Tõnu Karjatse. Tuttava linna tuled – Maardu, mu arm ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maardu
Maardu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Maardus on kõik omad: pole midagi imelikku selles, kui tänavanurgal vastu tulev kilekotiga мужик pistab käe pihku ja küsib, kuidas läheb, ütleb Tõnu Karjatse Sirbis.

 

Tõnu Trubetsky laulis 1999. aastal Vennaskonnaga kogumikalbumil "Priima" Maardu metsikutest tüdrukutest, avarusest ja sügavast hämarusest. Vladimir Loginov näitab Maardut äsja ilmunud dokfilmis "Prazdnik" kui isoleeritud väikelinna groteskse sügislaada ja missi­võistlusega. Õigus on ju mõlemal ja tegelik pilt muidugi hoopis kirevam – see annaks ainest veelgi värvikamateks käsitlusteks. Ainult et ehkki Maardu sai linnaõigused 1980. aastal, poleks Maardut Kallavereta. Kui räägitakse Maardust, räägitakse tegelikult Kallaverest, mis asub kunagi Maardu mõisale kuulunud Kallavere ja Kroodi küla alal.

Kallavere külast on järele jäänud üksikud majad, muinasajani ulatuvat ajalugu hoiab alles Rootsi-Kallavere külamuuseum, Kroodi külast pole enam midagi järel. Randa enam ei pääse: kui Nõukogude ajal vedasid sõdurid rannaliivale triipe, valmis tulistama igaüht, kes sinna peale astub, siis nüüd laiutab rannal Muuga sadam, kust saadav raha on Maardu linnavalitsuse peamine tuluallikas. Selle rahaga on korda tehtud linna­kese avarad tänavad ja aastavahetuse ametlik ilutulestik ei jää kuidagi alla pealinnale.

Maardus on kõik omad: autod annavad teed ja pole midagi imelikku selles, kui tänavanurgal vastu tulev kilekotiga мужик pistab käe pihku ja küsib, kuidas läheb, ehkki näete teineteist vahest esimest ja võib-olla ka viimast korda. Maardu või siis täpsemalt Kallavere on alati olnud tööliste linn, ühe funktsiooniga asula. Kui 1930. aastatel alustati seal piirkonnas fosforiidi kaevandamist, siis Nõukogude aeg tõi keemiakombinaadi ning sellega koos hoopis uue elanikkonna, kes kõneles hoopis teist keelt. Linnakese keskse tänava Keemikute tee ja selle ääres asuvad majad on ehitanud endised vangid, keda rahvasuus kutsutigi keemikuteks.

1980. aastate algul toodi Kallaverre ka soomlased, et nad ehitaksid oma oskuste ja teadmistega moodsaima sadama, mida Eesti on näinud. Keemikute tänava lõpus said nad ka Kallavere uusimad, kõrgeimad ja parima vaatega majad ning neid teenindati eraldi neile ehitatud restoranis. Nad olid muust elanikkonnast eraldi ja lahkusid pärast sadama valmimist. Soomlaste majade kõrval laiunud endine heinamaa, kus veel 40 aastat tagasi peeti lambaid, kitsi, kanu ja sigu, motokrossi- ja suusavõistlusi, hakkas täituma uusehitistega, mis olid vähemalt sama kõrged kui soome ehitajatele püstitatud elamud. Soomlaste ehitatud sadamast on saanud Eesti suurim kaubasadam ja sellest saab ka Rail Balticu lõpp-punkt.

Elanike arv on Maardus 1950. aastatega võrreldes kolmekordistunud, juurde on tulnud koole ja lasteaedu, kauplusi on Kallaveres praegu sedavõrd palju, et vist kellelgi ei kulu poodi minekuks rohkem kui seitse minutit.

Kallavere (või Maardu) oli ka esimene linn, mis sai taasiseseisvunud Eestis kiriku. Selle ehitas 1996. aastal linnapeaks saanud Vasakpartei liige Georgi Bõstrov justkui austusavaldusena kaugele emamaale, mille suunda näitavad ka kiriku kõrvale Roosemäele paigaldatud teeviidad Teise maailmasõja lahingu­paikadesse. Moskva patriarhaadile alluv vene õigeusu kirik kannab nimetust Maardu Peaingel Miikaeli kirik, mis laseb arvata, et linnakesel on oma peaingel. 1990. aastate alguses kerkis justkui üleöö Kallavere servale ka Jehoova Tunnistajate Saal, praeguseks on sellest ehitisest saanud kultuurimaja.

Linnakesel on oma õnnetute Maardu armastajate legend, mille on Roosemäe nõlval asuva tiigi kaldale üleelusuuruselt pronksi valanud Tauno Kangro. Maardul on ka oma fantastiline kaitseolend, mille kohta pole küll ühtegi legendi, kuid mis sellegipoolest on jäädvustatud purskkaevuna klubihoone ette – kunagi näidati klubis India filme ja esines Generaator M. Kiriku ehitajat ja Maardu haljastajat Bõstrovi meenutab aga tema kivine büst sellesama kirikumäe all orus. Just Bõstrovi ajal hakkas linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama linnakese heakorrale, lammutati kunagine Kallavere tähiseks olnud veetorn ja sissesõit Peterburi maanteelt sai helendava tulikirja "Tere tulemast Maardusse". Kallavere sai puhtamaks, sest koristajateks ja haljastajateks võeti ka kõik need, kes ei suutnud kaasas käia ühiskonna kiirete muutustega. Tiigi ja kiriku ümbrus Roosemäel ongi kujunenud omamoodi vaimseks keskuseks, seal peetakse igal sügisel ka laata, mida Vladimir Loginov on üles filminud. Missivõistlusi seal enam ei korraldata ja laada ukraina teema soikus 2014. aastal, kui Vene väed Krimmi annekteerisid. Õhk Kallaveres on puhas ja teed korras, linnas on kõik tavaeluks vajalik, ainult kino enam pole. Öösiti ei kosta enam karjeid ja tänavail ei ole enam hulkuvaid koeri, kasse ega purjus sõjaveterane nagu Nõukogude ajal, tänava­valgustus on isegi parem kui Tallinnas. Metsikuid tüdrukuid taltsutab spordikeskus ja sügavat hämarust tuleb otsida Ülgase koobastest.

Praegu võib Kallaveres julgelt jalutada neis kvartaleis, kus kunagi võisid varitseda vaenulikud vene poisid, sest 1980. aastate Kallavere oli jaotatud omaette mõjutsoonideks ja lõimumise ideed ei viirastunud ka kõige julgemates unenägudes. Miks ei kujunenud välja ühtset kultuuriruumi, on sajandi küsimus, sest Soome televisioon oli ju ühtviisi kättesaadav kõigile. Paljudele tähendasid katustel päikesekiirtes pronksjalt värelevad antennid muidugi vaid toormaterjali "sutsade" tegemiseks. Ei taha uskuda, et lõhe läkski sealt, kas vaadati Kesktelevisioonist sõjafilme või Mainos TV kanalilt "Ritari Ässä". Keele­küsimus oli aga määrav. Kahe keele vastasseis läbis kõiki vanuseastmeid lastesõimest haiglani, rahvusvähemusena pidi eestlane oskama suhelda vene keeles ja ehkki Kallaveres elas hulganisti ka teisi rahvusi peale venelaste ja eestlaste, taandus kõik siiski riiklikule suhtluskeelele. Stalini-aegsete hoonete kvartalid olid peamiselt venelaste, uuemad majad ning küla ja eramute ala aga eestlaste päralt. Iga koolipäeva ilmestas mõni väike kaklus, kas või omavahel, ja autoriteedid olid ka koolipoiste hulgas need, kes olid vanglas istunud. Aga kõik see ei tähenda, et Kallavere oleks praegu kuritegelik kolgas oma kultuuriruumi sulgunud rahvakildudega – sügislaadale tullakse müüma isegi Lätist ja Leedust, rääkimata Eesti maakondadest.

Võib-olla meenutab linnakese vaib rohkem Loksat ja Sillamäed kui Pärnut, kuid selles ei olegi ehk nii palju võõrastavat. Fantaasiarikkad lahendused rõdude väljaehitamisel ja akende kaunistamisel annavad tunnistust linnaelanike algatus­võimest ja kustumatust lootusest parema elu järele. Kunagist Nõukogude aega meenutavad aga väävli­tossust uduseks sööbinud aknaklaasid ja keemiakombinaadi apokalüptilised varemed enne sissesõitu Kallaverre.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: