"Ma ei mäleta, kust see tunne tekkis, et muusika nüüd ongi see asi, millega ma terve elu tegelen. See on olnud minu jaoks loomulik eneseväljenduse vorm," selgitas Jürjens.

"Juba siis, kui ma olin väga väike tüdruk, armastasin väga laulda. Ühel hetkel tekkis märkmik, kuhu ma kirjutasin väga palju luuletusi ja mõtlesin välja lugusid ning tavaliselt mitte ei lugenud neid ette, vaid hoopis laulsin neid. Mulle tundus, et see on hästi vabastav võimalus millestki rääkida."

Jürjens õppis muusikakoolis viiulit, kui avastas ühel hetkel kodust vana kitarri, millel oli ainult kolm keelt, mis ei olnud üldse kuidagipidi hääles. "Ma hakkasin seda kitarri näppima ja mäletan, kui ma järsku avastasin, et see teeb häält ja saan selle peale laulda."

Kui viiulit õppides oli paigas palju reegleid, mis moodi tuleb heliredeleid ja etüüde mängida ning kuidas viiulit käes hoida, siis selle kolme keelega kitarri puhul tundus Jürjensile, et siin ei ole ühtegi reeglit ja keegi ei saa talle öelda, kuidas ta peab seda häälestama ja mis moodi mängima.

"Sealt tekkis tunne, et muusika võib olla ka midagi sellist, milles on suur vabadus ja palju võimalusi ning seda võib teha nii nagu sulle endale tundub, et see on kõige õigem."

Jürjens märkis, et oli pigem arg laps ega osanud kunagi ette kujutada, et ta laulab laval oma laule, sest ta väga kartis esineda. "Aga see, et oma tundeid muusikaliselt väljendada, sellest oli suur abi."

Ta kirjeldas, et kui kuulata mõnda pala või muusikateost, mis hästi liigutab või puudutab, siis see on hästi isiklik, intiimne kogemus ja võib avada hästi sügavaid sahtleid. Keegi oskab temas avada midagi sellist, mis viib õigele rajale.

Vahel muusikat tehes põrkub Jürjens mõttega, et maailmas on juba nii palju muusikat ja küsib endalt, miks tal on vaja seda veel juurde toota. "Aga need hetked, kui keegi tuleb selle eest tänama, siis ma mõtlen, et järelikult on sellel mingi mõte."