Arvustus. Lennukad mõtted ja väiksed inimesed Alam-Kolkakülas
Raamat
Mihkel Mutt
"Mägrad hernes"
Fabian, 2020
Mihkel Muti uus raamat "Mägrad hernes" on järg paar aastat varem ilmunud Alam-Kolkaküla kroonikale "Eesti ümberlõikaja", ent sobib hästi ka eraldiseisvaks lugemiseks. Uues kroonikas on aeg mõnikümmend aastat edasi läinud ja varasemast kroonikast tuttavate tegelaste asemel on keskpunktis nende lapsed, uus põlvkond. Eesti ja rahvuse küsimus on aga kroonikule ja alam-kolklastele endiselt südamelähedased.
Kuigi põhilised teemad raamatus on uued, jääb nende esitamise laad samaks. Sündmusi Eestis, Alam-Kolkakülas ja vähesel määral ka Euroopas vahendab fiktiivne Alam-Kolkaküla kroonik, kes ei võta enda vaatlusaluste suhtes seisukohta. Küll aga teeb seda läbi Alam-Kolkaküla Eesti kroonik Mihkel Mutt, kes viitab otseselt "päris" Eestile ja kelle tegelased ja sündmused on ennekõike ideede kandjad.
Kolm venda
Kui raamatu esimese kolmandiku moodustab satiiriline eluolu kirjeldus ja lugejale esitatakse kirju popurrii erinevaid ideid esindavatest isikutest, siis teose põhiosa keerleb kolme venna ümber. Kroonika eelmisest osast tuttaval rahvuslasel Boriss Tammejussil on kolm poega – Lõvibord, Pelle ja Raa, kes esindavad teoses erinevaid vaateid Eestile ja tema kohale maailmas.
Lõvibord, vendadest vanim, on rahvuslane nagu ta isagi. Lõvibord on pikk ja tugev, energiline ja särasilmne. Nalja ta ei mõista ega armasta, see-eest on Lõvibord aga sihikindel Eestit suureks tegema, võttes selleks ette mitmeid hiidprojekte nagu näiteks mõisate taasasustamine eestlastega või päikesekiirgur Taara lähetamise Eesti kohale. Lõvibordil on suur teotahe ("mõjukad isikud olid valmis silma kinni pigistama Lõbibordi liigse hoo ees" lk 81), aga oskamatus oma energiat mõistlikult suunata.
Lõvibord tahab Eesti suureks teha, taastada rahvuslikku uhkust ning pöördub selleks ennekõike ajaloo poole. Ta tahab anda mõisad eestlaste valitseda, vallavalitsused linnamägedesse paigutada, kuna need esindavad Eesti oma arhitektuuri, nõuab tõeliselt eestipäraste nimede kasutuselevõttu jne. Aga Lõvibordi ideed ja tegemised on fanaatilised ja rumalad, enesele tihti vasturääkivad – näiteks kui mõisa tulevad "sakslastena" tööle saksa keele ära õppinud eestlased, tahab Lõvibord neile karistuseks vitsu anda.
Keskmine vend Pelle esindab keskteed. Ta on lühike, aga seda kõrgema saavutusvajadusega ning muuhulgas ka ülivõimekas (mitut värvi vööd võitluskunstides, parim laskur ja väitleja, kolm magistrikraadi, kuue võõrkeele oskus jne). Pellel, nagu vend Lõvibordilgi, puudub naljasoon.
Pelle esitab raamatus ilmselt ka kõige mõistlikumaid seisukohti rahvuseküsimustes (lk 88-94): Pellele oleks meeldinud, kui eestlane oleks torganud silma eelkõige kui inimene ja alles siis võinuks juhuslikult ilmneda, et ta on ka eestlane, mitte vastupidi. "Ükskõik, mis võtmes väikerahvas endast ka räägib, kelkides või vastupidi, ennast madaldades ja tuhka pähe raputades – ikka kujuneb see kokkvõttes tema kahjuks ja tekitab piinlikkust" (lk 93). Seepärast oli Pelle meelest oluline, et väikerahvas mitte ei püüaks endast rahvusena rääkida, vaid püüaks teha ja olla midagi väärtuslikku. Nõid Pelle unenäos manitseb: "Lepi oma saatuse ja rolliga, väike ei või saada suureks. Ära ärple, ära esine!"
Noorim vend Raa on vendadest kõige targem ning samas ka pehmeima iseloomuga – Raa ei oska öelda ei ning teeb paljut puhtalt kaastundest ja ligimesearmastusest. Noorim vend ei ärple ega esine, ometi loob võimsaid asju nagu mõtete lugemise masin või lihaprinter, mis võimaldab toota usutavaid teemaparke, sealhulgas pakkuda ajas rändamise sarnast kogemust. Selles mõttes võiks Raa olla ideaal, ent noorim vend ei huvitu rahvusküsimusest ning saab hoolimata oma leiutistest raamatus kõige vähem tähelepanu.
Kroonik ei näe tõmblemises mõtet
Eesti suureks tegemise idee näib kroonikule olevat võrdeline Eesti suureks mõtlemise ehk enese ületähtsustamisega. Euroopa teabepäeval kõnelenud folklorist Ivan Kirschbaum hüüab: "Mis tähtsust on Euroopa tsivilisatsioonil, kui meid, eestlasi, pole enam olemas? Mitte mingit!" Ja kas ei ilmne enese ületähtsustamine ka Enesepuhastuse Assambleel, kus eestlastele püütakse omistada suurrahvastele sarnast imperialistlikku koloniaalsüüd?
Samuti on kroonikule naeruväärsed mitmed teised eestluse olevikuliseks upitamiseks korraldatud ettevõtmised nagu näiteks kuumade eesti poiste aretamine. Lapsikute, enese tähtsustamiseks, teiste matkimiseks või soovitud väliskuvandi loomiseks korraldatud jaburate ettevõtmiste pärast kahjustub normaalne eluolu ja areng, enese omapära leidmine ja hoidmine. Näiteks projekti "urueestlased vahemeremaalasteks" raames inimeste kohustuslikus korras tänavatele ja kohvikusse istuma suunamise tõttu juhtus mitu äpardust: tuletõrjujad olid sunnitud tänaval laulma ning samal ajal põles Alam-Kolkakülas maja maha, kiirabibrigaad oli kohustatud tantsu lööma ning seetõttu jäid kaks vanurit ajurabanduste tõttu halvatuks.
Kroonik ülistab lihtsat inimest. Lihtne inimene ei taha kõiki eelkirjeldatud imeasju, ometi on temas autentsust, kohalikku omapära, mis Euroopast vaadatuna muudabki Eesti väärtuslikuks ja põnevaks. Sellele viitab ka raamatu lõpus lisa näol avaldatud Eesti Vene-uuringute keskuse teaduri Aet Mõtislavna Buhi raport või essee: Venemaad, olgugi ajast maha jäänut, nähakse tulevikus huvitavana, sest seal on säilinud kohalik omapära.
Püüe lihtsuse ja omapära säilitamise poole ning üheülbastumise vastu on sümpaatne mõte, ent lihtsustki on näidatud mõttetu ja vaimuvaesena. Probleem, milleni autor ikka tagasi jõuab, on vaimse vedru pingulolek. See salapärane vedru on vanadel inimestel juba lõdvaks läinud (lk 31) ning turvalises keskkonnas ähvardab lõtvuda ka kõigil teistel (lk 205). Lõvibord käib mõtete lugemise masinaga Eesti äärealadel ja näeb kõikjal vastumeelsust suureks saada: "meie ei taha suureks saada, suur olla tähendab hirmsat koormat seljas tirida", "palju rohkem kui suur olla tahaksime meie, et alkoholiaktsiis langeks" jne (lk 164-166). Kas see normaalne eesti inimene, kes istub paigal, "sööb oma leiba ja vorsti, joob oma õllekest, vaatab /.../ kassi aia peal" (lk 61) loeks Mihkel Muti raamatuid? Pelle meelest on "naiivne loota, et rahva enamik suudaks omandada vaimsust selle sügavamas filosoofilises tähenduses" (lk 124).
Ent krooniku nägemuses pole õiget vunki ka ühiskonna- ega kultuuritegelastel, kuigi viimaseid teoses liiga palju ei käsitletagi. Sellele viitavad juba tegelastele antud pilkavad nimed – näiteks prosaist Huvilage, kirjanik Varrukapuistur või kivikujur Feilkakk, mis, tundes Muti nimeloomisvõimet, tunduvad kohati lapsikult lihtsad.
"Mägrad hernes" käsitleb paljusid ühiskondlikult aktuaalseid, aga ka vähem-aktuaalseid teemasid. Paljud Muti kujundid on üsna tabavad – näiteks Alam-Kolkaküla läbiv Via Regia – Kuninglik Tee, Alam-Kolkaküla uhkus, mille lähim pealesõit asub saja kilomeetri kaugusel pealinnas. Tervikuna on kroonika aga ehk liiga kirju, paljusid teemasid käsitletakse pealiskaudselt ning raske on mõista, kuhu on suunatud Muti ühiskondliku kriitika teravik.
Aga lõpuks tuleb tõdeda, et Muti sulg on endiselt kerge ning kui raamatu sõnum ongi raskepärane, on seda teksti kerge neelata. "Mägrad hernes" sarnaneb Muti esimesele Alam-Kolkaküla kroonikale ning seega leiavad "Eesti ümberlõikajat" lugenud eest tuttava kvaliteedi.
Toimetaja: Valner Valme