Arvustus. Everything Everything tuntuse ja tunnustuse teelahkmel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Everything Everything
Everything Everything Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat

Everything Everything

"RE-ANIMATOR"

8/10

On artiste, kes püüavad uue plaadiga taotluslikult tõusta kõrgemale oma senisest loomingust, ja kahtlemata on ka selliseid, kes astuvad oma harjumuspärast rada. Mõlemad variandid on okei. Sageli leiavad esimesed oma peamise referentsgrupi kriitikute ja nõudlikuma maitsega kuulajate näol, kes on muusikaga nii palju ja nii erinevates vormides kokku puutunud, et neid üllatada on keeruline. Sageli nimetatakse selliseid artiste "kriitikute lemmikuteks".

Ajastul, mil inimesed kapselduvad oma maitse-eelistusega gruppidesse, kõik on kättesaadav, vilkalt jagatav, värsked või taasleitud trendid pidevalt õhus ja originaalne keeruline olla, on omaette põnev küsimus: kui palju salvestatakse selliseid albumeid nimme muusikakriitikutele ja nõudlikuma maitsega kuulatajatele meeldimiseks ja kui palju püütakse päriselt ennast ületada?

Nõudlikuma maitsega kuulajad teevad oma valiku tihti nendesamade kriitikute järgi. On tuhandeid plaate, mida tunnustab suhteliselt kitsas auditoorium, ja mis igapäevast muusikakuulajat panevad enamasti õlgu kehitama või ei puututa nendega kokku. Kui vaadata näiteks suurte festivalide plakateid, siis näeme, kuidas laiemat publikut kõnetavad nimed on plakatile trükitud rõhtselt või suuremate tähtedega, tõstes need seeläbi kõrgemale paljudest teistest vähem või rohkem obskuursetest esinejatest. Minu jaoks, kes ma oma valikutes asetsen kuskil nõudlikuma maitse ja popi vahealal, on tänuväärt aines nii kriitikute soovitusted kui festivali päevases või öises vööndis B ja C lavade ees tolknemine ja uue avastamine.

On ka plaate, mis püüavad tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Popmuusikaajaloo tundjad teavad, et näiteks The Beach Boysi 1966. aasta plaat "Pet Sounds" oli üks sellistest. Bändi ninamees Brian Wilson võttis vastu pretentsioonika otsuse luua oma ajastu kõige "progressiivsem album", astudes teadlikult kõrvale hästi toimivast ja miljoneid sissetoovast popärist, mille The Beach Boys tolleks hetkeks loonud oli. Ajakiri Rolling Stone nimetab seda isegi egoistliku Wilsoni The Beach Boysi "kaaperdamiseks" ja kahtlemata tõi see bändis kaasa pingeid.

Kui püüda täna, pea nelikümmend aastat hiljem hinnata plaati valgelt lehelt, võiks "Pet Soundsile" popi perspektiivist ehk anda 6/10. On tunda selget pretensiooni, eriti kui teada nende varasemat "Kalifornias paistab alati päike" loomingut, aga paljud lood sellel plaadil jäävad siiski vaid püüdluseks pakkuda midagi nõudlikuma maitsega kuulajale. Võib vaid ette kujutada, mida tähendas selline plaat toona The Beach Boysi väljakujunenud fännile. Brian Wilsoni ambitsioon kõlab siin vastu igast saundist, igast noodist, igast käigust. Samas on "God Only Knows" ja "Wouldn't Be Nice" aga kahtlemata kõigile standarditele vastavad haaravad pophitid, mis püüavad selgelt meeldida ka tavakuulajaile ja raadiole.

Tegelikult saab fenomeni laiendada ka teistele kunstižanritele, näiteks teatrile. Ott Karulin nimetab sellist nähtust oma 2013. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös "täismänguks". Repertuaariteatris on lavastusi, mille ambitsioon on meeldida kriitikutele ja nõudlikuma maitsega vaatajatele, ja on selliseid, mis võivad saada kriitikutelt leiget või halvemal juhul isegi hävitavat tagasidet, aga mida publik armastab. Igal loojal tuleb arvestada nii publiku maitse-eelistustega kui ka kolleegide ja kriitikute tunnustusega. Sageli on vaja teha valik, kas tuntus või tunnustus, sest mõlemat ei saa. Kui need kaks elementi aga kattuvad, on tegemist täismänguga. Eesti Draamateatri 100. juubeli kontekstis rääkis teatrijuht Rein Oja "jackpot'ist", tuues näiteks värske lavastuse "Lehman Brothers". Iseküsimus on, kas selliseid jackpot'e on võimalik ka eesmärgipäraselt konstrueerida.

Kas Everything Everythingi "RE-ANIMATOR" on täismäng, jackpot? Ilmselt mitte, ehkki taotlust mitmesse kasti linnuke kirja saada võib märgata. Kas Manchesteri bänd püüab värske plaadiga tõusta senisest loomingust kõrgemale? Jaa ja ei. See on ikka äratuntavalt sama bänd, mille mina avastasin 2015. aastal albumi "Get To Heaven" kaudu ja mida on kaubamärgina tunda kogu nende loomingus. Meeletu hääleulatusega täpne vokaal, ühtaegu neurootiline ja kaunis. Elektroonika ja süntesaatorid vaheldumisi traditsioonilisema kombitsiooniga: närvilised trummid, bass ja kitarr.

Samuti samaks on jäänud, ehkki neid esineb siin vähem, meloodia ja haaravad käigud, mis tekivad justkui eikuskilt, arenevad imeilusateks kompositsioonideks ja kaovad sama äkki kui tekkisid. Tahaks järgmise loo peale vajutada, aga miski sunnib peatuma, jään kuulama ega saa aru, kust see kõik tuli ja kuidas sellise lahenduseni jõudis. Hetketi, näiteks "Arch Enemy" puhul on vaja pala uuesti mängima panna. Selles on midagi, mis võiks meeldida ka vähem nõudlikuma maitsega kuulajale, rääkimata kriitikutest.

Kus on siis ambitsioon senisest kõrgemale tõusta? Võib-olla selles, et taotluslikku haaravust tundub "RE-ANIMATORil" vähem leiduvat. Võib-olla juhtus see juba nende eelmisel plaadiga "A Fever Dream", mis mul kuidagi vahele jäi, aga mille muusika pistelisel läbikuulamisel tundub olevat tantsulisem. Samas võiks näiteks eeterlik ja süntesaatori saundidest tiine "In Birdsong" vabalt kõlada ka mõnel pärastlõunasel jumalateenistusel.

Sellest on nüüd juba aastaid, aga kunagi olin ma inglise muusikajakirja Q (R.I.P.) lugeja. Ajakiri, mis lõhnas ostes alati hästi, aitas mind 1990ndate lõpus, interneti ja voogedastuse eelses maailmas edasi minu muusikalistes otsingutes. Suur oli mu üllatus, kui ma mõni aeg tagasi avastasin, et nad on lõpetanud. Sel ajal, kui mina istusin isolatsioonis ja viisin ennast kurssi nakatunute arvuga, vaevlesid nemad eksistentsiraskustes, kuni panid juulis pillid kotti. Olgu, elu läheb edasi, aga ma olen neile tänulik. Muuhulgas ka väikeste soovituste osas plaadiarvustuste all, mille nimi oli "Like This? Try these". Teisiti öeldes: seosed, allusioonid.

Tervikuna võib see olla meelevaldne, aga Everything Everything kõlab nagu Radioheadi "Kid A" ja "OK Computer". Mõnikord isegi liiga varjamatult. Seda tunnet lisab laulja Jonathan Higgsi vokaal, mis on Thom Yorke'i omast kindlasti võimekam ja puhtam, aga selgete allusioonidega. "It Was A Monstering" võiks olla justkui loo "Optimistic" väikevend. Bassikäiku pole püütud isegi maskeerida. Mitte väga suure kujutlusvõimega kuulaja võiks "Actoris" ära tunda "Let Downi" motiivid. "OK Computerit" on tunda näiteks "Moonlightis". Tervikuna sammub Everything Everything aga kindlasti popilikumat rada ja ehkki nende laulusõnad on kujundlikud, jäävad nad siiski alla Thom Yorke'i tumedale maailmavalule.

Minu popimaitse jaoks liiga väheütlevad, samas nõudliku maitse rahuldamiseks igavad, on "RE-ANIMATORi" keskosas asuvad "Black Hyena" ja "Lord Of The Trapdoor". Ühekordsel kuulamisel okeid, aga pole eriti põhjust nende juurde tagasi pöörduda. Arusaadav, peaaegu igal plaadil leidub ka täidist. Kontserdil oleksid need lood puhkepausid pärast korralikku kütet, ehkki "Lord Of The Trapdoori" finaal kujuneb kenaks kitarrikaskaadiks. Lõpuküte saabub siiski, ja seda ilmselge hitiga "Violent Sun", mis ilmselt jääb selle plaadi "God Only Knows" ekvivalendiks kui veelkord "Pet Soundsi" paralleeli kasutada. Tulevikus on see ilmselt oodatud don't bore us, play the hits moment Everything Everythingi esinemistele, kui need taas toimuda saavad. Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et tahaks juba minna.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: