Arvustus. Rina Sawayama lammutab popmuusika kaanonit
Rina Sawayama
"Sawayama" (Dirty Hit, Avex Trax)
9/10
"Ja nüüd midagi täiesti teistsugust ..." võiks sisse juhatada Sawayama debüütstuudioalbumi "Sawayama", mis mõjub parimas mõttes kui buldooser keset luksusautode väljapanekut, aga võiks samas sõbralikult kokku tuua kõik need, kes veel 00ndate alguses üksteist žanriäärmustest altkulmu piidlesid.
See album kõnetab paratamatult, kui oled mainitud kümnendi muusika peavoolu mööda üles kasvanud. Sawayama on väänanud kaasaaja produktsioonistandardi vormidesse pea kõike, mida 90ndate lõpu- ja 00ndate algusaastail MTV-st võis leida ning millest veel hiljuti oli möödas liiga vähe aega, et neid õnnestuks maitsekalt varjusurmast tagasi tuua.
Kuid Rina Sawayama on õige hetke ära tabanud. Ta on osanud 00ndatele ligitõmbava retrovõõba peale tõmmata ajal, kui 90ndad on nostalgiaratta kodarate küljes lõplikult viledaks kulutatud ja ei paku suurt midagi enam ei loojatele ega vastuvõtjatele.
"Sawayamas" pulbitseb sarnane teismeea süütuseahelatest vabanemise energia nagu omal ajal Britney Spearsis ja Christina Aguileras, kui välja tulid vastavalt albumid "Oops!... I Did It Again" (2000) ja "Stripped" (2002). Seda selle vahega, et Sawayama teeb seda suures osas läbi tihke nu metal'i filtri, mis annab lugudele kõige ootamatumatel hetkedel momentumi, mille peale tunduks õigeim vastus kuhugi mosh'i paiskuda.
Viimast on vaja, sest ilma ei pruugiks Sawayama keskpärasem, R&B ja nätsupopi vahel pendeldav vokaal väga pildile pääsedagi, kuigi pakub kõigi žanriliste tulede-vilede ja kultuurimiksi taustal head tasakaalustavat efekti. Üldpilt pole samaväärselt metsik nagu Lady Gaga seda armastaks, kuigi viimase tänavuse albumi "Chromatica" vaimus mõjuvaid üle võlli elektropopi-pauke (nt "Tokyo Love Hotel") albumilt leiab.
Samas see, mis lõpuks sellest albumist Albumi teeb, on Sawayama julgus astuda popmuusika kaanoni roosasse ja steriilsesse, nipsasjakesi täis laotud tuppa ja hakata Terminaatori kombel seal laamendama. Taoline riskijulgus tasub end ära, sest "Sawayama" seisab kindla jalaga sel kitsukel tasakaalujoonel eri žanrinähtuste servaalal, kus pind eriti libe.