Urmas Vadi lugemissoovitus. Parem vaadata vett ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Vadi
Urmas Vadi Autor/allikas: ERR

Kirjastuselt Toledo on ilmunud Julio Llamazarese romaan "Kuidas vaadata vett".

Toledo on noor ja äge kirjastus, mis annab välja peamiselt hispaania ilukirjandust. Julio Llamazarese raamatu pealkiri on muidugi tabav, sest vesi, konkreetsemalt veehoidla, on raamatus kesksel ja saatuslikul kohal. Lugu on tugevalt autobiograafiline, see on perekonnast, kes pidi kodust välja kolima ja külast lahkuma, sest nende küla ja mitme kõrvalküla peale rajati veehoidla.

Ja kuigi kõik eeltingimused on täidetud, et siit saaks välja kasvada perekonnasaaga või kättemaksuromaan värvikate kangelaste, reeturite ning ohvritega, siis tegelikult midagi sellist siin raamatus pole. Õigupoolest ei olegi siin ühtegi suurt sündmust ega intriigi. Ka raamatu peategelane, kelleks on pereisa Domingo, on juba surnud. Ainus väline liikumine on see, et minnakse täitma Domingo viimset palvet ja puistatakse pereisa tuhk veehoidlasse.

Et väliselt vilgast tegevust ei toimu, on rõhk kõrvaltegelaste sisemonoloogidel. Domingost avaneb pilt läbi tema naise ja laste ja lastelaste silme. Iga peatükk on ühe pereliikme lugu või vaade. Esmalt räägib Domingo naine, siis lapsed, siis lapselapsed. Ja ka siin pole mingit intriigi, vasturääkivusi, ei kista pinnale vastikuid ja salajasi lugusid. Pigem tegeldakse Domingo ja ta pere traumaga, mis peatükist peatükki kordub, joonistub välja üks töökas ja väge rääkiv mees nii, et kohati tekib isegi tunne, kas see Domingo pole mitte Eesti mees.

Selle teksti peamine võlu on poeetilisus ja eri põlvkondade vaade perekonnale, identiteedile, ühtekuuluvusele. Kuidas näeb seda veel vee alla kadunud maailma inimene, kes on seal külas elanud, kes mäletavad seda lugu vaid teiste mälestuste kaudu ning mälestuste-mälestuse kaudu.

Raamatu üks eredamaid ja kummituslikumaid kirjeldusi on, kui veehoidla alla jäänud küla lastakse ühel hetkel veest tühjaks. Järelsõnas kirjutab Mari Laan selle kohta järgmist:

"1983. aastal lasti Porma veehoidla ajutiselt tühjaks ning tollal 28-aastasel kirjanikul oli võimalus kodukülla tagasi pöörduda. Vee alt oli välja ilmunud värvitu ja hääletu - kujutlege kohta, kus pole puid, rohtu, linde ega ritsikaid, ainult mudaga kaetud kivivaremed - kummitusmaastik."

"Kuidas vaadata vett" on leebe, melanhoolne ja südamlik, aga pärast raamatu lugemist tekib mingi rahutus ja meelepaha, et näed, seal inimesed tegelevad ühe külaga, mis on vee alla jäänud, aga meil siin on terve uppunud koalitsioon, meil on siseminister, kes laseb kõigele vett peale! Seepärast soovitangi lugeda päevapoliitika asemel ilukirjandust, sest see mõjub vaimsele tervisele paremini. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: