Ma olen Liverpooli fänn 1980ndate aastate esimesest poolest, mistõttu ei saa selle kirjatüki kohta öelda arvustus selle sõna õiges tähenduses. No ei saa ju üks fänn arvustada teise fänni kiidulaulu oma lemmikklubi karismaatilisele peatreenerile, keda paistab armastavat terve maailm, kes vähegi midagi on jalgpallist kuulnud. Seega suurem osa inimkonnast.

Võtke edasist kui lihtsalt mõtteid, mis raamatut lugedes pähe tulid. Ja neid ikka tuli...

Kõigepealt autorist. Anthony Quinn on Liverpoolis sündinud inglise filmikriitik ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitmeid novelle, mida mulle teadaolevalt eesti keelde tõlgitud pole, kuid mis Suurbritannias siiski mitmeid auhindu on võitnud.

Teades, et tegu on järjekordse fänn portreteerib oma iidolit juhtumiga, avasin raamatu suure skepsisega. Liiga sageli on sattunud kätte või silmade ette mõõdutundetu ülistuslaul, mis oma imaluses nõretab suhkrust rohkem kui türgi siirupikook baklava. Eredaima näitena meenub Emir Kusturica dokumentaal Diego Maradonast. See oli piinlik. Minu meelest.

Aga "Liverpooli romansi" puhul see hirm hajus üsna kiiresti, sest autor ei varjagi, et see on isiklik armastuslugu, mis lihtsalt ootas kirjutamist ja õnneks on Quinn mees, kes kirjutab hästi. See on isiklik lugu sellest kuidas ühest väiksest poisist, kes algselt oli Glasgow Celticu fänn, sai Liverpooli truu poolehoidja (tundub, et surmani). See on ühest küljest ood Liverpoolile, selle arhitektuurile ja inimestele. Kuulsatele nimedele Dickensist Lennonini. Täis viiteid ja seoseid popkultuurile ja filmikunstile. See on autori ühe klubi alfabeet, mis loomulikult on väga subjektiivne ja annab hea võimaluse lugedes ka loo autoriga dialoogi, vaidlusesse laskuda, mis jalgpalli pihul on sama möödapääsmatu kui kann õlut ja fännisall!

Ühest küljest on raamatu teemade valik üsna hüplik, kuigi osavalt kokku traageldatud. Autor hüppab brittide teise maailmasõja järgsest mentaliteedist oma lapsepõlve ja sealt omakorda jalgpalli taktikalistesse nüanssidesse. Ja kui ta rääkis sakslaste kuvandi muutumisest brittide jalkakultuuris sain kõhutäie naerda. Kohe korralikult. Toon siinkohal raamatust ühe tsitaadi:

"Andy (Andreas toim.) Möller aitas jälle aastateks jahutada Inglise-Saksa suhteid, seistes pärast 1996. aasta EM-i poolfinaali võidupenaltit Inglismaa vastu tähtsalt, käed puusas, rind kummis. See poos näis kehastavat karikatuuri Übermensch'i arrogantsist." (lk 25)

Lisan lingi sellele pildile ja rohkem kommentaare pole vaja.

Kui midagi sellele raamatule ette heita, siis on see ikkagi fänni roosad ja valikulised prillid. Kui ikka kirjutad oma suurest armastusest, siis peaks olema lõpuni aus. Liverpooli ajaloo kõige traagilisema sündmuse kajastamisel, milleks on Hillsborough' staadioni katastroof, läheb Quinn mööda kergelt viidates. Aga sel päeval, 15. aprillil 1989. aastal, kui Sheffieldis mängisid FA Cupi poolfinaalis  Liverpool ja Nottingham Forest, sai ülerahvastatud staadioni kitsastes tunnelites toimunud tunglemises surma 96 inimest ja vigastatuid oli sadades.

Ja täiesti "andestamatu" on see, et kordagi ei ole mainitud teiste legendide kõrval ühte legendide legendi, tänu kellele on siinkirjutaja Liverpooli fänn. Mitte sõnagi Ian Rushist!!! No comoon...

Samas saab teada, mis on ühist Elton Johnil ja Jürgen Kloppil. Trivia fakt seegi.

Lõpetuseks – tegemist on raamatuga, mis on mõeldud eelkõige Liverpooli fännile. Aga ka jalgpallisõbrale, kes ei vihka ühtegi klubi, vaid peab lugu mängu ilust.