Lii Araste: subkultuuridest on tänapäeval kadunud stiilikohustus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Unsplash / Viktor Forgacs

Vikerraadio saates "Huvitaja" oli külas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnatöö õppejõud Lii Araste, kes on tegelenud subkultuuride uurimisega ja tõi muu hulgas välja, et subkultuurid on tänapäeval vähem ideoloogilisemad kui aastakümneid tagasi ja samuti on kadunud nn stiilikohustus. Eri subkultuuride märke pigem kombineeritakse rohkem.

Araste selgitas, et subkultuur terminina on allkultuur ega tähenda seda, et see oleks kuidagi vähem väärtuslik või ohtlik, vaid tegemist on sellist laadi kultuurinormidega, mis kitsenevad või kehtivad teatud väiksemale grupile ühiskonnast.

"Subkultuuri mõiste sageli seostub selliste pelutavate nähtustega, nagu needistamine, kummaliselt käitumine, väljakutsuv olek. Aga see ei pruugi üldse nii olla," selgitas ta.

Subkultuuridena võib vaadelda ka professionaalseid subkultuure. "Arstid, kes räägivad omas keeles, millest mina, kes ma meditsiinist midagi ei tea, sugugi aru ei saa. Neil on omad naljad ja ühine identiteet."

Samas märkis Araste, et on keeruline öelda, millised omadused näitavad, et tegemist on subkultuuri ja mitte lihtsalt ühe veidrike pundiga.

"Kõige lihtsam on mõelda sellest nii, et see on mingisugune kamp inimesi, kellel on ühine identiteet. Ega palju täpsemaks ei olegi mõtet minna, sest ka subkultuuride teoreetikud väga palju vaidlevad või diskuteerivad teemal, mis see on või ei ole."

Nende heietustega võib lõppkokkuvõttes minna nii kaugele, et enam isegi ei saa aru, mis see on või ei ole, tunnistas Araste. "Kõige lihtsamini mõistetavalt ongi see silmapaistev identiteet, meie-tunne, mis paistab välja ka kaugemale."

70ndatel, kui toimus subkultuuride tekke õitseng, olid subkultuurid ilmselt mõneti ideoloogilisemad kui nad on täna, tõdes ta. "Praegu räägime eelkõige eristuvast tarbimisest, vastandumine peavoolule väljendub kellades ja viledes. Seda protesti, oleneb subkultuurist, on kas rohkem või vähem, aga tegelikult igapäevased praktikad ei ole kuidagi väga teistsugused kui n-ö normaalsetel inimestel."

Samuti saab tänapäeval rääkida sellisest nähtusest nagu osaajaliselt subkultuursed inimesed. "Igapäevaselt olengi pangas tööl, viisakalt riides, ja nädalavahetusel peole minnes löön end üles – muudan end vastavalt subkultuuri normidele kauniks."

Subkultuur kui selline tekibki reaktsioonina ühiskonnas toimuvale, märkis Araste. Tavaliselt on esimesed reageerijad noored.

"Noor avangard on enamasti subkultuuri tekke taga või aldis liituma subkultuuridega ja on selge, et mida aeg edasi, seda rohkem on meil erinevaid subkultuure." Internet on kahtlemata avaldanud sellele tohutut mõju, lisas Areste.

"Kui me räägime n-ö traditsioonilistest subkultuuridest, nt metal, siis me kujutame seda kuidagi visuaalselt ka ette – karvased, tätoveeritud mehed – ja see eristumine paistab rohkem silma," selgitas Areste.

"Tänastes subkultuurides, mis on väga paljuski virtuaalsed, on need hoovused kirjud ja väga väikeste tunnuste alusel grupeeruvad inimesed."

Areste sõnul levivad praegusel ajal massiliselt erinevatel Aasia multikatel põhinevad ja anime'ga seotud subkultuurid. Ta selgitas, et need võivad olla äärmiselt spetsiifilised ja neid tänaval ära tunda on keeruline.

"Need subkultuurid ise on väiksemad, kui vaadata geograafilist punkti. Aga suured, kui vaadata suurt, globaalset virtuaalmaailma."

Areste rääkis, et sellist nn stiilikohustust, mis käis subkultuuridega paarkümmend aastat tagasi, tänapäeval enam ei ole. "Aga see ei tähenda, et neid märke ei oleks. Neid märke kombineeritakse erinevalt."

Areste tõi näite, et kui inimene vaatab bussipeatuses kolme tüüpi, kellel kõigil on jalas mustad teksad, kapuutsiga pusa ja nad kõik on kiilakad, siis subkultuursed inimesed, kellel on iseendal see kogemus, subkultuurne kapital, teadmised, oskused, teevad vahet, et üks neist on hevimees, üks neist on punkar ja üks neist on skinhead.

"Kaugelt või võõra pilguga vaadates näevad nad täpselt ühesugused välja. Aga pisikeste märkide järgi on võimalik aru saada, kes on kes. Üks olulisemaid märke, eriti meeste puhul, on T-särgid. Sa näed ju, mis bändi särk tal seljas on. Selliste pisikeste märkide – ehete, ka tätoveeringute – järgi on võimalik seda märgata."

Ta selgitas, et noorte puhul on need märgid veel enam kombineeritud ja mingis mõttes ka väiksemad. "Aga kui näiteks mõni anime'ga seotud subkultuurne noor näeb kellegi kaelas konkreetset ehet, siis ta kohe märkab seda ja teab, mis on selle taga ja võib alustada temaga vestlust teemal, mis puudutab seda subkultuuri."

Subkultuuri kommertsialiseerumisest rääkides sõnas Areste, et see protsess tähendab tihti seda, et subkultuur muutub peavooluks ja lakkab olemast justkui subkultuur.

"Subkultuursete inimeste endi jaoks need osad subkultuurist, mis liigselt peavoolustuvad või meeldivad kõigile, ei ole enam justkui meie pärisosa või tekib teatud protest, vastuseis või põlgus sellele," kirjeldas ta.

See puudutab ka näiteks algselt subkultuurseid bände. "Kui mingi kollektiiv saab äärmiselt kuulsaks, siis ta enam ei ole meie, siis ta on nemad, aga sa ei tähenda, et subkultuur seal sees ei võiks edasi eksisteerida. Lihtsalt seda hoiakut ühe või teise konkreetse nähtuse suhtes muudetakse."

Areste lisas, et tihtilugu ikkagi ei peeta väga lugu sellest, kui nn meie-märke kaaperdatakse. "Näiteks anarhiamärk – kui erinevad inimesed hakkasid seda kandma, teadmata mida see tähendab, siis punkarid, kes pidasid seda justkui enda omaks, olid suhteliselt pahased, et miks nad kannavad neid esemeid, kui nad ei tea, mida see tähendab."

Sama puudutab bändisärke. See pahandab subkultuurseid, kui sa pole käinud selle bändi kontserdil ega tea nende lugusid, aga kannad nende särki. Samas sõltub Areste sõnul see ka auditooriumist, kellega räägitakse. Meie vs. nemad piiri nihutamine toimub vastavalt auditooriumile.

"Kui me omavahel subkultuursed inimestena võime seda pahaks panna, siis kui me peame neile ehk kellelegi subkultuuri-välisele selgitama, milline on meie subkultuur, siis tuuakse välja just need kõige kuulsamad märgid ja sellel hetkel on need justkui jälle meie," selgitas Areste.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: