Mart Niineste. Puitarhitektuur põlevkivimaal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Põlevkivimaal on lood sõjaeelse elamuehituspärandiga kehvad, kuid mitte lootusetud. Ühiskondlikest hoonetest on korras ja kasutusel Kiviõli rahvamaja, ka pildil olev enne sõda ehitatud õigeusukirik Kohtla-Järvel (Anton Soans, 1938).
Põlevkivimaal on lood sõjaeelse elamuehituspärandiga kehvad, kuid mitte lootusetud. Ühiskondlikest hoonetest on korras ja kasutusel Kiviõli rahvamaja, ka pildil olev enne sõda ehitatud õigeusukirik Kohtla-Järvel (Anton Soans, 1938). Autor/allikas: Maris Juuse / Vikipeedia

Hoolimata sellest, et Teine maailmasõda, tehased ja põlevkivikarjäärid on suurema osa Ida-Virumaa barakikvartalitest hävitanud, aimub sealt ikkagi sõjaeelse aja hõngu, räägib Mart Niineste Sirbis.

 

Nagu varandus maapõues, nii on ka linna­ruum põlevkivimaal mitme­kihiline. Märksõnaga "Ida-Virumaa" meenuvad nõukogudeaegsed tööstuslinnad oma stalinistlike südalinnaansamblitega. Kuid sel piirkonnal on ka varasem kihistus sõjaeelsest ajast, mil kodu- ja välismaa kapitali koostöös asuti põlevkivitööstust nullist rajama. Alljärgnevalt uuringi, kus ja kui palju seda veel alles on.

Põlevkivileiukohad ei paiknenud Vabadussõja-järgselt suuremate asulate läheduses, sest enamasti külade, mõisate, alevike ning uute asundustaludega üle külvatud maastikul neid peale Jõhvi ei olnudki. Pigem jäid soodsad kaeve­kohad Tallinna-Narva raudtee lähedusse külade äärealade alla. Seetõttu kätkes iga rahapaigutust ka vajadus rajada tööstusettevõtte kõrvale töölisasula.

Kohapealt ei olnud võtta vajalikul arvul inimesi, kes saaksid tööl käia aasta ringi kellast kellani või vahetustega, mistõttu tuli soodustada töörännet. Toonased transpordivõimalused olid ahtad, seetõttu ei saanud töölised tootmisest kaugel paikneda. Niisiis jätkati tsaariaegset tava, et elamislinnak ehitati kohe tehase kõrvale, nii nagu Narvas Kreenholm või Tallinnas Sitsi asum. Tervisekaitse! Mis tervisekaitse?

Pärast sõda jäid need asumid veel kasutusse, tihti laiendati neid uute barakkide või väikeelamutega, kuid uue võimu paradiisimanifestatsioonid, stalinistlikud, suuresti saksa (sõjavangide) kvaliteediga rajatud südalinnaansamblid kerkisid neist juba märksa kaugemale. Esiteks selleks, et rõhutada kontrasti kapitalistliku mineviku ning sotsialistliku tuleviku vahel, teiseks nägid sanitaareeskirjad ette asumi ja tootmise lahusust.

Kiviõli

Kiviõli linn on puhtalt põlevkivitööstuse sünnitis. Püssi ja Maidla mõisa piirile Varinurme küla ning asunduse kõrvale raudtee äärde rajati põlevkivikaevandus, õlivabrik ning töölisasula aastal 1922. Vana katastrikaart maa-ameti geoportaalis näitab, et 1930. aastate alguseks oli tehase kõrval välja kujunenud piklik asula ning välja olid mõõdetud väiksemad krundid lõuna pool raudteed.


Ajaloolisi fotosid koguv ja eksponeeriv veebiportaal ajapaik.ee näitab kõrvale pilte peamiselt tehasest, jaamast, sõjast, kuid ka barakiasulast, mille hoonetüüp oli arvatavasti vahvärkmaja. Kiviõli esimesed tööliselamud olid aga sootuks maasse uuristatud ja telkkatusega muldonnid.

Tänapäevast tunasega võrdlev maa-ameti hübriidkaardirakendus koos kohapeal käimisega kinnitab, et Turu, Pika, Herne ja Raudtee tänava vaheline ala 1930. aastatel ehitud rahvamaja taga on praegu park. Kunagisest asustusest annavad aimu ehk üksikud õunapuud.

Turu ja Pika tänava ristumiskohas on alles kolm maja, neist kaks ühekorruselist ja üks mansardkorrusega. Turu tänavalt lähenejale tundub, et tegemist pole Kiviõli nurgatagusega tuhamäe all, vaid mis tahes alevikuservaga. Kvartali keskel metsistunud aias seisab veel hüljatuna tellisvoodriga vahvärkeramu, tapeedi all ajalehed 1930. aastatest.

Kiviõli jaamahoone hävis viimases sõjas. Raudteest lõunas, kus vana katastrikaart näitas, ongi eramukrundid. Siin on alles mõned kahekorruselised sõjaeelsed valged ametnikemajad. Aedlinna on Kiviõlis kõvasti, suuresti siiski sõjajärgset. Sõjaeelse töölisasula linnastumise näitajaks on kindlasti Kiviõli rahvamaja raudtee ääres ning selle kõrval paiknev endine kino, praegune lahkkristlaste kirik. Kiviõli stalinistlik linnaosa koos järgnevate ajastute kihistustega jääb siit üle Vabaduse puiestee teisele poole parki.

Küttejõu

Algupärast sõjaeelset töölisarhitektuuri leiab Küttejõust. 1925. aastal alustati Kiviõlist mõni kilomeeter eemal kaevandamist põlevkivikarjäärist, mis kaevandusaktsiaseltsi Kütte-Jõud järgi nimetati Küttejõu karjääriks. Selle juurde, Irvala ja Maidla vahele rajati kümmekonna majaga asula, mis sai sama nime.

Veidi enne paekivist, samuti sõjaeelset poemaja tuleb pöörata Maidla-Püssi teelt vasakule. Paari kurvi järel avaneb "võlumaa". Asumis on majade vahele kenasti rajad niidetud. Hooned paistavad osaliselt hüljatud, osaliselt hooajaliselt asustatud. Ümberringi laiub madal kasvuhoonetega datšalinnak. Hiljem on sinna juurde ehitatud paar stalinovkat, neist üks, justkui teiste eeskujul pikk, on varemetes. Kuid ei ühtegi inimest.

Pikad töölismajad on ridaelamud, iga uksepaari ees seisab viilkatusega kapitaalne kuur, sees muuhulgas välikäimla. Maju on kahesuguseid: ärklikorrustega ja ilma. Ühekorruselistes on elutuba, köök ja panipaigaga ühine esik. Katusetoaga hoonetes avaneb paarisuks tihti verandale, esikust läheb üles trepp, all on köök, panipaik ja elutuba. Sooja andis alumise korruse ahi, ülemisel korrusel on algupäraselt olnud vaid soemüür.

Omal ajal võis siin olla kena nooruslik töölisasula. Mahajäetud karjäär jääb kohe viimaste majade taha. Sõjaeelne Küttejõu andis välja aleviku mõõdu. Valdavalt hüljatud majade seisukord on halb, palju on rüüstatud. Ometi on asum seni säilinud pea tervikuna ning kestab, kuni peavad katused. Miljööväärtust on küllaga, kuid pole taastajaid.

Kohtla-Nõmme

Võrreldes Küttejõuga on Kohtla-Nõmme algupärane töölisasum täies õies. Tõsi, algupärasest Roodu-Nõmme alevikust praeguse raudteepeatuse ümber on pärast 1941. aasta 11. augustit, mil kohalikud kommunistid panid selle koos eemale rajatud töölismajade kvartaliga põlema, rakendades rinde lähenedes Jossif Stalini nõutud põletatud maa taktikat, alles kaks maja. Algupärane mitme sissekäiguga ühekorruseline töölisbarakk ning ärklikorrusega kõrge korterelamu, teine samasugune Saksa ajal taastatud kujul tagapool.

1931. aastal rajas Inglise firma New Consolidated Gold Fields Ltd Kohtla õlivabriku.

Kohtla-Nõmme praegune miljöö­pärl – 16 töölisbaraki, nelja ametnikumaja ning ühe saunaga tervikasum kerkis aga Kohtla mõisa ja Roodu-Nõmme vahele lagedale väljale. See polnud enam tagasihoidlike barakkide kogum keset avakaevanduste songermaad, nagu varasemad tööliskvartalid, vaid arhitekt Aleksandr Vladovski büroost tellitud terviklahendus. Tehased ja kaevandus jäid siit loodesse männimetsatuka taha raudtee äärde. See oli esimene kord, kui asula ja tootmise vahele jäeti sanitaar­koridor.

Kuna inglased olid põlevkivisektoris hilised alustajad, tuli neil piiratud oskus- ja lihttööjõu nimel konkureerida juba turul olevate ettevõtetega. Ja mida sa ikka oskad pakkuda, kui rohkem palka ja paremaid elutingimusi? Pealegi käis ümberringi üks suur kodukaunistuskampaania.

Kohtla asula sõrestikbarakid ja täispalkmajad ning paekivist saunahoone valmisid aastatel 1937–1938. Igas barakis oli neli köögi ja tagatoaga korterit, sees külm vesi, koridoris kahe korteri kohta üks vesikäimla ja kahe maja kohta väljas üks keldrimägi ning kuurikompleks. Veevarustuse tagas sauna veetorn. Ajastuomaselt heakorrastati barakkide ümbrus.

Me võime rääkida tõelisest kinnis­varabuumist, sest kvartali lähedusse hakkasid peagi kerkima eramud, kuid ka mõned kortermajad. Ja kus on inimesi, seal käivitub teenusmajandus: 1939. aastaks oli Roodu-Nõmmel juba kuus kauplust, õllesaal, teemaja, ambulatoorium, kingsepa-, pagari- ja juuksuritöökoda ning konstaablipunkt.

Algupärasest barakikvartalist hävis 11. augusti 1941 põletamisaktsioonis üksteist barakki ja kolm ametnikumaja, mis taastati järgmiseks suveks. Algupärased barakid on tänapäevani püsti Väljaku ja Jaama tänava ristmikul. Põletamisest puutumata jäänud kaks kortermaja lammutati 1970. aastate alguseks, viimane, praeguse kaupluse vastas, hävis möödunud sajandi lõpus. Sõjaeelsest ajast on püsti veel vana poemaja Jaama tänava ääres ning üks roheline väike­elamu kooli ja barakikvartali vahel.

Praegu on Kohtla-Nõmme töölis­asum püsti pea algupärasel kujul. Tõsi, barakid on ümbritsetud silikaatvoodriga ning omanikud on neid igaüks oma äranägemise järgi renoveerinud. See ei lõhu siiski liiga palju ajaloolist üldmuljet. Samuti on ajalooline asum loogiliselt seotud Kohtla-Nõmme lõunaservas asuvate eramute, nõukogudeaegsete ilma vee ja vesikäimlata paarismajade, saksaaegse endise koolimaja, praeguse korterbaraki ja garaažikompleksiga.

Enne sõda müüdi paari tänava jagu elamukrunte ka Roodu-Nõmmest mõne kilomeetri kaugusele raudteejaama taha. Sealgi on alles põletamisest pääsenud eramurajoon, kus iga omanik on oma käe järgi maju remontinud-laiendanud. Lõunapoolne osa on stalinistlik, kui välja arvata üks kahekorruseline kivimaja jaamahoonete läheduses.

Kohtla-Järve

Kohtla-Järve linn hakkas plaanipäratult välja kujunema 1922. aastal omaaegse Tallinna-Narva maantee sihi, praeguse Järveküla ja Ehitajate tee ristumiskoha äärde. Kohtla ja Järve mõisa piiril pani linnale aluse riigiettevõte AS Riiklik Põlevkivitööstus. Hajali asumigrupid rajati tehast ümbritsevate madalate põlevkivikarjääride kõrvale või põhja lagedale, mistõttu me ei saa rääkida kompaktsest linnaruumist.

Kui sõita Kohtla-Järvele Kohtla-Nõmmelt, jääb teele esimesena vana küla järgi nime kandev Käva linnajagu. Siin avati karjäär, mis jätkas kaevandusena. Peagi avati teine kaevandus Käva-2 ning rajati stalinistlik ridakülalik töölisasula, teisele poole põlevkiviraudteed kerkisid eramud. Ajalooline Käva küla jäi kilomeeter eemale põllule. Üks-kaks eramut ehk meenutavad praegu neid aegu.

Sõjaeelsel kaardil on märgitud küla taha karjääri serva kaks tööliselamute rühma. Praegu on lõuna pool Kaevuri tänava sõjajärgseid paekivimaju paremal juhul meenutamas üksikud õunapuud. Need märgistavad ka kadunud talukohti, mis on jäänud tehase ja tuhamägede alla. Ajapaiga pildid näitavad, et Kohtla-Järvel on olnud ka barakk-ridamaju. Võta kinni, millised on konkreetse kadunud asumi omad.

Palju parem seis on pargiküllases nn vanalinnas. Kuigi roheluses peidus, on terviklikult säilinud nii Pioneeri kui ka Karl Lutsu tänava paekiviansambel, kus vastavalt tänavanimele töölis- ja härrastemajad. Viimaste autor on Eugen Habermann. Alles on ka vana kaevanduse kontorihoone ja Anton Soansi projekteeritud koolimaja (1938). Kui elumaju hoiavad korras nende elanikud, siis koolihoone seisukord on stabiilselt halb, kuid tõsiseltvõetavat renoveerimisalgatust ei paista kusagilt.

Koolimajast edasi jäävad astangule ajaloolise Järve ridaküla viimased talumajad, valdavalt veranda ja ärklikorrusega puitlaudisega eramud. Nende taga laiub vanasse karjääripõhja rajatud park. Kohtla-Järve sotsialistlik linnaosa hiljem tihendatud stalinistliku ansambliga jääb pargi idaserva. Kuigi sõjajärgset hoonestust on ka vanalinnas, otsustas Nõukogude võim end proklameerida jällegi vanast asulast veidi eemal.

Piki Järveküla teed tehaste poole liikudes jääb raudteeülesõidu juures vasakut kätt tehase aia taha esimese õlitehase torn, mille kõrval, pooleldi justkui augus on kaks kahekorruselist mansardkorrusega elumaja. Algselt oli see majade grupp neljane. Pool jäi tehasele ette, pool seisab konserveerituna.

Teisele poole raudteed paremat kätt jääb hüljatud Pavandu asum. Siin on püsti sõjaeelne varemetes neljane elamu­grupp ning hiljem juurde rajatud sõjajärgsete kortermajade seinad. Vanad kaardid ja fotod näitavad ka barakke, kuid neist pole enam jälgegi, kui välja arvata juhuslikud õunapuud võsas. Tegu on hävinenud asumiga.

Siin asub ka kirik. Ainuke esimese vabariigi ajal, enne sõda ehitatud õigeusukirik Eestis (1938), arhitekt Anton Soans. Tõsi, algset katuselahendust on tuunitud sibulkuplitega. Kirik ise oli kurioossel kombel avatud ka Nõukogude ajal, mil papina teenis üks tehasetöötaja.

Ka linna vanemas osas ehk nn vanalinnas on stalinismikihistus oma elamu­ansamblite ja tarbehoonetega. Vana kultuurihoone rajati näiteks sõjaeelsele kohale. Ohtralt pandi siin pärast sõda püsti ka hiljem sotsialismi arengu käigus kadunud barakke.

Kokku võttes on Kohtla-Järve nn vanalinna kivist ehitatud osa suuresti alles ja kasutuses, kui välja arvata tööstusele jalgu jäänud asumid või üksik­hooned. Puithoonestus on hävinud. Viimati koliti sõjaeelsest asukohast üle vutiplats.

Kukruse

Põlevkivimaa legendid räägivad just Kukruse kandist, kuidas karjased põletasid seal juba XVIII sajandil lõkkes kivi, kuna mõisnik oli ära keelanud niigi vähese metsa raiumise. Kaevandus rajati siia järsult, pea astanguna laskuva klindi serva sisse mõisast mõni kilomeeter läände. Esimesed tööliste majad valmisid 1921. Praegu jääb kaevanduse suu asula läänepiirile. Paekivisse orunõlva raiutud stollist edasi jääb neli kivimaja, mis sarnanevad Kohtla-Järve vanalinna enamlevinutega. Kõik. Rohkem sõja­eelsest Kukrusest alles ei ole.

Küll aga on jälgitav asulakoht kaevandusest mõnisada meetrit eemal, otse maa alla mineku vastas. Sõjajärgne Kukruse aga kulgeb piki vana maanteejoont kiitsaka asulana. Sealt ei puudu stalinistlik ansambel, barakid ning eramukvartalid. Kui siin kunagi ka oli sõjaeelset puithoonestust, siis praeguseks on sellega lood ammu ühel pool.

Viivikonna

Viivikonna põlevkivikarjääri rajasid rootslased metsaküla veerele aastatel 1935–1936. Viivikonna küla on mainitud juba Ludwig August Mellini Liivimaa atlases, mis ilmus aastatel 1798–1810. Viivikonna oli osa Alutaguse põhjaosa metsade-külade vööndist, mis lõppes Mustjõega veidi enne Narva jõge.

Vanad kaardid ei näita töölisasulat, kuid kontorihoone ja neli töölisbarakki olid karjääri suudmes enne sõda olemas. Kaevur Lembit Ontoni memuaarides on juttu Sillamäe tehast ja Viivikonna karjääri ühendanud raudteest, mille rongile ta ise ühes talus üürilisena elades hommikuti hüppas. Maa-ameti kaardi­rakendus näitab, et sõjajärgne asula, kus on barakikvartal, paarismajad ja korterelamud, on rajatud külast põhja poole jäävast karjäärisuudmest veelgi põhja poole.

Asulast välja lõuna poole sõites jäävad paremale ja vasakule suured osaliselt hüljatud suvilarajoonid, nende vahel kõrgete viilkatustega taluelamud. Midagi siin toimub, ja midagi ei toimu ka. Viivikonna asulast on murutraktorid-trimmerid igatahes korralikult üle käinud ja kuigi suuresti kummituslinn, võib siin aimata Sillamäe tagamaad.

Tervik

Kokkuvõttes on põlevkivimaal lood sõjaeelse elamuehituspärandiga kehvad, kuid mitte lootusetud. Sõda, laienevad tehased ja karjäärid on üle käinud enamikust algupärastest barakikvartalitest.

Ansamblina on halvas korras, kuid tervikuna säilinud Küttejõu asum. Heas korras, kuigi osaliselt sõja ajal taastatuna ning pea tervikuna on säilinud Kohtla-Nõmme barakid, ametnikumajad ning saun. Siiski võib siin tervikule liiga teha praeguste omanike loominguline agarus.

Paekiviarhitektuuriga on lood seevastu ühtlased. Kui tööstusele jalgu jäänu taas välja arvata, elatakse neis majades praeguseni ning nende korrasolek on suuresti omanike teha. Ühiskondlikest hoonetest on korras ja kasutusel Kiviõli rahvamaja, halvas korras Kohtla-Järve kool. Kuid sõjaeelse aja hõngu saab Ida-Virumaa tööstuslinnastus kätte küll.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: