Arvustus. You Me At Sixi püüd rokkmuusikale järele sörkida kõlab näotu üritusena
You Me At Six
"SUCKAPUNCH"
4/10
Pärast kahte röögatult halba albumit ja ühte igavalt keskpärast albumit tundub You Me At Sixi värskeim album "SUCKAPUNCH" peaaegu hea albumina. Paraku kordab "SUCKAPUNCH" igavavõitu ja kulunud valemit pop pluss rokk võrdub raadiosõbralikkus, nii et parimal juhul on see album, mille saatel üksik inimene pärast öist pidutsemist muna praeb ja kohvi keedab.
Muusikaliselt ei paku You Me At Six mitte midagi uut. Kuigi mõte oma senist helipilti žanriliselt avardada, tuues sisse rohkem R&B ja hip-hopi elemente ning kaasaegsust, on hea, näib see kui miski, mida on viimase kümne aasta jooksul juba miljoneid kordi varem tehtud. Oleks siis, et tuttavlikkus komplimenteeriks albumit või pakuks positiivseid üllatusi äratuntavuses, kuid pigem kõlab "SUCKAPUNCH" nagu võõrutusravil kokku saanud Imagine Dragonsi cover-bänd. Eriti albumi kaheksas pala "Adrenaline".
Säärane püüd moodsale rokkmuusikale järele sörkida kõlab seetõttu algusest peale üsna näotu üritusena. Seda enam, et selline eksperimenteerimine pole You Me At Sixile varem erilist edu toonud. Pigem on see viinud neid liialt kaugele 2009. aastal ilmunud ootamatult võluvast debüüdist "Take Off Your Colors" ja 2011. aastal "Sinners Never Sleep" albumiga saavutatud edust emo-popi/pop-punki nüüdseks juba udusse mattunud areenil.
Albumi tegelik probleem peitub aga hoopis sõnades. "SUCKAPUNCH-i" iseloomustab veider ja kohatu ängis teismeliste võbin (vibe) ja teismeea iseärasuste verbaalne väljendus, mis kuidagi ei haaku kokku kolmekümnendates meestega. Kuigi tuleb nentida, et You Me At Sixi sõnad pole kunagi olnud eriline hingelise poeesia epitoom ning ongi sobinud ennekõike ilustama elutüdinud teismeliste vihikunurki või käsivarsi, on nad selle albumiga eriti sügavale banaalsusesse kukkunud. Teismelised tüdrukud 2010. aastast helistasid "MAKEMEFEELALIVE" lüürikat kuuldes ja nõudsid "Make me feel alive / I'm fucking dead inside" ja "Drinking's more my scene / I want to numb the pain" eest kaasautori tasu.
You Me At Six suudab albumiga siiski ühes asjas üsna veenev olla – et ühel kohal tammumine ja oma liistudele truuks jäämine ei ole tingimata halb ning oma vigadest tuleb osata õppida. Eriti siis, kui innovaatilisusest jätkuvalt puudu jääb ning eksperimenteerimine siiani iga kord tänuks keskmist sõrme on näidanud.
Toimetaja: Victoria Maripuu