Kaisa Luik. 115 000 lehekülge eesti muusikat

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Digimise töölaud Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Autor/allikas: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Tänavu maikuus sai Eesti teatri- ja muusikamuuseumis (ETMM) alguse suuremahuline digiprojekt, mille käigus tehakse avalikkusele kättesaadavaks enam kui 4000 Eesti heliteose originaalkäsikirja. Eesti teatri- ja muusikamuuseumi kuraator Kaisa Luik selgitab ajakirjas Muusika, kuidas see protsess välja näeb ja miks just koroona-aastal on digitud materjalide olemasolu nii tähtis.

ETMM-i arhiivkogus hoitakse üle kahesaja Eesti helilooja ligikaudu 14 000 teose originaalkäsikirja. Neist suure osa moodustab rahvuslik algupärane ooperi- ja sümfooniline looming. Nende seast võiks esile tõsta nt helilooja Cyrillus Kreegi üleskirjutatud rahvaviise ja nende töötlusi, Rudolf Tobiase helitöid, Miina Härma ja Mart Saare koorilaule, Eugen Kapi ja Gustav Ernesaksa oopereid, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri, Veljo Tormise ja paljude teiste helitöid.  

Muusika arhiivkogu on uurijate seas populaarne – seal säilitatavate käsikirjade vastu tunneb igal aastal huvi ligi 450 inimest nii Eestist kui välismaalt. Digikoopiaid tellivad neist hinnanguliselt pooled, peamiselt interpreedid, dirigendid, muusikauurijad, kirjastajad, tudengid, ajakirjanikud jt. Käsikirjade digimine on olnud küllaltki aja- ja ressursimahukas töö, mistõttu ei ole muuseum sageli suutnud kasvavat nõudlust rahuldada.

Seni sõltus museaalide digiteerimine ja failide säilitamine muuseumi eelarvest ja töötajate võimekusest, eraldi inimest selleks palgal polnud. Muude tööülesannete kõrvalt tegeles sellega kolm töötajat: fotokoguhoidja-digispetsialist, raamatukoguhoidja ning muusikavaldkonna teadur-kuraator, seejuures helitööde käsikirju digis enamasti viimatimainitu. Põhiline töövahend oli skanner, mis tegi kogu protsessi aeganõudvaks ja üksluiseks – töö mahukama käsikirjaga võis võtta terve päeva. Kuna teenus on tasuline, olenes digiteeritava arhiivmaterjali valik tihti tellimustest. 

Mitu koostööprojekti on võimaldanud n-ö jooksvate tellimuste kõrval sellele tööle läheneda ka süstemaatiliselt. Nii on kõik ETMM-i arhiivi kuuluvad Arvo Pärdi käsikirjad digiteeritud koostöös Arvo Pärdi keskusega ning aastatel 2008–2012 digiteeriti Rudolf Tobiase käsikirjakogu tervikuna koostöös praeguse SA Eesti Vabaõhumuuseum ning konserveerimis- ja digiteerimiskeskusega Kanut. Veel selle aasta jooksul peaks lõpule jõudma terve Peeter Süda arhiivifondi digiteerimine, mis on praegu dokumendipärandi digiteerimise projekti raames käsil rahvusarhiivis. Muuseumi oma jõududega on tervikuna kättesaadavaks tehtud Miina Härma ja Alo Mattiiseni käsikirjad.

Heino Elleri loo "Koit" käsikiri. Autor/allikas: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Et kasvava nõudlusega sammu pidada ning teha meie muuseumi ulatuslik käsikirjakogu huvilistele kättesaadavaks suuremas mahus, taotles SA Eesti Ajaloomuuseum digikultuuri aasta raames tänavu märtsis kultuuriministeeriumilt täiendavat toetust käsikirjade digimiseks ning aprillikuus saabunud positiivse otsuse järel algaski ettevalmistusperiood, mille käigus töötati välja senisest tõhusam digiteerimisplaan ja töövõtted. Juurde loodi kolm tehnilist tööpinki, mis varustati vajalike kaamerate, objektiivide, statiivide, valgustite ning IT riist- ja tarkvaraga. Suve hakul liitus muuseumi meeskonnaga kolm tähtajalise lepinguga täiskohaga töötajat, kelle ülesanne on käsikirjad pildistada ja loodud failid üles laadida muuseumide infosüsteemi (MuIS) juures olevasse digihoidlasse. Digimisele kuuluvate kogude valikut tehes pidasime esmajoones silmas neid heliloojaid, kelle vastu on suuremat huvi ilmutatud. Näiteks 2019. aastal nõuti enim Mart Saare soololaulude digikoopiaid. 

Paberkandjast digitaalseks

Käsikirjade digiteerimise protsess jaguneb tinglikult kolme etappi. Esmalt peab museaal saama digitaalse jälje ehk olema leitav muuseumide infosüsteemist MuIS. Uute museaalide vastuvõtt käibki MuIS-i kaudu, mis tähendab, et kogusse lisanduv materjal kirjeldatakse juba seda registreerides. Ent suur osa ETMM-i arhiivist on vastu võetud ammu enne MuIS-i ja seetõttu tulebki juba arvel olevad museaalid ükshaaval retrospektiivselt andmebaasi sisestada. Käsikirjade puhul tähendab see eelkõige teose pealkirja, autori, loomisaasta ja žanri sisestamist, aga ka valmistamise tehnika või puhtalt füüsiliste omaduste nagu materjali ja mahu määramist. Samuti lisatakse iga käsikirja kohta selle muuseumikogusse saamise lugu – aktide number, kuupäev ja üleandja. Kuna viimaste aastate jooksul on muudetud nõudeid MuIS-i kirjelduse täpsusastmele, siis tuleb varasemad kirjed üle kontrollida ja vajaduse korral täiendada. Näiteks määrati ETMM-i museaalid mitte käsikirja, vaid säiliku täpsusega, mis tähendas, et ühes säilikus võis olla ka mitu museaali. Aga et kindlustada käsikirja digikoopia seotust õige teose kirjega, on museaalide järjekord säilikus ülioluline.

Teise etapina järgneb käsikirja ehk museaali digiteerimine vastavalt etteantud nõuetele. Toiming on iseenesest lihtne: peegelkaameraga tehakse igast leheküljest pilt, mille toonikurv seatakse paika värvikaardi järgi. Selline meetod on digiteerimiskeskustes laialt levinud ning võimaldab töötada oluliselt kiiremini kui skänneriga. Digimise tulemusena tekivad RAW-formaadis failid, mis nimetatakse ümber museaali numbrist tuletatud numbrikoodide järgi. Sellega säilitatakse failide tööjärjekord, mis omakorda tagab käsikirja lehekülgede õige järjekorra. RAW-failidest tehakse TIFF-vormingus tagatisfailid (igast leheküljest üks fail punktihedusega ca 450 ppi, värvisügavusega 16bit/värvikanal), mille põhjal luuakse automaatselt PDF-vormingus kasutuskoopiad (igast käsikirjast eraldi fail punktihedusega 360 ppi ning värvisügavusega 8bit/värvikanal). Lõpuks laetakse failid digihoidlasse, kus need nimetuse põhjal automaatselt seotakse vastava museaali kirjega infosüsteemis. Ühtlasi määratakse digikoopiate kasutustingimused vastavalt kehtivale autoriõigusele. Kuna enamik projektis olevate heliloojate loomingust kuulub autorikaitse alla, lisatakse avalikku andmebaasi nende teoste digifailidest vaid motiveeritud mahus pisipilte. Täies mahus saab huviline käsikirjadega tutvuda endiselt kohapeal. 

Peatselt lõppevat aastat valitsenud koroonapandeemia ning sellest tingitud isolatsioon tõestab ilmekalt, kui suur tähtsus on digitud materjalidel ajal, mil ei saa tulla nendega tutvuma muuseumisse. Käsikirja kvaliteetne digikoopia on sellisel juhul asendamatu allikas ja töövahend nii uurijatele, interpreetidele kui kirjastajatele.

Praeguseks on juba tervikuna digiteeritud ning MuIS-ist kättesaadavad Cyrillus Kreegi, Heino Elleri, Veljo Tormise, Artur Lemba, Eduard Tubina, Mihkel Lüdigi, Eduard Oja, Gustav Ernesaksa, Jaan Räätsa ning Lepo Sumera käsikirjakogud. See tähendab, et lisandunud on ligi 55 000 lehekülge Eesti heliloomingut, mida andmebaasist on võimalik hõlpsasti leida. Võrdluseks, 2018. aastal digiti ETMM-is 3037 lehekülge ning mullu 4040 lehekülge helitööde originaalkäsikirju. Järgneva poolaasta jooksul lisanduvad veel Eino Tambergi, Mart Saare, Eugen Kapi, Harri Otsa, Ester Mägi ja Valter Ojakääru kogud. Projekti lõpuks peaks digiteeritud olema üle 4000 teose – kokku ligikaudu 115 000 lehekülge! Juba digiteeritud teoste koopiate tellimise eest muuseum tasu ei küsi, seega saavad soovijad tänase töö vilju juba praegu maitsta tasuta.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: ajakiri Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: