Arvustus. Franz Kafka leegitsev armastus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik Franz Kafka.
Kirjanik Franz Kafka.

Franz Kafka

"Kirjad Felice'ile"

Tõlkinud Mati Sirkel

Tallinn 2020

866 lk

Üks parimaid eesti keeles kättesaadavaid käsitlusi Kafkast on prantsuse filosoofi-esseisti Roger Garaudy (1913–2012) essee, mis kohe algul visandab Kafka teoste tagapõhja:

"Hingemattev, inimlikkuseta maailm, võõrandumise maailm, kuid maailm, kus võõrandumist teravalt tajutakse ja kus elab hävimatu lootus. Läbi lõhede, mida fantaasia ja huumor selle maailma seintesse murravad, näeme valgusekuma, võib-olla pääseteed."

Ent Garaudy lisab kohe: Kafkat võib päriselt mõista vaid see, "kes ei lase end eksitada tõlgenduste mängust"1. Kafka on 20. sajandi enim ületõlgendatud kirjanik. Ometi ei pääse omapoolsest tõlgendusest ükski Kafkast kirjutaja.

Kogu Kafka looming näitab, kuidas inimlikud tunded põrkavad vastu võõrandumise kõrget, läbitungimatut müüri. See müür kõrgub ka tema kirjavahetustes. Ta kujutleb oma vaimusilmas selgesti, kuidas ta "abiellub ja mandub võõrandumise tuimuses"2, ta ei leia teed oma individuaalsuse realiseerimiseks abielus. "Eesmärk on, aga teed ei ole," ütleb üks tema aforism.3

"Kirjad Fellice'ile" on suur ja haarav armastusromaan, täis vaibumatut kirge – ja selle fataalset liivajooksmist.

Kafkaga kahel korral kihlatud olnud, ent mõlema kihluse tühistamist taluma pidanud Felice Bauer (1887–1960), kelle kirju pole paraku leitud, jääb vaatamata Kafka sõnaohtrusele omamoodi mõistatuslikuks varjukujuks, tema vaimne isik suuresti tabamatuks. Kirjavahetuse üksikasjadesse süvenedes võime ülepea takerduda lootusetusse labürinti.

Ent neid kirju ei tasukski lugeda kui suurt ristsõnamõistatust, millel peaks olema mingi ühene lahendus. Sündmuste üldine käik on ikkagi selgesti hoomatav ning õigupoolest on kirjade peategelane oma tööle jäägitult pühendunud, ent samas meeleheitlikult inimlikku lähedust otsiva kirjaniku suur, intensiivne, peen ja varjundirikas Kirg. Kafka kirjad ei vaja pingsat mõistatamist ja lahtimuukimist, vaid vahetut kaasaelamist.

Üks võtmetähendusega pikem kiri 1914. aasta sügisest (lk 699–707) kajastab iseäranis selgesti Kafka hirme ja kõhklusi. "Sa ei suutnud mõista seda võimu, mis on minu tööl mu üle," ütleb ta ja lisab otsekui väikeseks leevenduseks: "Sa mõistsid seda, aga kaugeltki mitte täielikult" (lk 700).

Roger Garaudy tsiteerib Kafka märkmikke aastast 1915 (kirjavahetus Felice'iga oli siis kestnud juba kolm aastat): "Siin ei ole kedagi, kes suudaks mind mõista kogu mu olemuses. Kui mul oleks keegi, kes seda suudaks, näiteks mõni naine, siis oleks mul kõikjal kindel põhi jalge all, mul oleks jumal."4

Kafka ühe parima loo "Karistuskoloonias" kohta ütleb Felice pahaselt ja tõrjuvalt: "Kellelgi pole vaja kuulda selliseid jubedusi."5 See on üpris kõnekas reageering kirjaniku tööle.

 

***

 

Kui meil ilmusid Juhan Liivi esinduslikud valimikud "Sinuga ja sinuta" (luule, koost. Karl Muru, 398 lk, Eesti Raamat, 1989) ja "Ööl on üheksa poega" (proosa, koost. Aarne Vinkel, 312 lk, 312 lk, 1996), siis ei järgnenud neile Juhan Liivi bibliograafia (1999) andmeil ainsatki vastukaja.

Juhan Liivi tundeküllased kirjad Liisa Goldingule ("Mu kallis Liisi", koost. Aarne Vinkel, 254 lk, Ilmamaa 1996, 2000, 2016 [e-raamat], Ekspress Meedia 2017) aga vallandasid lausa tõlgitsuste laviini. Ja et just olid ilmunud ka Kafka "Kirjad Milenale"6, siis oli muidugi ahvatlev Liiv ja Kafka paari panna. Eriti efektselt tegi seda Marju Lepajõe oma arvustuses "Basic instinct", nentides lõpuks siiski: "...mitte kuidagi ei õnnestu sättida end kahe armastaja vahele, kirja lõputult sügav, varjundeid täis õrnuste kuristik on mõistetav ainult neile, enamasti isegi ainult saatjale."7

Vist pole siiski karta, et Kafka kirjad (või ka päevikud8) hakkaksid sel viisil varjutama tema ilukirjanduslikku loomingut. Peamiselt tänu tõlkija Mati Sirklile (ja varem August Sangale) on meil nüüd olemas peaaegu et Kafka kogutud teosed – võimas tekstikorpus, mis võiks pakkuda kaasaelamist ja inspiratsiooni veel paljudele tulevastele lugejapõlvkondadele.

 

Viited

1 Roger Garaudy, "Kafka", tõlkinud Henno Rajandi – järelsõna teosele: Franz Kafka, "Protsess", tõlkinud August Sang, Loomingu Raamatukogu 1966, nr 40-43, lk 179
2 Garaudy, lk 203
3 Garaudy, lk 206
4 Garaudy, lk 191
5 Jacqueline Raoul-Duval, "Kafka, igavene peigmees", prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik, Eesti Raamat, Tallinn 2012, lk 71. Siin on lk 5–81 antud ülevaatlik kirjeldus Kafka ja Felice Baueri suhetest.
6 Franz Kafka, "Kirjad Milenale", tõlkinud Tiiu Relve, Loomingu Raamatukogu 1996, nr 27-30, 240 lk
7 Marju Lepajõe, "Basic instinct" – Vikerkaar 1996, nr 11/12, lk 162
8 Franz Kafka, "Päevikud 1910–1923". Välja andnud ja järelsõna: Max Brod; tõlkinud Mati Sirkel, Verb, 2009, 455 lk

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: