Ave Taavet: Andres Ehini luule paneb sünapsid huvitavalt käima ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Klassikaraadio

Andres Ehin "Kimbuke sinilolli"

Koostanud Kristiina Ehin ja Ly Seppel-Ehin

Toimetanud Kristel Ress

Illustreerinud Eve Kask

Kujundanud Anna Kaarma

Eelmise aasta detsembrikuus ilmus Andres Ehini kaheksakümnendale sünniaastapäevale pühendatud valikkogumik "Kimbuke sinilolli" (Kristiina Ehin 2020). Sellest, kuidas Andres Ehini luule on mõjutanud eesti noore kirjanduse ja kunsti väljal tegutsevaid inimesi, vestlesime raadiosaates "Gogol" animaatori, kirjandus-, filmi- ja kunstikriitiku Ave Taavetiga, kellelt ilmus eelmise aasta lõpus debüütraamat "Valerahategija" (Värske Raamat 2020), kus on selgelt tunda sürrealistliku substraati.

Ave Taavet: Otsast arutama hakates arvan ma, et Andres Ehinit oleks kasulik lugeda igal loominguga tegeleval inimesel, sest see on väga stimuleeriv luule, see on väga jõuline, energiline luule, mis kindlasti paneb sünapsid huvitavalt käima. Vaadates kasvõi verbe, mida ta oma luuletustes kasutab, on need väga laetud tegusõnad – kõik tal laulab ja siristab ja kriiskab ja kilgendab ja kilab. Ma arvan, et ta on eesti luules üks sünesteetilisemaid autoreid. Tema luuletustes on väga tugev mitmiktaju. Mitte ainult ei teki lugedes silme ette kujutluspilte, vaid ta paneb lugeja ka kuulma värve või nägema lõhnu, tekitab huvitavaid sensoorseid seoseid.

Mis filmi- või pildiinimesena kindlasti on sinu jaoks väga tähtis.

Jah. Ma võib-olla eritleksin natuke Ehinit seoses kirjutamisega ja Ehinit seoses joonistamisega, hästi praktilises võtmes. Kuidas on see mulle kasuks tulnud? Alati on väga meeldiv, kui loed mõnda autorit ja tekib äratundmisrõõm, et tema huumor, kujundid või mõtlemisviis on väga lähedane enda omale. See muudab lugemise mitte enam ainult esteetiliseks ja kultuuriliseks kogemuseks, vaid see on, ma ütleksin, sotsiaalne kogemus, nagu näeksid tänaval mõnda toredat sõpra ja siis tabab sind rõõmus äratundmine, üllatus.

Sa ütlesid, et mu raamatus "Valerahategija" (Värske Raamat 2020) on ka sürrealistlikku substraati. Ma ise olen seda natuke kobamisi kutsunud Ida-Euroopa maagiliseks realismiks. Aga ma arvan, et seda võib nii üht- kui ka teistpidi võtta, sest Ehini sürrealismgi on ka kindlasti sellise tugeva Ida-Euroopa varjundiga, kus betoonist ja bürokraatiast ümbritsetud argireaalsusse on sisenenud mingi igavikuline ja absurdne tegelikkus, täiesti teine tasand või pööris.

Kui rääkida Ehinist ja joonistamisest, siis ma arvan, et midagi tema luuleloomes ja selles, kuidas teha töötavaid karikatuure, on väga sarnast.

Ühelt poolt, kui animatsioon oleks proosa, siis on karikatuur pigem luule. Neile mõlemale on omane mitmekordne kodeeritus, millest ennast läbi närida. Ma isegi usun, et õnnestunud karikatuuris võiks olla vähemalt kolm astet, kust üles ronida või alla kukkuda, mida pikem trepp, seda suurem on ahhaa-moment, mil naljast aru saad.

Teisalt varem mainitud mitmiktaju, pildilisus ja energia, mis Ehinil on, ja nihestatus, mida võib leida samuti igalt poolt. Kasvõi kogu nimi, "Kimbuke sinilolli" – vahel oleks justkui poolkogemata mõni sõna valesti kirjutatud, samal viisil võib mingisugused mõtteseosed käima tõmmata trükiviga poes kaubasildil või mõni nägemistajuhäire. Hästi väike nihe, iseasi, kas loovinimene sellest kinni võtab ja sealt midagi edasi hakkab harutama.

Ja kolmandaks tooksin välja kaugete asjade vahel seoste loomise. Karikatuuris tuleb sageli kaks üksteisest väga kaugel asuvat nähtust ühte põimida. Sama toimub ka tegelikult naljades, milles on alati mingisugune ootamatuse või üllatuse moment. Ja mulle tundub, et Ehini poeetika ja huumor on sarnased, vahel ta suisa otsib hasartselt, kust veel ootamatumaid, jalustrabavamaid seoseid luua ja samas julgelt ühte tuua. Maailmaühisuse tunnetus tekib Andres Ehinit lugedes suisa.

Tantsime siin, Bretoni sürrealismi ühe põhimõiste, nihestatuse või ootamatute seoste loomise ümber. Sellest on tuttav ka "automaatkirjutus", mis jätab paberile puhta alateadvuse jälje. Aga tegelikult mulle tundub, et seda võib vaadata täpselt vastupidi: kas on midagi loomulikumat kui meie igapäevane rutiin ja meie sisseharjunud kujundid, mis on täielikult automaatsed ja mille lõhkumine, uueks tegemine võtab hoopis suuremat energiat?

Me jääksime ühekülgseks, kui kõrvutaksime Ehinit ainult prantsuse sürrealistidega. Üks teine oluline allikas, millele ääri-veeri kõnealuse kogumiku saatesõnas viidatakse ja kust võib-olla ka meie põlvkonna inimeste jaoks esimene tutvus Ehiniga algas, on ju muinasjutumaailm: ta õppis soome-ugri keeleteadust ja elas aastakese sölkupite juures Ratta külas. Kindlasti on lääne inimese jaoks ebastandardne loo jutustamine ja ebastandardne maailmataju ka üks tema loomingulisi lätteid, kasvõi sellised tõdemused, et kui folkloorseid lugusid lugeda, võib leida, et iga lugu ei pea lõppema alati õnnelikult või ei pea üldse kuidagi lõppema. Iga kangelane ei pea olema hea, tark ja ilus või ka see, et elusa ja eluta maailma, inimese ja mateeria vahelised piirid on vahel väga hägused ning võivad üksteisega seguneda. Muinasjutuline arhailine maailm, ma arvan, on Andres Ehini loomingus samavõrd kohal kui prantsuse sürrealistide vaim.

Kuidas meeldib sulle valikkogu tekstide valik, mis tahes-tahtmata on üpris piiratud?

Raamatut kätte saades hakkasin esimesena loomulikult oma lemmikuid vanu tuttavaid otsima ja ma arvan, et enamuses ka leidsin need. Kuna riiulis oli juba pinutäis Ehini varasemaid luulevihikuid, siis paratamatult oli hinges ka see praktiline küsimus, kas uut valikkogu soetada või mitte. Kaalukeeleks said loomulikult KGB arhiividest leitud ja esimest korda avaldatud luuletused, mis viisid otsusele, et kindlasti tasub see endale hankida. Rääkimata kaunist kujundusest.

Mina ise ei tajunud puudujääke. Ma arvan, et iga huviline, ükskõik, kas tegu on esimese tutvusega Andres Ehiniga või on ta juba paadunud Ehini-lugeja, saab sealt oma sutsaka kätte. Pigem võib-olla alustadagi "Kimbukesest" ja siis liikuda edasi, otsima välja jäänud luuletusi varasemates kogudest. Jutu algusesse tagasi tulles, on see kogu väga stimuleeriv ja mõttetegevust vabastav, mis kindlasti aitab välja tulla mingist päevamonotoonsusest. Samas, kui vastu õhtut lugeda, siis pigem väikestes kogustes!

Kas sellise sürrealistliku maitsega luule või sürrealistliku luule lugemiseks peab inimesel olema ilmtingimata sürrealismisoon? Madis Kõiv võrdleb oma meenutustes seda tomatiga, mida ta esimesel kohtumisel vihkas, kui see talle suhu purtsatas. See oli ehmatav ja võib-olla isegi vastikust tekitav.

Ma ise soovitaksin küll kõigil neid n-ö tomateid siis süüa! Pigem lugeda palju, lugeda ka neid asju, millest alati aru ei saa või mis tunduvad kas rasked või tüütud või isegi ebameeldivad. Kui kujutleda, et ilma sürrealismisooneta inimene võtab Ehini raamatu kätte ja küsib, et "no mis jura see selline on?", siis soovitaksin ikkagi natukene selle kallal nokitseda. See polegi alati meeldivuselamus, mis sealt kaasa võetakse või kuhugi valgustuslikule arusaamisele jõudmine. Aga kui see avardab kasvõi väikese sammukese su taju ja seda, kuidas sa mõtled keelest või leiad sealt endale mingisuguse uudse tegusõna või sõnaühendi või uudse kujundi (ehk isegi alateadlikult) teele kaasa, siis ma arvan, et see on ikkagi olnud rikastav kogemus, isegi kui veidi arusaamatu või ebameeldiv.

Lugemissoovitusi Andres Ehini luuletuste kõrvale leiab Klassikaraadio saatest "Gogol".

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: