Üks kahest Marvini tütrest saab raske haiguse diagnoosi ja peab luuüdisiirdamise jaoks pöörduma õe poole, kellega pole 20 aastat suhelnud. Ent lugu pole mitte haigusest, kuivõrd kunagi katkenud peresidemetest, mis tuleb nüüd uuesti sõlmida. Kuigi ameerika näitekirjanik kirjutas loo aastal 1990, suhestub see tänapäeva ühiskonnaga mõneti vaat et pareminigi, leiab lavastaja Tiit Palu.

"Tänapäeval on pere sidusus ka meil Eestis ju üha hapram, palju hapram kui üheksakümnendate alguses. Inimesed toimetavad oma mullides, kõigil on kiire, kõigil on oma professionaalsed karjäärid, maailm on muutunud väiksemaks. Me kõik teame oma peredes seda, kui kiiresti möödub aeg ja kui kergelt võivad ununeda need olulised liitvad asjaolud perekonnas," rääkis Palu "Aktuaalsele kaamerale".

Voodihaige isa Marvini osatäitjat tükis polegi, kuigi publiku ees on ta mingil moel ikkagi olemas. Ekstsentrilist tädi Ruthi mängib Merle Jääger ja õde Lee on Maria Annus. Piret Laurimaa kehastatava Bessie elus on haigust palju, sest enne enda diagnoosi on ta aastaid olnud isa ja tädi hooldaja.

"Bessie on väga sissepoole inimene, kõik emotsioonid, kõik lähevad tema sisse. Kui käib etenduses see lõpumuusika, siis mul endal on tunne, et tahaks nagu seda kõike välja karjuda. Et saaks enda seest selle kõik välja. Vot nii väljakutsuv ta täpselt ongi," kirjeldas Laurimaa.

Vaatamata rasketele teemadele paneb lõppude lõpuks armastusest kõnelev tükk siiski publikut ka oma musta ja eluterve huumoriga naerma.

"Näidendis on tegelastel niivõrd kiire, nad on oma tegevustega niivõrd hõivatud, et kannatusteks ja muretsemiseks ei jää suurt aegagi. Vot selline eluterve hoiak elu suhtes, et ükskõik mis on, sul on ülesanded mida sa pead täitma, sa pead edasi liikuma. Ma arvan et see võiks olla heaks ja äratuntavaks sõnumiks ka meie publikule," sõnas Palu.