Arvustus. Arca muusikalise arengu uus mutatsioon
Uus album
Arca
"KiCk i" (XL)
7/10
Alejandra Ghersi ehk artist nimega Arca on eksperimentaalmuusika tõeline superstaar, kes meelihaaravate helikatsetega võitnud paljude südamed ja pakkunud hulganisti kuulamisrõõmu lojaalsele fänkonnale (kes kutsuvad end "mutantideks"). Arca kõlakeskkond on abstraktne elektroonika, mis laenanud elemente pea kõigist viimase 30 aasta mõeldavatest muusikastiilidest. Tema loomingulist käekirja on peenutsevalt kutsutud avantpopiks, kuid artist ise pole soovinud end siduda ühegi konkreetse žanriga.
See on ka arusaadav, sest Arca helimosaiik on kaootiline ning tihti kõigub see müra ja mittemuusika piirimail. Tema kompositsioone iseloomustab filigraanne hool ning see on fakt, et Ghersi jääb paljudele meelde möödunud kümnendi ühe huvitavama produtsendina, kelleta kõlanuksid Kanye Westi, Björki, Blood Orange'i, Frank Oceani või FKA Twigsi mitmed võtmepalad palju tuhmimalt. Kuid Arca on siiski enamat kui lihtsalt teisi artiste salvestada aitav stuudiovõlur.
2017. aastal ilmunud omanimelisel eelmisel albumil kehastus Arca karismaatiliselt veidraks ooperidiivaks, lauldes hispaaniakeelseid ballaade. Käesolev helikandja jätkab sama liini, sest siin lõõritab ta üksi või koos külalisesinejatega kõigis lugudes ning ühelgi neist ei jää instrumentaallõigud liiga pikalt kostma. Kogenud muusikuna on tal teadmistepagas ja sidemed, et kokku panna ülimalt hästi kõlav popalbum või vähemalt miskit ligilähedast. Žanriülese artistina mõjub Arca muusika keerukalt ning samuti kõigub ühest äärmusest teise ta teoste tundekeskkond. Hetkega võib imeilus kompositsioon muutuda tujukaks või lausa jõuliselt agressiivseks.
Mõnegi loo puhul võib jääda kummitama ebamugavustunne, siinsel plaadil paneb näiteks "Rip The Slit" lausa jalgu kokku suruma kuulaja soost olenemata. Rütmimustrid on Arcal endiselt hullud ja laialivalguvad, alatasa püsimatult muteeruvad heliväänatused, mis kohati vaevu meenutavad traditsioonilist muusikat. "KiCk i" laulud võib jagada kaheks: on sajaprotsendise klubivalmidusega bängerid ning vastukaaluks õrnad pop-ballaadid.
Sissejuhatavas manifestis "Nonbinary" edastatakse vihkajaile sõnum: "Mind ei koti , mida sa mõtled". Transseksuaalne Arca on loomingu ja soolise identiteedi tihedalt sidunud, seega on seda aspekti võimatu ignoreerida. Tema ladina-ameerika juurtele viitavad moonutatud reggaeton'i stiilis tantsulised "Mequetrefe", "Riquiqui" ja "KLK". Müraselt industriaalsed "Watch" ja "La Chiqui" oleksid saabunud nagu dubstep'i reivipõrgust. Popdiivalik "Time" ja trap'ilik "Machote" kõlavad veidi eksinult, sest Arca mõõtmeis on tegu särama poleeritud produktsioonidega, mis ei tunduks ka päevaraadios kentsakad.
Arca laul on veenvam kui kunagi enne ning võrreldes eelmise albumiga on märgata tõhusat arengut. Seda tõestab siiras armastusballaad "Calor" ja eepiline lõpulugu "No Queda Nada". Kõigile melomaanidele peaks olema tõeline maiuspala Björkiga kahasse lauldud "Afterwards". Võimsa häälegammaga islandlannat võib pidada Arca muusikaliseks ristiemaks ning hispaania keeles kõlab ta eriti suurejooneliselt.
Novaatorlik Arca jätkab saundi, mille 90ndatel arendasid välja IDM-muusikud Aphex Twin, Mouse On Mars, Autechre või Funkstörung. Need on helikombinatsioonid, mis ei lasku kordagi monotoonsusse. Kuulda on palju eri kõlasid ja järjestikuseid täispidurdusi, misjärel võetakse lugude kulgemises ettearvamutuid suundi. Mõjutusi popist on palju, kuid Arca visioon on liiga tulnuklik ja tulem liiga eksperimentaalne, et ta muutuks vastuvõetavaks kommertsmuusika massidele. Tema enda sõnul: "Ma armastan popmuusikat, jõudsin lihtsalt järeldusele, et prooviks teha seda täiesti omamoodi."
Toimetaja: Valner Valme