Erik Richard Salumäe. Peegeldusi ennemuistsest Kurjusest ja Narrusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Nad tulid keskööl" Autor/allikas: ERR

Erik Richard Salumäe peegeldused ja mõtisklused Linnateatri lavastuse "Nad tulid keskööl" vaatamise järel.

Kell on 19:00. Salme suurel laval, mitte Laial tänaval, kõlab "Ood rõõmule" Beethoveni 9. sümfooniast. Kontrabassi keelte tummisest kõlast saab täisväärtuslik orkester. Dekoratiivsele betoonseinale kuvatakse kaadreid Berliini linnaelust. Kohvitajad, jalutajad, liiklejad. Ordnung. Näe, seal tänavanurgal on mingisugune väike meeleavaldus. Keegi väljendab end ekspressiivsel viisil. Päris parajalt kuulajaid tundub ka olevat. Naljakas. Narrus.

10 sekundit hiljem.

Trummipõrin. Kaadris on Hitler. Ja rahvahordid. Ja põlev Riigipäevahoone. Lavale veetakse Priit Pius, kes kehastab arreteeritud advokaat Hans Littenit, ja Anu Lamp, kes kehastab Irmgard Littenit. Algab kõnelus. Saan aru, et:

lugu on Hans Littenist, kes vahistati Riigipäevahoone põlengu ööl, kuna ta küstiles Hitlerit kohtusaalis pruunsärkide tegevuse kohta;

Irmgard Litten on Hansu ema, mitte abikaasa, õde või sõber;

tegemist on dokumentaalse sisuga näidendiga.

Lavale tuleb sõdur, kes paneb Hansu istuma, võtab ära ta kaabu ja paneb endale pähe. Kaabud on teemas.

Hans on sattunud vangikongi Erich Mütsami (Kalju Orro) ja Carl von Ossietzkyga (Argo Aadli). Erichu ja Carli omavaheline vestlus avab publiku naerukraanid. Jah, saan aru, et kui mitte mujal, siis vangikongis on absurd ja eksistentsialism kui žanrid alati eksisteerinud. Orro kehastatavat Mütsamit nimetatakse lapsikuks vanameheks. Mängu käigus tekib teatav sugulus Orro kehastatud Venna rolliga lavastusest "Tagasitulek isa juurde". Erich ütleb: "Aga võta teatavaks, et meie olukord on ajutine. See uus režiim on ehitatud mittemillelegi. Sellel ei ole vundamenti, see ei toetu massidele, see ei toetu rahvale."

Ja ma usun teda. Paras narrus on see režiim.

Irmgard: "Võim väljendub letargias täpselt sama palju kui tegudes."

Dr Conradi (Indrek Ojari), Gestapo ametniku kabinet. Irmgard pärib poja kohta, Conrad vastab ta küsimustele naeratades, heatahtlikult. Sõna "süüdimatus" saab Ojari kujul füüsilise keha — igale Irmgardi väitele on varnast võtta mõni peen vastuväide, mis kinnitab asjaolude suurepärasust. Ei, Hans pole kurjategija, vaid kõigest narr, kes on ta enda huvides arreteeritud, talle saab riideid saata ja ta heaolu on garanteeritud. Kõik on hästi.

Hans, Carl ja Erich on vangikongis magama heitmas. Hans ütleb, et kui teda pekstakse, siis ta püüab mõelda neile antud tekkide peale, sest need on kinnitus valvurite hingesügavustes peituvast headusest. See armsus, millega Pius seda ütleb, viib mind hetkeks lavastusse "Kriipsud uksepiidal". Järgneb arutlus kurjuse ja julmuse üle — kas neid õpitakse või on need kaasa sündinud? Carl ütleb: "Inimesed õpivad kurjust täpselt samamoodi nagu headust ja see koht siin on nende jaoks sama palju kool nagu meie jaoks."

Jah, eks meil kõigil on vist mingi roll kanda ja kõik rollid on võrdsed. Pagan, aga mis siis saab, kui mu roll mu tegevuskäiku dikteerima hakkab?!

Esimene vaatus lõpeb poole fraasi pealt. Olen korra segaduses, aga siis loksub mul midagi paika. Kogu vaatus on tekitanud tunnetuslikul tasandil järsku distantsi, nii ka vaatuse lõpp. Aga mängides konkreetseid inimesi elust endast, on distantsi vist hädasti vaja. Vaatuse lõpp on kui veepargi treppidest üles jooksmine ning siis mõnest eriti järsust veetorust alla laskmine — Fritz teavitab Irmgardi inglasest poliitiku Lord Alleni tulekust, kes lubab Hansuga juhtunu avalikustada; Irmgard joobub sekundiga lootusest, ent Fritz kainestab teda. Irmgard soovib tungivalt Lord Alleniga kohtuda, tajudes samal ajal ka oma täbarat olukorda, öeldes: "Jah, ma olen meeleheitel, aga see on hea. Kui see inglane mind näeb, kui ta näeb mu nägu, siis ta aitab mind. Kui ta mu häält kuuleb, siis ta ei ütle "ei". Sa pead leidma mingi võimaluse, et ta siia tuua."

Ja siis järsku stopp. Valgus maha. Irmgard ja Fritz on haihtunud nagu tina tuhka, näen vaid Lampi ja Nuterit lavalt maha jalutamas. Publikuvalgus.

Ja mina jalutan vaheajale, lõpu eelaimus kuklas. Sest hoolimata Irmgardi lootusrikastest sõnadest on loo kurss halastamatult klaar. Ma ju tean, kuidas selline lugu lõppeb. Õnneks on see kõigest näitemäng.

VAHEAEG

Teine vaatus. Laest ripub alla lahmakas natsilipp. Hans seisab eeslava keskel ja laulab mõtete priiusest, natsilipp käes. Irmgard liitub temaga. Ja lootuse asemel jõuab minuni tohutu jõuetus.

Irmgard loeb ette kirjanikke, kelle raamatuid natsid põletasid: "Herman Hesse, Thomas Mann, Heinrich Mann, Erich Maria Remarque, Bertholdt Brecht…" Jätkan seda rida oma peas kunstnikega: Laszlo Moholy-Nagy, Piet Mondrian, Theo van Doesburg, Jiro Yoshihara, David Austen, Ad Reinhardt, Barnett Newman, Mark Rothko, Emily Knwarreye. Noh, need, keda Pärnus näitama hakatakse. Ah ei, see on lihtsalt mingi narrus.

Lord Allen (Tõnn Lamp) on Littenitel külas ja arutleb inglise aktsendiga saksa keeles Hitleri valesti tõlgendamise üle. Ta lausub: "Muidugi, ta kasutab sageli agressiivset retoorikat, aga ma usun, et ta püüab sellega lihtsalt väljendada riigi murekohtade tõsidust, mitte oma tegelikke kavatsusi." Selle peale vastab Irmgard: "Meie arvasime ka kunagi nii." Too inglane püüab iga hinna eest teha nii, et keegi ei saaks pahaseks ja kõik oleksid rahul ning kui selle käigus mõnest põhimõttest loobuma peab … Noh, siis peab. Jään mõtlema Tõnn Lambi viimati nähtud osatäitmisele lavastuses "Gorge Mastromase rituaalne tapmine" ning imetlen tema ümberkehastumisvõimet. Huvitav, kust ta oma inspiratsiooni saab. Alleni naiivne usk Hitleri ja tema režiimi headusesse toob mulle mällu teada-tuntud loo, kus rootslane küsib eestlaselt, miks nad küüditajatele politseid ei kutsunud.

Hansu kujutlusena mängitakse läbi tema kohtuprotsess pruunsärkide vastu, kes Edeni Tantsupalees töölisi mõrvasid.

Tunnistaja Adolf Hitleri suust kõlab väide, et rünnak on vaid üks enesekaitse vorme.

Samamoodi kõlab väide, et lause "vaenlane tuleb puruks tampida" ei tähenda, et vaenlast peaks puruks tampima.

Hansu aga see ei heiduta ning Hitleri väitepagas saab Hansu küsimuste peale tühjaks. Siis astub Hans publikusse, väidab, et Hitler räägib ühe suupoolega üht ja teisega teist juttu ja õhutab tagatubades vaenulikkusele. Ma näen, kuidas see monoloog annab Priit Piusile tiivad, mille löökide kahin jõuab saali igasse nurka.

Kell on 22:23. Käteplagin, kummardused, lilled. Kangelane (Hans) on üles poodud, kangelanna (Irmgard) on Saksamaalt lahkunud, pildid ja daatumid tegelaskujude aluseks olnud inimestest näidatud. Kuid tragöödia lõpp pole kaasa toonud katarsist, vaid ängi ja klaustrofoobia.

Aga ei, ma arvan, et see mõte on narrus. Kui ma saalist välja saan, on arvatavasti kõik korras ja õigusriik tagatud...

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: