüllogismi: "Caius on inimene, inimesed on surelikud, järelikult Caius on surelik." Ivan Iljitšile ei mahu pähe, et see võiks käia ka tema enda kohta: "Caius oli tõepoolest surelik ja ta pidi õigusega surema, kuid minuga, Vanjaga, Ivan Iljitšiga, kõigi mu tunnete ja mõtetega – on asi hoopis teine. Ja ei või olla, et ma peaksin surema. See oleks liig hirmus." Philip Larkin on teinud kogetud surma­hirmust hommikulaulu, mis mõne elegantse salmiga lööb tagasi kõik usulised ja filosoofilised trööstid ning lõhub põranda me jalge alt:

See on üks ravimatu hirmulaad,
ta tõrjet üritand on religioon –
koi söödud musikaalne hiidbrokaad –
ja hauatagususe illusioon;
või võltsidee, et karta tundetust
on ebamõistlik. Tegelikult just
õud ongi see, kui midagi ei märka,
ei kuule-näe, kui mõelda-tunda pole
eimidagi – see kole
karm tuimestaja, mille alt ei ärka.

Luuletus ärritas üles Czesław Miłoszi, kes kirjutas – otsekui pahameelest väriseva käega – "Philip Larkini luule vastu":

Ma õppisin elama oma meeleheitega.
Ja äkki tuleb keegi kutsumata ja loeb
luulekeeles üles meeleheite põhjused.
Miks peaksin olema tänulik? Pole ju millegi eest.
Niigi on raske püsida hinges –
ka ilma olematusega hirmutamata.

Enamik meist õpib meeleheidet kuidagi tõrjuma, võib-olla küll pealiskaudsuse ja ebaautentsuse hinnaga. Nüüdisluuletajatest juhatavad meid kuristiku servale Maarja Kangro oma musta tomatiga ja Tõnis Vilu oma Libaverega – aga kriitika keerab ikka taarnale selja ning viib jutu hoopis "intellektuaalsusele" või õigekirjale. Tõepoolest, miks peaksime tänulikud olema? Niigi ju raske.

Meeleheitega elama õppimiseks võiks abi olla ka ratsionaliseerimisest, Caiuse-süllogismi laadis mõtte­harjutustest, mis tõstavad teema umbisikulisele kollektiivsele tasandile. Fastsineeriv mõttemäng on nn viimsepäevaargument, mida on 1990. aastatest esitanud füüsikud ja tõenäosusteoreetikud. See ei räägi kliimast, tuumasõjast ega ühestki konkreetsest põhjusest, mis võiks inimkonnale lõpu teha. Tegu on täiesti aprioorse arutluskäiguga, mis peaks näitama, et me asume suure tõenäosusega ajaloopunktis, kus pärast meid sünnib sama palju inimesi, kui on sündinud enne, ning kui enne meid on elanud 100 miljardit inimest, siis enam-vähem praeguse kasvu juures kulub inimsoo lõpuni enam-vähem 700 aastat. Tegelik argument on peenem ja keerukam. Populaarseid ülevaateid sellest on esitanud filosoof John Leslie (1998) ja teadusžurnalist William Poundstone (2019) ning muidugi on kõiki selle eeldusi ja järelduskäike ka kritiseeritud.

Teistsugune on moraalifilosoof Samuel Scheffleri arutlus raamatus "Death and Afterlife" (2013), kus ta püüab näidata, nagu oleks inimsoo jätkuv elu pärast meie surma meie elu mõttekuse tarvilik tingimus. Aga kas päriselt? Kui saame näiteks tõsikindlalt teada, et kas viljakuse languse või välisolude tõttu inimkonda saja aasta pärast enam pole? Teadus ja kunst võivad siis ju kaotada osa oma mõttest, kuigi surematusepüüded on nüüdiskunstist niikuinii juba lahtunud. Ja mõne kogemuse, nt sõpruse või vestluse väärtuse võib inimsoo peatse lõpu teadmine ju hoopis teravamalt esile tõsta. Thomas Nagel ongi Schefflerit arvustades küsinud: "Kas elektrikul, ettekandjal või bussijuhil on loomulik mõtelda oma tegevusest kui essentsiaalsest osast inimkonna kollektiivses ajaloos, mis ulatub kaugesse tulevikku – nõnda et see kaotaks mõtte, kui tulevikku poleks?" Nüüd, pandeemia ajal, ongi võib-olla just hakatud taipama nende surematust mitte taotlevate elukutsete essentsiaalsust, s.o elutähtsust.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: