Hando Runnel. Koeru mees ei tee koerust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalju Lepiku mälestusmärk.
Kalju Lepiku mälestusmärk. Autor/allikas: Olev Kenk/ERR

Kuigi Kalju Lepikul on olemas ka pealkiri "Koeru poisi koeruselaulud", jään seekord oma pealkirja juurde. Tema koerused on peamiselt keelelised kukerpallid ja sõnastuslikud saavutused, hingeeluliselt on aga Kalju Lepik enamasti tõsine, kogunisti valuline.

Kalju Lepikust mõtiskledes tuleb meelde mitu erinevat vaateviisi kirjandusele üldse ja igale kirjanikule üksikult ja eraldi. Esimene vaade on laiahaardeline kultuurilooline üldpilt, mis jutustab, kust kodumaa piirkonnast keegi kerkinud on, millist küla või kolgast, randa või saart, linna või lossi keegi sünni läbi esindab. Kes tuleb Abrukalt, kes Avinurmest, kes Mulgimaalt, kes Muhust, kes tuleb Kärstnast, kes Koerust, kes Sännast või Kodaverest, kes Võrust või Valgast, Tartust või Tallinnast, mõni isegi kaugest Siberist — üks eesti kirjandus kõik kokku.

Võimsamad või andekamad neist ei jää siiski ainult saadikuiks, vaid kasvavad ise suveräänseteks üksusteks. Mulle on nad nagu kindlad linnad, mis seisavad omaette, vaimsed linnad, kuhu sisened avastama neid kui suletud avarusi, õigemini lõpmatusi. Nii nagu on meil olnud ja on Kreutzwald ja Koidula, Under või Uku Masing, kui tahta kedagi nimetada.

Teistlaadi suurused meie kirjandusloos on kui muinsuskaitselised ehitised või varemed, kes justkui ise enam ei ela, kuid siiski kannavad ja hoiavad elevil meie elatavat elu. Olgu nad Reinvaldid, Kuhlbarsid või Vesked — neidki me hoiame ja austame, neidki me armastame.

Kalju Lepiku elu ja loomingut jälgides pöörad aeg-ajalt tähelepanu mõnele pisiasjale, millest varem oled rutuga üle libisenud. Põhiliselt on need usuellu puutuvad (piiblilikud) mõisted ja väljendid, mis siin-seal luuletustes on lausutud. Eriti tähendusrikkaks tõuseb uurimisel luuletus "Kirikus". See ei ole nii vägev kui Gustav Suitsu loomingus erandlik või erakordne "Kerkokell", kuid hingeeluliselt sama sügav ja autori hingeelu varjatud olemust kätkev. Tasub siinsamas lugeda. Suits sõnab tasa:

"Oh kuule: kerkokellä lüvväs, / see lööja om su oma lell! / Heng nii kui taiva poole püvväs, / nii rasselt kaibap, ikep kell."

Kalju Lepik väiksena kirikus käies kogeb samuti midagi uut, eriti jutlustaja suust kuuldud sõnade ja seletuste kaudu. Ta meenutab väikese kirikulise elamusi:

 

Miks nii kõrge ja kumera laega

on Taevase Isa tuba?

Tahtsin emalt juba küsida —

tuli meelde, et ema ei luba.

Ja altari kohal on imelik pilt —

mees mere pääl palja jalu.

Kuldseid lühtreid ja küünlaid igal pool.

Memm sosistas tasa: palu.

 

Me olime kaua kõrvuti maas,

silmanurgast sain veidi piilu:

ema kuivatas üksiku pisara

vargsi kirikuräti siilu.

 

Kõik küünlad heledalt põlesid,

memm ristati kätega istus.

Kirikhärra kantslist kõneles,

et meid on lunastand Kristus.

 

Siis lauldi lauluraamatust

üht vana ja tuttavat viisi.

Ma küsisin tasa ema käest,

kas ka mina saan paradiisi.

 

Nii võiks Kalju Lepikut iseloomustada tema enda lausutud sõnadega kellegi teise kohta — "lihtne laulik ja jumalamees". Ta luules on üsna sageli kirikujutlustest tuttavaid ohkeid, palveid ning õpetusi, samuti piiblist tuntud tegelasi ja tüüpe alates Aadamast ja Eevast, Moosesest, Taavetist, Jehoovast ja Jumalast endast ning Lunastajast, ja taevast ja põrgust ning ka Kuradist ja Kuradi surmast. Mitte tihti, aga aeg-ajalt Kalju Lepik lausub: "Me oleme varjud ning põrm" ja palub: "Armasta iseennast, siis armastab sind ka Jumal", "Su kohal Õnnistaja hoidku käed", "Tõdede ristipuud kanda", "Anna andeks mulle mu võlad", "Palvetage", "Jumala suur valgus / peseb puhtaks mu ihu" jne.

Sõnakunstnikuna, luuletajana, isiksusena ei ole Kalju Lepik ei "kinnine linn" ega ammugi mitte "muinasmonument", vaid elav kõneleja oma kuulajaile, nii-öelda kogudusele, kelle ette ta ise astub, ennast ise kuulutab. Selliseid autoreid on teisigi — näiteks Ilmar Laaban, Andres Ehin, Juhan Viiding Jüri Üdina. Kalju Lepiku küpse ea esinemised pagulasseltskondade ees olid oodatud ja sagedased. Pidude alguse proloogid või tervitused Kalju Lepikult olid sisendusjõulised, eluusku andvad. See kõik oli autori omal käel välja arendatud liturgia, kus tekst ja toon ja häälepaisutused ning pausid olid meistri osavusega välja peetud. Sellised on järeldused oma kõrvaga kuuldust ja kõigest loetust.

Hoopis vähe oskab eemalseisja kirjeldada Kalju Lepiku kui isamaalase hingeelu peenemaid varjundeid väljaspool luuletekste. Ka poliitilise maailmavaate kujunemisel võivad olla mitmesugused taustsündmused, mis on eelnenud pagulaspõlve kohutavale elukogemusele. Koeru meeste poliitilise elu üks vapustav taustsündmus oli kahtlemata mässuaasta 1905. Sel mässuaastal loodi mõne mehe poolt Koeru lähedal esimene Eesti oma vabariik — Vaali Vabariik. See ei kestnud kaua. Vaali Vabariigi algatajad hukati Koerus 1906. aastal. Teades seda tausta, võiks Kalju Lepik siingi küsida Lunastaja käest nagu kusagil teisal: "Kus on Su tõotatud paradiis?"

Olin neid mõtteid mõtelnud omaette, aga tunne oli, nagu seisaksin Kalju Lepiku enda ees, et tema ise on kõik see kogudus, kes mind kuulab. Ta kuulas, ta näol oli muie, aga ta ei lausunud midagi vastu. Siis tuli vaikus. Ja siis tuli üllatus. Nagu salaväel juhiti mu silmade ette kirjatükk, mis kinnitas mu oletuste õigsust. Veel noore mehena, aastal 1939, kirjutanud Kalju Lepik mälestusi lapse­east: "Mängisin tihti liivaga. Olin kokk, põllumees, autojuht või kirikuõpetaja. Erilist huvi tundsin kirikuõpetaja elukutse vastu." Ja Kalju Lepik jäi selleks lapseks alati.

Artikkel pärineb oktoobri Loomingust. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: