Mart Laar. Kalju Lepik ja Eesti
Oli aasta 1982 peale Kristuse sündi. Olukord Eestis, sealhulgas Emajõe Ateenas, meenutas George Orwelli raamatus "1984" kirjeldatut. Absurd täitis kogu ühiskonda. Armastust jutlustades propageeriti vihkamist, rahu kuulutades valmistuti sõjaks, kus kivi ei jääks kivi peale, kirjutab Mart Laar Loomingus.
Tartu Riiklikule Ülikoolile oli see juubeliaasta. Valmis sai uus raamatukogu, üle värviti mõned ühiselamud. Riikliku ülikooli rektori seltsimees Arnold Koobi nägu säras. Tema amet oli nii hea, et seda tunnistasid ka üliõpilased. Ajalugu jutustab: kord enne juubelit järjekordsel kontrollkäigul mingisse ühiselamusse avastas rektor Koop selle valvelauast magava üliõpilase, kes alles ägeda raputamise peale paotas oma hägused silmad ja küsis: Aga kes sa üldse selline oled? Kuidas te ei tea? Mina olen rektor Arnold Koop! Hea amet, katsu hoida, vastas üliõpilane ja magas edasi.
Seltsimees rektorit ei häirinud miski. Ei fakt, et langenud sõjameeste matmiskohal ülikooli 350. jubileumi pidustuste lõppakordiks kokku kogutud valged rahutuvid ülikooli komsomolikomitee, andke andeks, täis pasandasid. Ja ammugi ei häirinud teda mingi väliseesti kodanlik-reaktsioonilise natsionalisti luuleread:
Kes küsib rektorilt, kus Jüri Kukk?
Kas tõesti langema peab viimne hoop?
Auavaldustega on vastu võetud Koop.[1]
Minu põlvkonna jaoks Tartu ülikoolis kippus lootus samuti kaduma. Vahel näis, et vastupanul pole enam mõtet. Niikuinii on kõik läbi. Nii nagu öeldi tollal populaarses laulusalmis: maa põhja vajub ülikool…[2]
Ometi peitusid vahest just selles meeleheites uue lootuse alged. Sest kui kõik oli niikuinii läbi, siis polnud ju karta enam midagi. Kui igaüks meist võis — kas põhjusega või vaid rumala juhuse tõttu — langeda ülekohtu-vägivalla ohvriks, siis oli ehk tõesti parem ise tõsta relvad hädamere vastu.
Umbes selliste meeleolude valitsedes andis minu hea õpetaja professor Sulev Vahtre mu kätte ühe — teadusliku sisuga — raamatu,[3] mille esilehel köitis tähelepanu Tartu ülikoolile pühendatud luuletus, eriti luuletuse kõike trotsiv ja selle maailma reaalsust ignoreeriv lõpp:
ON ASJATU KÕIK SÕBRAKE SUL KARTUS
VEEL PÜSIB ALMA MATER TARTUS
Selle luuletuse alt teadvustasin ma endale ka nime Kalju Lepik. Ning sellest peale lõppes meie seltskonnas "maa põhja vajuva ülikooli" laul tsitaadiga Kalju Lepikult.[4] Üle maa ja vee ühendas meid nüüdsest peale ühine valu ja ühine trots.
Vahest oli just see seik põhjuseks, miks ma endalegi ootamatult nõustusin Peeter Oleski ettepanekuga esineda Kalju Lepiku auks korraldatud sümpoosionil. Ma ei ole kirjandusteadlane. Ma ei ole Kalju Lepikut ega tema elulugu uurinud. Olen maganud Rootsis Saksa sõjaväe halli teki all, mis oli Kalju Lepikul ümber, kui Eesti tema jaoks aastakümneteks merre vajus. Tema tütar töötas minu peaministriks oleku ajal minu nõunikuna. Ning ka tema luuletusi olen ma loomulikult lugenud.
Sellest ei tohiks aga piisata Kalju Lepiku luulest ettekande tegemiseks. Tegelikult oleksin ma esinemisettepaneku ikkagi tagasi lükanud, kui Peeter Olesk poleks ütelnud, et ajaloolase ja poliitikuna peaksin ma rääkima Kalju Lepikust kui isamaa- ja ajalaulikust. See teemaasetus oli mulle arusaadav. Sest lastes silme eest läbi Kalju Lepiku luulekogud, meenusid mulle vaid mõned neist, kus POLNUD ühtegi poliitilise iseloomuga teksti. Meenus ka Kalju Lepiku enda kirja pandud biograafia, kus oli lühidalt ja selgelt öeldud — kommuniste ei salli, ning Nõukogude Eesti kirjandusteadlaste hädaldamised Kalju Lepiku aadressil à la kahtlemata andekaim emigrantlik poeet, kuid kahjuks ka kõige nõukogudevastasem, ja siin ma nüüd seisan.
Isamaa- ja ajalauludel on Eesti luules tugevad traditsioonid. Eriti selgelt torkab see silma Eesti ajaloo pöördelistel hetkedel. Nii pole ka imestada, et Kalju Lepiku esimene luulekogu "Nägu koduaknas" (1946) on ajastut ja isamaad otsast otsani täis. Noor Kalju Lepik näib olevat tugevalt mõjutatud Henrik Visnapuu tollasest loomingust. Ning on omamoodi saatuse iroonia, et Visnapuu ja Underi kõrval said Kalju Lepiku esimese luulekogu tekstid pagulasaktuste lahutamatuks koostisosaks.
Valu kannab tegelikult ka kõiki järgmisi Kalju Lepiku luulekogusid, on neis siis isamaast ja ajast juttu või mitte. Kogu Kalju Lepiku pärandit vaadates pole aga raske märgata, et sellest võiks kokku panna omalaadse XX sajandi Eesti ajaloo. Sinimustvalge võidukast lehvimisest, Koeru kirikust ja sumbunud alevist Vabadussõja kaudu Eesti Vabariiki, kus "rohelises metsas käona kukkuda, / varesena kraaksuda võisime vabalt", sealt 1939. aasta alistumiseni: "Suurte jalus kui armetu tõuk, / kodumaa, / kuhu end suled", ja 1940. aastani: "Paarkümmend poliitilist tsura / Vabadusväljakul tankide toetusel". Üsna oluline koht on Kalju Lepiku luules sõjal, alates kriitikast Saksa võimu vastu ning lõpetades mehiste värssidega sügises laulvatest meestest.
Siis "Merest tõusis maa. / Merre vajus maa / tormisel õhtul sügisesajus". Algas pagulus, mille alguses oli Kalju Lepiku missiooniks kisendada. Kisendada maailmale tõtt näkku, kuni sel "väikese / ja vahva / maa ning rahva / kannatuse ja vaeva / pärast on / häbi!". Järgnes pettumus. Esmalt lääneriikides, seejärel ka pagulastes endis. Paguluses pole olnud ilmselt ühtegi teist luuletajat, kes oleks pagulaskonnas valitsevaid lahkhelisid, minnalaskmist ja ükskõiksust üle elanud sedavõrd valusalt kui Kalju Lepik.
Võtkem kas või tema kuulus "Aktus", mis lõpeb sünge tõdemusega:
Mu kambri seinal on Viiralt —
kõik põrgu ja kabaree.
Kõik, millesse uskusin siiralt,
viib tuul üle Mälari vee.
Kuid luuletaja ei kaota siiski kunagi lõplikult usku. Vahest on selles usus omajagu trotsi. Kuid mis sellest. Sest Kalju Lepiku nõue ja küsimus on selge:
Kas on sulle tarvis seda maad,
seda maad, mis merre vajus.
Üks vastus on ainult. Üks ainult: JAA!
Selle maa motiiv läbib tegelikult suurt osa Kalju Lepiku luulest. Tema suhe Eestisse on oma olemuselt lähedane suhtele Jumalasse. Neid kahte asja Kalju Lepik küll kunagi segamini ei aja. Ometi palvetab ta isamaa poole, seab end tema jalgade vahele, mõnikord pahandab ja ähvardab, vaata et eitabki teda. Ta on oma maaga üks:
Olen su uhkus ja julgus, su Jüriöö tulede lõõm.
Olen Su tänaste tantsude algus.
Olen me ühine valu ja ühine rõõm.
Seejuures ei tee Kalju Lepik endale Eesti suhtes mingeid illusioone. Ta näeb oma kodumaa puudusi, armastab teda aga sellest hoolimata. Kalju Lepik ei reklaami oma rahvuslust. Tema jaoks on see midagi nii enesestmõistetavat ja loomulikku, teisiti ta ei saa. Kalju Lepik ja Eesti on l
[1]Sõnavõtt Kalju Lepiku 75. sünnipäeva tähistamisel Eesti Kirjandusmuuseumis 27. X 1995. Käsikiri asub Aino Lepik von Wiréni valduses olevas Kalju Lepiku arhiivis.
Luuletus "Küsimine Tartu Ülikooli 350. aastapäeval" ilmus "Teatajas" 13. XI 1982. Tartu ülikooli õppejõud Jüri Kukk suri poliitvangina Arhangelski oblasti vangilaagris 27. III 1981. —Toim.
[2] Eesti Üliõpilaste Seltsi kodulehelt loeme selle kohta järgmist: "Vana hea Beethoven poleks osanud arvata, kui populaarseks osutub tema kuulus "Ood rõõmule" 20. sajandi 70.—80. aastatel Emajõe Ateenas, kus sajad rõõmsad tudengid lõõritasid kevadisest Tartust ja maa alla vajuvast ülikoolist. Eesti klassiku Hando Runneli luuletus "Öö lõhnab" sobis Viini klassiku viisile nagu kirss tordile ning sai muuhulgas filoloogide mitteametlikuks hümniks." — Toim.
[3] Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat. Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia. VIII. 1977—1979. Stockholm, 1980. — Toim.
[4] Kalju Lepiku "Proloog Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli 60-ndaks aastapäevaks" (esmatrükk 1979. aasta "Teataja" ning "Eesti Päevalehe" 8. detsembri numbris) lõpeb kaherealise stroofiga: "On asjatu sul, kahtleja, kõik kartus. / Veel püsib alma mater Tartus." Laari käsikirjas esinev versioon saab mõistetavaks, kui lugeda "Universitas Tartuensise" rahvusülikooli 73. aastapäevale pühendatud numbrit (4. XII 1992). Selles refereeritakse peaministri esinemist ülikooli aulas: "Mart Laar ütles lõpetuseks, et viimast korda kõneles ta aulas 1982. aastal üliõpilaste poolt ülikooli juubeli ajal. Ta lõpetanud siis Kalju Lepiku luuleridadega [sic!] ja tegi seda nüüdki: "…on asjata sõbrake su kartus / teel püsib alma mater Tartus."" Tegu on omalaadse "pehmendatud" versiooniga (sõbrake vs. kahtleja, teel vs. veel), selle taga võivad olla nii kõneleja mälus vääriti settinud värsiread kui ka vahendava ajakirjaniku kuulmisviga, igatahes sobisid need värsid taas vabasse Eestisse pareminigi kui originaal. Ajaleht on Laari teisenduse tõstnud ka juubelduse üldpealkirjaks: "Teel püsib alma mater Tartus". — Toim.
Toimetaja: Valner Valme