Meelis Oidsalu: Draamateatri "Kuritöö ja karistuse" vaatamisel võib piirduda teise vaatusega

Teatrikriitik Meelis Oidsalu jagab oma muljeid Draamateatri "Kuritöö ja karituse" kohta sel korral pisut teisiti. Erinevalt klassikalisest arvustuseformaadist peegeldab Oidsalu oma emotsioone läbi teiste arvustuste.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on Eesti laval tagasi, sedapuhku veidi ootamatult Draamateatri laval. Kriitikud armastasid omal ajal teatrit NO99 ja Draamateatrit omavahel vastandada. Kas tõik, et just Draamateatris tagasitulek tehti, pole selles mõttes üllatav? Milles õigupoolest seisnes Draamateatri ja NO99 tolleaegne erinevus?
Ojasoo-Semper on ka varem edukalt Draamateatriga koostööd teinud. See on tõsi, et sellist NO99 ja Draamateatri vahet omal ajal üles puhuti, kui mitte ametlikus kriitikas, siis suitsunurgajuttudes kindlasti. Ma ise tegin seda hoogsalt. Saan tagantjärele aru, kui mõtlematu see oli. Mõlemad olid ju repertuaariteatrid püsitrupiga ja Draamateatri repertuaar on kogu aeg olnud mitmekülgne. Ja Henrik Toompere jr on teatri peanäitejuhina leidnud väga hea tasakaalu publikusõbralikkuse ja kunstilise võõritustaotluse vahel, nii et Ojasoo ja Semperi naasmine Eesti teatrisse just noorema Toompere valitsemise all tundub igati loogiline.
NO99 tegutsemisaegne mõningane üleolev hoiak Eesti Draamateatri suhtes toitus pigem mingist üldisemast institutsioonivastasusest. Ja see käib kultuurikriitikaga alati kaasas. Selline institutsioonivastasus on hoogne ja tagab kriitikule nähtavuse, aga on samavõrd pime ja hooplev. Teatri NO99 euroopakesksus ning tees, et riigi rahastus ei eelda semulikku suhtumist riiki, olid sellisele institutsioonilembusele tõesti otseselt vastanduvad. Aga sel polnud näiteks mingit pistmist vaidlusega selle üle, kas repertuaariteater on kehvem kui projektiteater, sest mõlemad – nagu Ojasoo ka selle lavastuse eelintervjuus mainib - olid repertuaariteatrid.
Suhtumine erines pigem selles, et kui NO99 rõhutas juba oma nimevalikuga igasuguse kunstilise tegevuse ajalikkust, siis Draamateatri puhul tajuti vastupidist hoiakut, et seal püütakse kuidagi teatrikunstnikke põlistada. Mind omal ajal vihastas Draamateatri püüe saada rahvusteatriks, sel teemal korraldati visti miski seminar isegi, ja siis mul jooksis juhe kokku, et oot, miks tahab kirjade järgi justkui kunstitaotlusega asutus end taandada riikliku enesetaju tööriistaks?
Aga Draamateatri uus kunstiline juht on ka siin leidnud mu meelest väga hea värskendava tasakaalu ega karda ka lavavälist rahvustaju õrritamist. Lavastuse "Suur Siberimaa" reklaamimiseks tõmmati teatri fassaad üle nõukapunaste kangasplagudega ja see mõjus julgelt ja provokatiivselt. Toompere jr teeb seda asja ikka väga ägedalt, ta on ka laiemalt Eesti teatri jaoks traditsioonilise suure poodiumlava rehabiliteerinud, taaselustanud.
Kõigis suuremates ajalehtedes ilmusid Ojasoo ja Semperi "Kuritöö ja karistuse" arvustused: Madli Pesti Postimehes, Jelena Skulskaja Eesti Päevalehes ja Andrei Hvostov Eesti Ekspressis. Pesti kiidab, Skulskaja tekst avaldab ka pigem sümpaatiat, ainult Hvostov on tõre ja ütleb, et Vene klassikat saksa teatri ekspressiivse keelega avada ei õnnestu. Oled küll ise tegevkriitik, aga palun ole eksperimendi korras pisut ebaviisakas ja kommenteeri tänast retseptsiooni, kui adekvaatne või objektiivne see sulle tundus?
Teiste kriitikute arvamuste arvustamises pole midagi ebaviisakat. Kriitika suhtes ülitundlik kriitik oleks ju ka naeruväärne nähtus. Ma ise hoian enamasti oma tekste lugedes pettumusepiuksatusi tagasi, et käsitlesin midagi pealiskaudselt või jäi mingi asi üldse märkamata. See pole alati rumalus, vaid pimedus.
Mõne lavastuse puhul saad nägijaks kuu aja pärast, kui oled viis arvustust läbi lugenud ja tagantjärele sama lavastaja mõne varasema tööga või sama näidendi mõne teise lavastusega kokku puutunud. Ükski arvustus pole täiuslik ning on paratamatult vähem või rohkem ebaadekvaatne. Teinekord ei saa kriitik lavastuse teemalegi pihta. Sellised katkestused on kultuuriprotsessi loomulik osa.
Usun ka, et ükski kriitik päriselt ei arva, et ta on lõpuni objektiivne. Kriitik ei peaks seda kramplikult taotlema ka. Subjektiivsus on kriitika puhul teinekord isegi soovitatav, seda juhul, kui see subjektiivsus on huvitav ja kriitiku ebaadekvaatsus heidab teosele huvitavaid helke. Aga selleks peab ta ka ise huvitav inimene ja laiemas mõttes stiilne literaat olema. Möödapanekud olgu huvitavad.
Aga kommenteeri siis neid arvustusi pisut. Postimehe arvustus ("Palavikuline "Kuritöö ja karistus", Madli Pesti) keskendub näitlejatöödele.
Jah, Pesti arvustus ongi rolliloetelu ja annab edasi neis kogetud lumma. Sellise arvustusega on keeruline vaielda, sest kriitik on ilmselgelt erutunud ja vaimustuses konkreetsete näitlejate sooritusest ja et vaimustusega väga valgustuslikku ja lavastustervikuga suhestuvat analüüsi ei kaasne, pole lugejal muud teha kui tõdeda, et kriitikule rollilahendused sobisid ja tal on õigus seda väljendada.
Aga ühtlasi jääb Pesti tekstist mulje, et "Kuritöö ja karistusega" kõnetavalt kokkukõlavat lavastusdeed või algteose kõlavat interpretatsiooni ta ei tajunud, sest selle kohta ta midagi ei kirjuta ja selles osas jäi arvustus mu jaoks poolikuks isegi päevalehe lakoonilist formaati arvestades.
Siin ei kirjuta kriitik, vaid Draamateatri kaasajastamisele õhinal kaasaelav groupie. Aga võib-olla oli etenduskogemus nii meelierutav, et kriitik ei jõudnud ajasurve tõttu suuremate üldistusteni kui et lavastus "mõjub praegu vajalikuna."
Toimetaja võiks ka kogenud autorite puhul osutada sellistele klišeedele. Meil kõigil esineb neid, harva muidugi nii lapsikuid. Midagi ütleb see ometi ehk lavastuse enda kõnetamisvõime kohta ka.
Andrei Hvostov on oma Ekspressi ("Publiku kasvatamine üliinimeseks") arvustuses väga aus, öeldes, et ta pole piisavalt tugev, et seda ekspressiivset saksa teatri laadi vastu võtta.
Jah, silmasin Hvostovi esika vaheajal koridoris ja tundus tõesti, et esimene vaatus räsis. Hvostovi arvustusega on mul lihtsam samastuda, sest tundsin samamoodi, et ma ei suutnud esimest vaatust vastu võtta. Pidin tegelikult ise ka Ekspressile kirjutama, aga loobusin, just esimese vaatuse pärast. See oli Ojasoole-Semperile väga omane teatrilaad, mida seal näidati, aga mitte selle õnnestunud kujul.
Hvostov ütleb: "Tehniliselt perfektne teater… näitleja on lihtsalt ruupor". Ja see tõesti nii oli esimeses vaatuses, et pea eranditult kõik näitlejad olid aetud võõritavasse staatilisse pingesse ja nad ütlesid oma teksti, aga nad ei suhelnud omavahel. Tegelastevaheline suhtlus oli justkui keelatud. Selline näitlejate muutmine staatilisteks märkideks mõjuks lühiajaliselt kõnetavalt, aga poolteisetunnise vaatuse kestel see võte ammendab ennast ja kaotab sisu.
Semper ja Ojasoo küll ise tutvustavad Draamateatri siselehe intervjuus seda meetodit kui vaataja kannatuste kaudu katarsiseni juhtimist, aga mulle mõjus see esimese vaatuse kramplik staatilisus pigem lavastaja ebakindluse märgina. Ojasoo ja Semper justkui hoidusid teadlikult Dostojevski tõlgendamisest ja lootsid, et selline keeldumine ise osutub kõnekaks. Minu jaoks mitte.
Dostojevskile trääsa näitamine ei tee su lavastust kongeniaalseks. Pigem tajun sellist tüütavat staatilist võõritusvõtet näitlejatöödes ja rollilahendustes mingi ravimata üleolekutunde väljenduseks või taotluseks forsseerida oma kunstilist elitaarsust sellega, et teen kunsti ligipääsetamatuks ja siis ütlen, et näed, igaüks ei peagi sellest aru saama. Lavastuse päästabki teine vaatus, mil näitlejatel lubatakse rolle esitada ja Semperi ruumikujundaja geeniuski löögile pääseb.
Jah, seda saab vaadata ka nii, et esimese vaatuse kannatus viib vaataja vajalikku seisundisse, et teise vaatuse nauditavaid stseene mingi kurnatuse filtri läbi vastu võtta, aga ma ei osta seda lõpuni ära. Selleks oli esimene vaatus liiga igav, ka staatilise ekspressiivse laadiga saab teha märksa huvitamaid mänge. Kui kehtestad kitsendavad reeglid laval pooleteiseks tunniks, siis hakka nendega midagi ka pihta, esimene vaatus oligi justkui pikaleveninud lavastuse esteetilise võtme kasutusjuhend, lavastus ise oleks võinud ikkagi enne teist vaatust pihta hakata.
Raske on vaadata tippnäitlejaid sedasi tardununa ja seega raisatuna laval ühest punktist teise liikumas. Poolest tunnist oleks piisanud selle võtte mõjulepääsuks. Aga ehk on siin mingi teatrikunstiväline sõnum. Nagu Hvostov sellist teatrilaadi tabavalt nimetab: "ainult tugevatele." Selline lavastajahoiak meenutab "Kuritöö ja karistuse" tegelasist kõige enam Raskolnikovi.
Kui Hvostovi arvustuse juurde tagasi tulla, siis ta läheb Pestiga võrreldes teise äärmusesse, loobub lavastuse mõtestamisüritusest kurnatuse tõttu. Sellisel puhul on tõesti parem arvustamisest loobuda. Kõiki lavastusi ei peagi arvustama üldse, isegi Ojasoo-Semperi omi. Pole varem näinud esietendusel vaheaja järel nii paljusid tühjenenud toole. Kaalusin ka ise lahkumist, aga õnneks ei lahkunud, sest teine vaatus on huvitav: Võigemast, vana Toompere ja ka metamfetamiinisõltlaseks muudetud Sonja Marmeladova (Helena Lotman) ongi kõike seda erutust väärt, mida Pesti arvustusest nähtub.
Sonja narkariks tegemine on ses mõttes autoritruu, et tema tegelaskuju südameheadus ja tema usu vankumatus lööb läbi ka sügava narkosõltuvuse alt ja mis on veel suurem tõestus usu võidust kui ka narkootikum usujanu ei vaigista? Sonja Marmeladov on moraalne, aga mitte kombekas. Kombekuse sidumine moraalsusega on meie uuspietistide tüüpiline eksitus, millele Dostojevski Sonja tegelaskuju läbi ammu juba vastu vaidles. Esimese vaatuse vältel keskendusin hoopis suurepärasele videorežiile lava kohale püstitatud ekraanilt.
Mu arust võiks seesama loominguline seltskond mõelda hoopis von Trieri "Manderlay" stiilis filmi tegemisele. Seal töötaks ehk ka see ekspressiivne staatika paremini.
Jelena Skulskaja ("Aga Raskolnikov kõnnib tänaval maskita!") Eesti Päevalehes leiab, et "Raskolnikov jääb endiseks, võib-olla kaob sootuks tänavatele, poeb kuhugi peitu, ootab aja ära ja hakkab jälle mõrvameetodiga sedasama või mõnda muud teooriat kontrollima. Finaali võime me võtta kui hoiatust, avatud pöördumist ühiskonna poole, kes peab õppima Raskolnikove ära tundma ja neile õigel ajal võõraste elude väärtuse selgeks tegema." Mida lavastuse lõpuga öelda taheti?
Jelena Skulskaja nendib selles neist kolmest minu jaoks kõige huvitavamas arvustuses, et Ojasoo ja Semper on teadlikult otsinud katkestust kogu sellest Dostojevski-tõlgendamise ihalusest ja et selline teadlik katkestus mõjub värskendavalt. Ursel Tilga Raskolnikov oli algusest peale seestunud nagu mõni tänane äärmusprogressiiv või nagu meie rahandusminister ja sellega samastumisvõimalus vägagi olema. Ja see tegijate jaoks üsna turvaliselt efektne lõpulahendus, kus peategelane väljub teatrist tänavale ja video vahendusel saame veenduda, et tänavad on meil Raskolnikove täis, on tõesti kõnetav. Aga siin on vastuolu, et kui sa pöörad Dostojevskile selja, aga vaatajale topid samastumisvõimalust ja sellega kaasnevat katarsist lusikaga kurku, siis see Dostojevskist ja tema tõlgendamise traditsioonist eemaldumine ei mõjugi enam nii ülbelt, vaid hoopis kunstipopulismina.
Aga ikkagi ei saanud hästi aru, kas soovitad lavastust vaadata?
Teist vaatust kindlasti. Võigemasti ja vana Toompere ja Helena Lotmani pärast. Ja südamerahus võibki teiseks vaatuseks kohale minna, see lugu on arusaadav ka ja lavastus terviklik ka siis, kui ainult teist vaatust vaadata. Esimene vaatus ei ole veel lavaküps mu arvates, ilmselt loksub ajaga rohkem paika.
Toimetaja: Kaspar Viilup