Kogumiku esseed analüüsivad tabavalt maailmas ja Eestis toimuvaid ühiskondlik-kultuurilisi muutumisprotsesse, seda sageli mõne konkreetse kirjandusteose mõtestamise kaudu.

Kirjanik ise on tänulik, et on saanud võimaluse avaldada oma esseed kogumiku Mõtteloo sarjas. "Ma olen kirjutanud üle kümne kogumiku mitmesugust esseistikat, arvamusi, artikleid, kriitikat, see on selle kvintessents. Ma võtan seda loomulikult ja mul on hea meel, et see ilmus selles sarjas, kus iga endast lugupidav Eesti autor, kes mõtleb ja kirjutab, on õnnelik, kui ta Eesti Mõtteloo sarjas saab oma raamatuga jala nii-öelda ukse vahele," rääkis Mutt "OP"-ile.

Kirjandus on Muti sõnul tänapäeval muutumas nišikaubaks, sest turg aina laieneb, kuid inimestel pole aega muu elu kõrvalt lugeda. "Kogu aeg see hulk raamatuid, mida on võimalik lugeda, suureneb. Mitte ainult rämpsu, vaid ka kvaliteetkirjanduse mõttes, sest ka praegu kirjutatakse häid teoseid."

Mihkel Mutti on nimetatud ka Eesti kirjanduse iroonia isaks. Ta nendib, et tänapäeval irooniast aru ei saada. "Minu arvates põhjus, miks iroonia vähem kandepinda omab tänapäeval ja miks sellest aru ei saada, on see, et kõike saab öelda nii otse," ütleb ta. "Kuna otse läheb kiiremini kohale, siis on see ajavõit. Kogu meie ühiskonna loosung on see, et kõike saaks võimalikult kiiresti ja lihtsalt, võimalikult väikeste kadudeta, kergelt, valudeta, ruttu, et kõik oleks lõbu. Otse öelda on kirjanikul kindlapeale minek. Iroonial ei ole praegu väga head päevad, aga see ei tähenda, et irooniline inimtüüp on kadunud."