Arvustus. Hugo Raudsepa inspireeriv kriitikakunst

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Hugo Raudsepp. Autor/allikas: SCANPIX / repro / Õhtuleht arhiiv

Hugo Raudsepp

"Autorid ajas"

Koostanud Hando Runnel

Ilmamaa 2020

472 lk

Meie kõige vaimukam näitekirjanik, Siberis surnud Hugo Raudsepp (1883–1952) kippus pärast oma maise elukäigu lõppu läinud sajandi teisel poolel vajuma teenimatu unustuse hõlma. Nõukogude ajal avaldati küll "Valitud näidendid" (1974) ja Loomingu Raamatukogu sarjas eraldi groteskse vemmalvärsilise paroodia, fantaasiarikka mõttedraama "Sinimandria" kordustrükk (1983, esmatrükk 1927), lisaks veel nooreestlasi, iseäranis Gustav Suitsu osavalt ja põhjalikult pilkav romaan "Viimne eurooplane" (1983, esmatrükk 1941), kuid n-ö kahtlase kirjaniku vari jäi Hugo Raudseppa pikalt saatma.

Aeg-ajalt tema kuulsaid särtsakaid komöödiaid ("Mikumärdi", "Vedelvorst") ka lavastati, kuid teatriteadlaste hinnangul suuri teatrisündmusi neist lavastustest ei kujunenud.

Uuel sajandil on terve rida kordustrükke siiski aidanud klassikut unustusest päästa (vt lisa). Väga tänuväärne on kirjaniku bibliograafia avaldamine1, siit nähtub tema tõeliselt lai haare nii kirjaniku, kriitiku kui ka följetonistina.

Oluliselt on täienenud ka pilt kirjaniku elukäigust ja traagilisest elulõpust; eriti artiklid Akadeemias 2013/11 ja 2014/4 näikse olevat sisukad eeltööd Raudsepa tulevase biograafia kirjutamiseks.

Raudsepa kui suurepärase kriitiku-esseisti tõi meie vaimuilma tagasi Eesti mõtteloo sarja kogumik, kõnekalt võitlusliku pealkirjaga "Nüüd ma tahan mõõka tõsta" (2013), mille üldisemat laadi artiklitele nüüd lisandus uus päevakriitikat sisaldav kogumik "Autorid ajas".

Olen ühes oma kirjatöös nimetanud Hugo Raudseppa eriti meie 1920. aastate olulisimaks kriitikuks (pidades silmas ka tema esseistlikku hiidmonograafiat "Mait Metsanurk ja tema aeg", 1929) ning püüan seda järgnevalt pisut põhjendada.

Kõigepealt, Raudseppa on huvitav, lausa põnev lugeda. Ta on sündinud esseist, hea huumori ja lööva stiiliga. Ta ei karda vähimalgi määral tollaseid suuri autoriteete, kirjanduspaavst Tuglast ja aina ründavalt poleemilist, vahel seejuures ka hämmastavalt väiklast Suitsu; ta tabab hästi ajastu jõujooni, takerdumata skolastilistesse teoretiseeringutesse. Tema ilmsed följetonistliku kallakuga liialdusedki on ikka teravmeelsed ja mõtlemapanevad, võtkem näiteks omapärane "kokkuvõte" Gustav Suitsu luuleteest: "Gustav Suitsu juhtum näitab, kuis meelekibeduses võidakse tõusta ühe maa suurimaks poeediks, kui sa kodumaise olustiku needusest iga kahe aasta takka teed ühe luuletise" (lk 235).

Muidugi on Raudsepa massiivses kriitikapärandis ka mitmeid nõrku kohti, sealhulgas pealiskaudset ülelibisemist väärtteostest. Näiteks Oskar Lutsu "Tagahoovi" arvustades (lk 273–275) kinnitab ta, et "haaravamat sündmustikku ei sigine" (tunnistades lõpuks küll teose "teatud puhtlutsulikku võlu"), kuid samas ei maini ta poole sõnagagi "Tagahoovi" mõjuvaid dialooge; võiksime siin taga näha ehk isegi dramaturgi alateadlikku loomingulist kadedust oma ametivenna saavutuste vastu.

Teatud žanriteoreetilised silmaklapid näivad Hugo Raudsepa vaatevälja ahendavat, kui ta August Gailiti novaatorliku sõjaromaani "Isade maa" (1935) puhul kinnitab, et "Gailit on küll väga tunnustatud novellist, kuid oma sobivust suurematele kompositsioonidele pole ta seni mitte tõendada suutnud" (lk 325).

Ta võib ka jääda pikalt peatuma mõne Metsanurga, Kärneri või Richard Rohu romaani juures, mis tänapäeval vaevalt enam lugema kutsuvad. Samas, vahel Raudsepa arvustusest täiesti piisab, et mõne kunagise menuki tuumast olulisem osa kätte saada.

See on elava inimese ja avarapilgulise kirjaniku, mitte kuivalt dotseeriva teoreetiku kriitika. Kui mitmete respektaablite kriitikute üldine toon ja laad on liigagi tihti täiesti ettearvatavad ning nad piirduvad vahel lihtsalt oma kinnisideede varieerimisega, siis Raudsepp oskab oma isepäiste mõttehüpetega meid ikka ja jälle üllatada.

Ta on innuka kaasaelamisega käsitlenud mitmeid enda vaimulaadist hoopis erinevaid autoreid (kirjutised Jaan Oksast lk 70–77); tal jätkub tunnustussõnu mõnelegi vähemtuntud autorile. Tollase noorprosaisti Leo Anveldi psühholoogilist romaani "Eluhirm" (1936) arvustades leiab kriitik, et "...selles kitsas piiris ja lüürilises laadis, mis ta endale on valinud, pakub ta sügavat, siirast ja intiimset" (lk 328).

Vahel juhtub, et esseist portreteerib mõnd kirjanikku, iseloomustades sellega tahtmatult ka iseennast. Seejuures torkab silma, et ta väärtustab enesele sarnanevat boheemlikult trotslikku temperamenti ja mentaliteeti nii pahempoolse luuletaja August Alle (lk 428–434) kui ka risti vastupidiste vaadetega poliitilise publitsisti Eduard Laamani juures (lk 361–364). Üks säärane portreteeritav on ka esseist Juhan Luiga; toogem näiteks kolm katket Luiga artiklite kogumiku "Poliitilised päevamured" (I–II, 1935) arvustusest:

"See kriitika on ajastu kommete kohaselt sageli terav, võib-olla isikuid ja nähtusi ühekülgsustav, kuid näib ikka kirjutatud olevat ausa eetilise kirega" (lk 313).

"Tema mõttetarkus oli peamiselt tunnete filosoofia, mis ei vajanud mõttelist süsteemi, vaid intuitiivseid sähvatusi" (lk 314).

"Maailmasündmused koos meie esimese vabariigi siseeluga murduvad siin omapärase isiksuse prismas (---). Jooksva elu materjal on ajalik, kuid teatava igaviku sellele annab autori vaimsus" (lk 315).

Lootkem, et ka Hugo Raudsepa särav vaimsus annab tema (kriitika)pärandile teatava igaviku. Võimalus selleks on kordustrükkidega nüüd igatahes loodud.

 

Lisa. Hugo Raudsepa raamatud alates aastast 2000

Esmatrükk:

"Vaheliku vapustused. Komöödia viies vaatuses", järelsõna Ants Järv, Loomingu Raamatukogu  2003, nr 18, 80 lk

Kordustrükid:

"Jumala veskid" (novellide valikkogu), koostanud Lehte Tavel, sari Eesti novellivara, Eesti Raamat, Tallinn 2003, 184 lk

"Mikumärdi: komöödia viies vaatuses", sari Kooli kirjavara, Mixi Kirjastus, Tallinn 2003, 94 lk

"Nüüd ma tahan mõõka tõsta" (artiklite kogumik), koostanud ja eessõna Hando Runnel, sari Eesti mõttelugu, nr 108, Ilmamaa, Tartu, tiitellehel 2012, tegelikult / ka tiitellehe pöördel / 2013, 488 lk

"Minu esimesed kodud, I" (memuaarid, esmatrükk Tallinn 1947), järelsõna Vaapo Vaher, Paduvere Talumuuseumi Selts, Paduvere 2011, 175 lk

"Imbi" (romaan, esmatrükk Tallinn 1920 Milli Mallika nime all), järelsõna Ülo Tonts, sari Eesti romaanivara, Eesti Raamat, Tallinn 2013, 128 lk

"Mait Metsanurk ja tema aeg. Ühe vaimsuse kroonika kaasaegse sulest" (esseistlik monograafia, esmatrükk Tartu 1929), järelsõna "Kaitsekõne": Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2013, 520 lk

"Autorid ajas" (kriitikakogumik), koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2020, 472 lk

 

1 "Hugo Raudsepp. Bibliograafia", koostanud Tiina Ritson, konsultant ja saatesõna autor Lehte Tavel, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2009, 306 lk; netis vabalt kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:51147

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: