Arvustus. Digimees Mauno päästmine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Mauno salapärane kadumine"

Teatri Piip ja Tuut "Mauno saladuslik kadumine", autor Ilmar Tomusk, dramatiseerija Liis Sein, lavastaja Marek Demjanov, lava- ja kostüümikunstnik Jaanus Laagriküll, muusika ja laulutekstide autor Katri Rebane, liikumisjuht Marge Ehrenbush, video- ja valguskujundaja ning visuaalsete efektide autor Rene Topolev. Mängivad Grete Konksi, Kristjan Poom, Stefan Hein ja Sepo Seeman. Esietendus 12. IX teatris Piip ja Tuut.

Ei saa välistada, et nii mõnegi arvates on keeleameti peadirektor ja viljakas lastekirjanik Ilmar Tomusk vastuoluline inimene. Ühest küljest pelutab ta neid, kelle emakeel pole eesti keel ning kes suutmatusest, laiskusest või trotsist pole seda keelt vajalikul tasemel ära õppinud, nagu ka eestlasi, kes samuti viitsimatusest, puise pea või keelekõrvale astunud karu tõttu on hädas oma emakeelega. Teiselt poolt torkab aga silma kõrge kuhi mõnusalt kirjutatud raamatuid – tublisti üle kolmekümne (nende hulgas "Mauno saladuslik kadumine", Tammerraamat, 2013) –, mis ta laste rõõmuks on valmis meisterdanud. Seepärast paistab õiglane nimetada seda vastuolulisust hoopiski mitmekülgsuseks.

Kui lavastaja seisab reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul (teate küll: lähed vasakule, jääd hobusest ilma jne) ja otsib silmadega õiget suunda, kustkaudu jõuda õnnestunud laste­lavastuseni, siis terendab tema ees palju valikuvõimalusi. "Mauno saladusliku kadumise" lavastaja Marek Demjanov paistab olevat valinud tee, mille üheks äärekiviks on põnev seikluslik lugu, teiselt poolt palistab seda aga mängulisus. Võimalik, et see pole kõige teatriuuenduslikum tee, pigem traditsiooniline ja juba üksjagu käidud, ent ega tulemus ole saanud sellepärast kuidagi kehvem. Kui mõni teatrigurmaanist täiskasvanu isegi kirtsutab nina, siis lastele nähtu ilmselgelt meeldib.

Kõigepealt lugu, põnevuslugu. Maunot, Luutsniku küla mitte just kõige säravama mõistusega (eks nimigi viita sellele – palun selle ülbe üldistuse pärast väga vabandust kadunud Mauno Koivistolt ning kõigilt teistelt tublidelt ja tarkadelt Maunodel), ent heasüdamlikku ja sümpaatset meest tabab koduteel salapärane viirus, mis muudab ta digitaalseks. Enam-vähem nagu siis, kui teie postkasti potsatab e-kiri Nigeeriast kelleltki mr Kouassilt, kes annab teada, et olete ootamatult saanud piraka päranduse, kuid enne raha kättesaamist tuleb klikkida allolevale lingile. Mauno viirusega nakatumine käib küll palju suurema pauguga ja efektsemalt.

Lavastuse kunstniku Jaanus Laagrikülli ja videokujundaja Rene Topolevi tahtel said vaatajad Mauno (keda mõnusalt ja mõnuga kehastab Sepo Seeman) toimetamisi varemgi näha üksnes ekraani vahendusel, ent pärast kurja viirusega kokkupuutumist asendub ekraani­idüll ja tore elu digipõrguga. Võib igati mõista Mauno muret, sest tollest teispoolsusest tagasipääsemine ei paista sugugi lihtne. Takkapihta levib viirus lähikonna kõikidesse raamatukogudesse, mistõttu digiteeruvad nii nende juhatajad kui ka sealsed lasteraamatud – tühjaks jäänud riiulitelt vaatavad vastu üksnes Juhan Smuuli siniste kaantega kogutud teosed ja veel nipet-näpet.

Nagu põnevusloos peabki olema, asub Mauno ja raamatukogutöötajate salapärast haihtumist uurima kolmeliikmeline kamp noori (nagu Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvistis"): kaks poissi ja tüdruk Vb klassist. Noored osutuvad viiruse vastu immuunseks seetõttu, et lapsepõlves on neile palju raamatuid ette loetud ning kooliõpilastena on nad samuti agarad lugejad. Etteruttavalt olgu öeldud, et sellisel moel omandatud antikehad ongi võti, mille abil õnnestub Mauno ja tema saatusekaaslased lõpuks internetist taas välja õngitseda ja päris ellu tagasi tuua.

Köitev lugu, milles häirib ehk vaid mõningane didaktilisus. Muidugi on raamatute lugemine noore inimese arengus ja kujunemisel ülioluline, sellele ei vaidle keegi vastu, aga kas peab just nii otse vihjama, et neist, kes raamatuga sõprust ei pea, võivad täiskasvanuna saada Maunod.

"Mauno saladusliku kadumise" teine tugitala on mängulisus, mis väljendub eeskätt selles, et mullu Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud noored näitlejad Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein ei mängi üksnes noorte detektiivide triot, vaid kehastavad vaheldumisi ka kõiki muid tegelasi (välja arvatud nimitegelane, teda ei anna Seeman korrakski käest), keda kolmik oma pääste­operatsioonil kohtab. Papist üleelu­suurused prillid, mobiiltelefonid, lipsud, vuntsid ja muu selline kraam aitab kiiresti hüpata ühest rollist teise, ja olgu öeldud, et päris paljud neist – kas või Grete Konksi raamatukogujuhataja Õilme – on väga lõbusad. Pole kahtlustki, et noorele vaatajale pakuvad sellised trikid ja värvikate tegelaste järeleaimamine sulaselget lusti.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: