"Wake up," sosistab Kelly Lee Owens oma teise stuudioalbumi viimastel hetkedel. Need sõnad on lauldud isiklikult tasandilt, ühelt inimeselt teisele, üksikult kõigile. Sest kuigi Kelly Lee Owens ei kehastu prohvetiks ega kuuluta viimsepäevasõnumit, tuletab ta kuulajatele meelde, et me elame hapral ajal ning kuigi me oleme selle igapäevase globaalse kriisiga juba täiesti üheks kasvanud ega pea miskit enam eriliseks, saadab loodus meile jätkuvalt märke, et asjad ei ole kenasti.

Owens pärineb ühest Walesi väikelinnast ja kui ta hakkas Manchesterist ja Londonist oma muusikuteed otsima, tuli tal suurlinnarütmidega omajagu kohaneda. Ja kuigi ta muusika meenutabki just neidsamu neoonis säravaid suurlinnu, kannab ta siiski Walesi imelisi maastikke endaga ja midagi neist võib ehk leida ka "Inner Songilt". Owensi sisemine laul keskendub loomisele ja liikumisele. Ka tumedail hetkil liigub ta edasi kindlas usus, et pimedus käib valgusega kaasas ja valus pole midagi häbiväärset ega ühedimensioonilist. Oma osa on siin ehk ajal, mil ta noorena töötas õena Manchesteris vähiravile keskendunud haiglas. Halastajaõest reivikuningannaks. Selline tee siis.

Samas pole Owensi muusika – midagi eelkõige elektroonilise muusika sõpradele – sugugi hardcore techno. Mõnele kõvemale raiujale võib see jääda lahjaks kraamiks, samas mõnele ambientsete helide austajale jälle pisut liiga monotoonseks tiksumiseks. Kuid "Inner Songi", nagu ka Owensi loojana, teeb tähelepanuväärseks tõsiasi, et ta ei jää ühte võtmesse kinni. Jah, "Inner Songilt" leiab vast pisut enam tantsupõranda elemente kui tema omanimelisel debüüdil, kuid Owensi omapärased dreampop'i elemendid äärmiselt konfliktivaba vokaaliga panevad tema muusikat stiilikaardil määratledes kukalt kratsima. Näiteks "Re-Wild" paneb korra striimplatvormile pilku heitma, ega auto-shuffle peale jäänud ning kuhugi Massive Attacki salavaramutesse juhatanud.

Niisiis jätkab Owens eri suundade kompamist, kuid teeb seda tugevast debüütalbumist veel enesekindlamalt, laskumata liigsesse ilutulestikku. Vastupidi, muusika on ajaga pigem napimaks läinud, detailid-tekstuurid varasemast rohkem fookuses, klassikaline laulukirjutamine pole tingimata enam peamine käivitav jõud. Mõneti tunnen sellest puudust, isiklikult istus mulle tema debüüdi helimaastik pisut enam, hingas nagu rohkem, oli orgaanilisem võrreldes "Inner Songi" rõhutatud elektroonilisusega, aga samas see elektroonilisus pole kulunud, selles on värsket nappust ja parajalt viiteid ka üheksakümnendate Autechrele ja Two Lone Swordsmenile. Kilisevad-kihisevad silmused, mis aeg-ajalt kasvavad korralikuks teknopõrkeks, ent teisal pööravad tuules lendlevate sulesüntidena kõrgele taeva poole. Jalad kindlalt maas, aga pea üleval.

Selles mõttes ehk sarnane lähenemine Jon Hopkinsile, keda ta soojendanud on, kuid Owens on kindlasti tagasihoidlikum, hoiab rohkem omaette, ei proovi nii väga rabada ja kaasa tõmmata. Kes tuleb kaasa, see tuleb. Kes ei tule, siis olgu neil hea seal, kus nad on.

Indidiskorid võiksid siit albumilt igatahes mitu pala oma settidesse leida. Ja tõsi on, et iga kuulamisega kasvab Owensi uus album aina paremaks. Olgu isiklike eelistustega nagu on, Owensi artistiteel on see igatahes samm edasi. Ehk "Inner Song" on nagu selline hea tekk, mis pärast sisse kulumist alles võtab oma hoidjate kuju, kohaneb nende keha ja soojusega, kuni avastad ühel hetkel end keset ööd klapid peas tekki mässituna vaikselt elutoapõrandal ringi tatsumas ja Owensiga kaasa laulmas "It feels so good to be alone."

Isegi kui Owens tuletab meile meelde, et armastus teeb haiget, liustikud sulavad ja surm tuleb niikuinii, teeb ta seda nii turgutava tämbriga, et jaksad sellele kõigele ausalt otsa vaadata. Ega põgeneda niikuinii kuhugi ei ole.