Üldiselt peab näitleja Indrek Sammul end alalhoidlikuks inimeseks ja päris elus "Niagarat ületama" ei kipu. "Olen küll noorena palju sporti teinud, aga mingit ekstreemspordi tungi ei ole minus olnud," kinnitab näitleja.

Ka "Niagara ületamise" mõte ei ole tegelikult rääkida sellest, kuidas mees tahab üle Niagara minna, vaid ennekõike erinevatest generatsioonidest, juba elunäinud inimese ja idealistliku noore kohtumisest, teineteise leidmisest ja täiendamisest.

"Iga uue parneriga tuleb sinu juurde uus maailm," kirjeldab näitleja mängimist lavapartneri Teele Pärnaga. "Laval on kõige olulisem asi mäng ja parim kujund selle iseloomustamiseks on ikkagi lapsed," kirjeldab Sammul. "Mängureeglid pannakse paika lennult ning mäng katkeb, kui keegi hakkab kuskilt üle sõitma. Teineteise otsimine on põnev teekond."

"Niagara ületamine" on näitlejale sellegipoolest ka füüsiliselt tõsine väljakutse —Sammulil tuleb lavastuses Teele Pärna ligi kakskümmend minutit seljas kanda. Sammul tunnistas, et selles osas on talle kindlasti abiks tulnud tema lavavõitlejakarjäär, kuna seal on teatud asendid, näiteks seismine mingisuguses väljaastes, mis on kõiksugu lihasgruppe treeninud.

Näitlejad käisid spetsiaalselt etenduse tarbeks ka Jaan Roose juures köielkõndi õppimas ning Sammul tunnistas, et nad mõlemad said Teelega sealt tugeva pisiku. "Lavale me toome hetkeks Teele, kes käib ja harjutab, aga muidu me oleme mõlemad väga tõsiselt harjutanud," rääkis ta.

"Sellest on saanud mu uus hobi. Ma käin igal hommikul köiel, tegelikult slackline'il," rääkis näitelja. See on Sammulil kinnitatud puude vahele ja ta pikendab vahemaad vastavalt oma arengule. "See on selline asi, mida minu eas on veel võimalik õppida, sest see on suhteliselt turvaline. Samas on see väga sarnane lavalisele olekule," võrdles näitleja.