Raul Rebane. Pandivere poe suur rott ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pildil olev rott pole juhtumiga seotud.
Pildil olev rott pole juhtumiga seotud. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

"Pandivere poe suur rott" on Raul Rebase Loomingus ilmunud lühijutt, milles autor vaatab 1960ndate aastate maaelu poisi pilgu läbi.

Pandivere poe suur rott

"Ta sööb meid vaeseks!" ütles Rauli ema 1964. aasta augustis. Mureks oli põhjust, sest Pandivere poodi, mille ainuisikuline müüja ema oli, oli elama asunud rott. Keegi teda veel näinud ei olnud, aga kõik nägid kahjusid, mida ta tegi, ja need olid tohutud.

Igal hommikul, kui ema läks poodi, ootas teda mingi ebameeldiv üllatus. Kord olid riiulil rotisitt ja kommid segamini, seejuures oli iga kommi küljest võetud suutäis, mitte tervet kommi ära söödud. Rauli arvates ei olnud rotil kuigi hea maitse, sest paberid olid ära näritud põhiliselt batoonikeste ümbert, kuigi poes oli ka "Pilooti" ja "Teekonna" kommi, mis olid ju selgelt paremad ja kallimad. Ema see ei lohutanud, sest küpsistest oli rott valinud just kõige kallimad ja iga paki nurga sisse augu närinud. Kord oli ta läbi närinud kõik keefiripudelite elektrisinised hõbepaberist korgid. Juua ta pudelist ei saanud, järelikult oli tegemist kas puhta pahatahtlikkuse või mängulustiga. Seejärel hakkas rott närima puruks suhkrukotte, nii et neid ei saanud enam tõsta, suhkur pudenes põrandale.

Kõik kahjud ei olnud kohe märgatavad, vaid hakkasid aja jooksul ilmsiks tulema. Pood ise oli imepisike, kaks väikest tuba tillukesest majast. Esimeses toas oli lett ja seal ema müüs, aga seal oli ka tohutu külmkapp, vaata et neljandik kogu toa pindalast. Mehed ei väsinud imestamast, et kuidas see kapp sinna poodi oli saanud, sest uksest ei oleks ta sinna kuidagi mahtunud. See jäigi mõistatuseks.

Suurt kappi pisikeses ruumis liigutada oli keeruline, isegi kui see tühjaks teha, aga liigutada oli vaja, sest poodi tekkis vastik hais, alguses nõrk ja siis järjest tugevam. Igaüks, kes sisse tuli, tundis seda kohe, ja üsna varsti saadi aru, et see tuleb kapi juurest. Ema hakkas isalt nõudma, et see aitaks kappi nihutada, et näha, mis selle taga on.

Isa alguses ei viitsinud, aga lõpuks tuli see ära teha. Ta võttis uue maja ehituselt paar meest appi ja need tõmbasid kapi seina äärest eemale. Avanes masendav pilt. Rott oli vedanud külmkapi mootori ümber mitu kilo mandariine. Mandariinid olid tol ajal haruldane kaup, neid toodi poodi heal juhul paar korda aastas, seda hullem oli neid seal täitsa mädanenult näha.

"Andis neid ikka tassida!" imestas isa. Tõesti, rott oli pidanud mandariini hammaste vahele võtma, minema leti tagant seina äärde, mööda kitsast pragu külmkapi taha ja seal ronima meetri jagu üles mootori juurde, ja niimoodi kümneid kordi.

Kuritegelikult käitus rott ka vorstiga. Tol ajal oli maapoodides tavaliselt ainult kahte sorti vorsti, "Odtelnaja", rubla kuuskümmend kilo, ja "Doktorivorst" hinnaga kaks kakskümmend. "Odtelnaja" sees olid pekitükikesed ja ilmselt seepärast oli see rotile meeldinud. Sedagi oli ta külmkapi mootori taha viinud ning vorst oli seal juba roheline ja haises jälgilt. Ema ei suutnud aru saada, kuidas rott selle vorsti kätte sai, sest lihakaupadega oli ema väga hoolikas, enamik aega olid need külmkapis, ja leti peal ainult siis, kui ta neid parasjagu müüs. Ema hakkas rotile juba üleloomulikke võimeid omistama, et äkki ta oskab külmkapi ust lahti teha ja pärast ka kinni panna.

Külmkapi liigutamisest oli peale haisu tuvastamise rohkemgi kasu, sest selle tagant tuli põrandaliistu all nähtavale auk, kust rott ilmselt poodi sisse sai. Isa hakkas kohe aru pidama, kas see on ainuke sissepääs või on kuskil mõni veel. Väikese laoruumi uks oli seni tavaliselt ööseks lahti jäetud, nüüd aga hakkas isa seda õhtuti kinni panema ja peagi oli selgus käes: nendel kordadel, kui uks oli kinni, rott laoruumi riiulitel ei möllanud. Isa proovis poeruumi auku kinni toppida, aga ilmselt oli põrand selle koha pealt pehkinud ja rott tegi vana augu kõrvale kärmelt uue.

Pikka aega oli rott terves külas suur jutuaine ja õhtustel viinavõtmistel arutati seda teemat palju. Isale pakuti rotist lahti saamiseks üha fantaasiarikkamaid meetodeid kuni lõhkeaineni välja. Mürki keeldus ema kasutamast, sest mine tea, äkki see rotile ei mõju, viib selle veel kuskile kommikarpi ja eks vastuta siis. Isa proovis ka suurt lõksu, aga selle peale rott küllap naeris, nii loll ta ei olnud.

Olukord hakkas järjest enam muret tekitama, eriti pärast seda, kui ema oli poes inventuuri teinud. Tavaliselt oli inventuur lõbus tegevus, vähemalt Raulile. Emal oli käes vihik ja ta kirjutas sinna kõik kaubad üksteise järel üles, isa luges neid kokku ja Raul abistas lugemisel. Õde Ritat appi ei võetud, sest tema oli numbritega, nagu ema ütles, "üks paras säperdis". Tegelikult oli Rita aga juba teismeline ja tal oli palju muid huvisid, mille Raul võttis kokku ühe sõnaga: poisid.

Poe inventuurile järgnes korrutamine. Seda tehti tihti nii, et isa ja Raul olid voodis selili ja võistlesid peastarvutamises. Isa ütles näiteks: "Purgisupp, 28 tükki, hind null kolmkümmend neli." Siis ragistasid nad ajusid ja kes esimesena õige vastuse ütles, oli võitja. Pärast loeti punktid kokku ja õhtul söögilauas arutati, kellel on parem pea.

Pärast korrutamist lõi ema numbrid uskumatu kiirusega kokku, ta oli arvelauavirtuoos. Hiljem, kui tulid kalkulaatorid, üritas isa temaga arvutamises võistelda, aga polnud lootustki, ema oli vähemalt kaks korda kiirem. Rotiaegse inventuuri tulemused olid aga ehmatavad. Ema, kes oli juba enne sõda ja sõja ajal töötanud raamatupidajana Saarde majandusühisuses, ütles seepeale, et kui oleks Eesti aeg, siis "see rott meid pankrotti viiks".

Vene ajal pankrotte ei olnud, aga iga puudujäägi puhul kahtlustati varastamist, ja võis päris kindel olla, et rotijuttu poleks kooperatiivis keegi uskunud. Ema ütles inventuuri järel selge sõnaga, et tema ühe neetud roti pärast vangi minna ei kavatse ja see elukas tuleb kinni püüda. Isal polnud enam kuskile taganeda ja ta määras suure rotijahi päevaks järgmise pühapäeva.

Isa oli välja mõelnud plaani, et kui rott öösel poodi tuleb, nagu ta seda teha tavatses, tuleb ta sinna lõksu jätta ja siis kinni püüda. Varahommikul läks isa poodi ja sulges rotiaugu hermeetiliselt. Külmkapp oli juba varem tühjaks tehtud ja seinast eemale veetud. Laoruumi uks oli õhtul kinni pandud.

Nüüd oli rott isa arvates poes ja peos. Edasine plaan oli lihtne, kogu kaup tuli vedada laoruumi ja siis pole kurjategijast rotil enam kuskile põgeneda, no ja siis lõpetab ta kuidagi oma maise teekonna. Kuidas, seda isa teistele ei rääkinud.

Kauba vedamine laoruumi võttis ilmatu aja, isa, ema ja Raul vedasid, Rita valvas lao ukse ees, et rott sinna ei lipsaks. Esialgu plaaniti, et jätaks kõige ülemised riiulid tühjendamata, aga otsustati ümber. Kõik riiulid oli vaja seina äärest eemale tõmmata, et rott ei saaks nende taha lipsata, ja koos kaubaga oleks olnud neid raske nihutada. Teiseks oli rott näidanud siiani erakordset kavalust ja ronimisvõimet ning võis arvata, et kui vaja, suudab ta ka riiuleidpidi lae alla ronida. Ülemistele riiulitele oli ema pannud kaubad, mida kõige vähem osteti, näiteks sigurid, mida ta oli paljude aastate jooksul ainult mõne kilo müünud. Kõrgel oli ka Armeenia konjak hinnaga 4.12, sest ka seda tol ajal ei ostetud, ilmselt peeti kas liiga kalliks või mõttetuks joogiks. Hiljem, 1968. aastal, kui pudeli hind järsku kahekordseks tõsteti, osteti konjak otsekohe ära ja seda ei tulnud poodi enam mitu aastat.

Pood tühjenes ja Raulil läks järjest põnevamaks, et millal siis rotti näha saab. Ema hakkas kahtlema, kas ta üldse ongi poes, võib-olla tehakse sootuks tühja tööd. Isa oli aga veendunud ja vinnas kaste ja pakke raevuka otsustavusega, särk higist läbimärg. Lõpuks selgus, et töö tasus ennast ära, keegi nägi roti saba, siis nähti rotti ennast välkkiirelt riiulite vahele lipsamas. See oli hiigelsuur hall loom, kes ei kavatsenud oma elust kergelt loobuda. Pood oli kaubast juba pea­aegu tühi, ka ahju ümbrus, kus tavaliselt seisid õllekastid.

Laoruum aga oli maast laeni trääni täis ja Raul mõtles hirmuga, et see kõik tuleb ju pärast poodi tagasi tassida ja korda seada, et ema saaks esmaspäeva hommikul poe lahti teha.

Kõik oli juba peaaegu tehtud, kui juhtus midagi kohutavat. Rott valis välja kõige nõrganärvilisema inimese ja ründas Ritat. Rita, kelle ainuke ülesanne oli valvata, et rott laoruumi ei pääseks, lasi kuuldavale heleda kiljatuse, hüppas üles, siis eemale. Selle segaduse vältel lipsas rott laoruumi ja sinna kaupade sekka ta kadus.

Isa vandus tulist kurja, ema aga hakkas järsku ohjeldamatult naerma, ilmselt tegi olukorra absurdsus talle nalja. Sel hetkel oli pere päris veider, vanduv isa, nuttev Rita, naerev ema ja segaduses Raul. Isa jäi varsti vait, võttis pudeli "Žiguli" õlut ja kulistas õlle ühekorraga alla.

Oli vaja uut plaani. Rita, kellest polnud mingit kasu, saadeti minema, et ta hoolitseks lehm Maasiku eest, sellal kui teised poes rotijahti edasi peavad. Ees seisis päris hull töö, kogu kaup oli vaja laoruumist tagasi poodi tassida, pealegi ülimalt ettevaalikult, et rott uuesti poodi ei lipsaks. Valvamine jäeti nüüd Rauli hooleks, kes varustas ennast suure haamriga, ja läheduses oli ka kühvel, millega äsada, kui rott nähtavale ilmub.

Laoruumi tühjaks vedamine võttis tunde. Ema oli poe riiulid vahepeal korralikult puhtaks teinud, tolmu ja prahi ära pühkinud. Nüüd asetas ta kõik purgid ja pudelid kohe õigesse kohta, ainult hinnasildid olid eraldi sahtlis ja neid ta ei puutunud. Isa hakkas närviliseks muutuma, sest viimaks olid lattu jäänud ainult tohutu suur soolakast, vähemalt sada kilo kaaluv kaal ja seinte peal riiulitel purgid, aga rotti polnud kuskil näha.

See oli raske hetk. Kui soolakasti taga oleks olnud rotiauk, siis oleks kogu töö mõttetu olnud. Isa seda siiski ei uskunud, sest rott ei olnud kunagi lattu pääsenud, kui uks oli kinni. Ka ei uskunud ta, et rott võis ennast soola sisse kaevata, nii elujõuline ei saa ükski loom olla. Igaks juhuks sorkis ta siiski soolakasti šašlõkivardaga läbi, seal rotti muidugi ei olnud. Ema abiga kallutati hiiglaslik kaal ühe külje peale, ent rotti polnud ka selle all.

"No imede ime!" oli isa hämmingus. "Ta ei saanud ju siit kuskile minna." Ka Raul oli täiesti kindel, et tema jalge vahelt läbi ei olnud rott põgenenud. Siis aga tuli kellelgi idee, et prooviks kassiga, äkki see nuhib välja, kus rott on. Raul läks otsima Trakside halli kassi.

Vana suur emane kass just suurem sõber ei olnud, aga lasi ennast teinekord siiski silitada. Raul leidis ta kiiresti laudast üles, võttis sülle ja viis poodi. Kass ei saanud aru, mida temast taheti, ja üritas varvast lasta, aga uks oli kinni. Peat­selt ta rahunes ja hakkas mööda ladu ringi jalutama. Mõne aja pärast vajusid ta sammud madalamaks ja järjest rohkem tiirutas ta kaalu ümber. Lõpuks ta sealt enam ei lahkunud. Isa ja ema kallutasid kaalu uuesti külje peale, aga selle all polnud midagi. Kass aga nuuskis endiselt kaalu juures ja siis tuli Raulil mõte, et äkki on rott kaalutoru sees.

Nii oligi. Jämeda raudtoru sees oli metallvarras, mis kaalul olevate kilode info mõõdikule edasi andis. Alt vaadates võis aru saada, et rott oli end toru sees kindlalt sisse seadnud ega kavatsenudki välja tulla. Jälle tuli appi võtta šašlõkivarras, millega isa üritas rotti toru seest välja suskida. Esialgu tal edu ei olnud, siis aga järgnes üks Pandivere küla ajaloo raevukamaid võitlusi.

Kõik selle näitemängu tegelased olid ühes väikeses ruumis ja kõigil oli oma eesmärk. Raevunud isal oli kirves käes ja ta püüdis sellega rotti tabada, Raulil oli haamer ja ta üritas rotti nurka ajada, et talle seal pihta saada. Ema peamine eesmärk oli mitte pihta saada kirvega, millega isa ringi vehkis. Ainult kass oli rahu säilitanud, vaikselt ja sihikindlalt järgnes ta rotile, kes võitles elu eest ja tormas ruumis ringi. Sealjuures ronis ta meeletu kiirusega vähemalt poolteist meetrit mööda siledat seina üles, siis jälle alla ja kihutas teisele poole. Seejärel hüppas ta soolakasti, aga pääses sealgi isa kirvelöögist, mis suure hulga soola põrandale paiskas.

Ema karjus: "Harri, sa tapad meid kõiki ära! Pane kirves ära ja võta kühvel!" Tulivihane isa kuuletus alles siis, kui Raul talle kühvli kätte pistis. See muutis võitluse dünaamikat, kühvli pind on suurem kui kirvetera ja paar korda oli isa rotile pihta saamisele lähedal. Rott üritas ka uuesti kaalutoru sisse pugeda, aga seda takistas kass, seega muud valikut tal polnud kui joosta ja hüpata. Ema oleks tahtnud selle sõja eest poodi pageda, aga ei julgenud ust lahti teha, sest rott oleks kindlasti üritanud sinna joosta, ja mis siis oleks saanud, ei julgenud ta mõeldagi.

Isa ja rott lõõtsutasid lausa kuuldavalt, aga seni olid kõik veel õnnekombel terved. Ka kühvel liikus isa käes väga ohtlikke trajektoore pidi, ise ta seda tähele ei pannud, teda kannustas vaid üks mõte: rotile pihta saada. Lõpuks see ka õnnestus, isa aimas ette roti hüppesuuna ja lajatas õigel ajal. Roti verd oli terve laoruum täis. Ema oli näost hall ja paistis, et hakkab kohe oksele. Ka Raul tundis ennast halvasti, ent sellest hoolimata õnnestus viimane löök küla kõige kuulsamale rotile anda just temal. Väsinud ja haavatud rott jäi korraga paigale ja nii ta elu lõppes.

Kõik jäid vait ja isa tegi laost rõdule viiva ukse lahti. Selgus, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Ema tõi poest kasti ja istus jõuetult selle peale. Raul seisis niisama, ta oli ümberkukkumiseni väsinud. Kass oli ainsana tegus ja proovis rotti ära viia. See oli aga nii suur, et tassida ta seda ei suutnud, nii lohistas ta teda ukse poole, vererida taga. Siis kadusid nad pimedusse.

Isa läks poodi, tegi pudeli valget lahti ja valas endale tubli sada grammi ning kulistas selle ühe sõõmuga alla. Siis võttis teise veel, ohkas sügavalt ja naeratas esimest korda kogu selle päeva jooksul. Ka emal tuli tasapisi elu sisse ja ta läks vett tooma, et hakata ladu verest puhtaks pesema. Raul jõi mandariinilimonaadi ja võttis kastist mõned oma lemmikud "Teekonna" kommid.

Isa vaatas kella ja vandus, sest tal oli jäänud vaatamata "Aktuaalse kaamera" ilmateade, mida ta muidu kunagi vahele ei jätnud. Agronoomile oli ilmateade uudiste kõige tähtsam info.

Tasapisi hakati poodi korda seadma, sest nüüd tuli laokraam lattu tagasi vedada. Ema pakkus küll Raulile, et mingu koju, küll nad hakkama saavad, aga Raul tahtis täismeest mängida ja jäi appi. Laoruumi verest puhtaks pesemine ja kauba tagasi tassimine võttis jälle ilmatu aja. Õnneks oli ema väga kärmas ja nüüd, pärast rotineedusest vabanemist, töö lausa lendas. Isast enam suurt abi polnud, ta oli omadega täitsa läbi ja tõstis vaid mõningaid raskemaid asju.

Lõpuks sai see lõputu päev otsa, kell oli juba üle kesköö, kui lausa tuikudes koju jõuti. Rita oli praekartuleid soojas hoidnud, need kugistati alla ilma maitset tundmata.

Pandivere poe suure roti lugu jäi aga veel kauaks külafolkloori, aastaid hiljem oli see lugu tublisti teisenenud, lisandunud oli palju uusi detaile ja ka rott oli palju suuremaks kasvanud ja veel targemaks saanud. Seepärast pidasin vajalikuks panna see lugu kirja nii, nagu see tegelikult oli või peaaegu tegelikult oli.

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: