Mida rahvamuinasjutt praegu ungarlaste jaoks tähendab?

Pean tunnistama, et ma ei tea, mida rahvamuinasjutt üldiselt ungarlastele tähendab. Muinasjututraditsioon on Ungaris väikestes kogukondades küll olemas, aga peaaegu välja surnud. Külakogukonna kokkutuleku või talgute asemele on tulnud igaõhtune seebikate või muu kultuuriprogrammi vaatamine telekast.

Sellegipoolest, nagu tantsutubade liikumine elavdas rahvatantsu traditsioone, proovime samamoodi Ungaris muinasjutuvestmise traditsiooni elavdada. Vanu kogukondi ellu äratada küll ei saa, aga saab korraldada üritusi, kus täiskasvanud tulevad kokku ja üksteisele muinasjutte räägivad. Mitte ei loe päheõpitud teksti ette, vaid jutustavad.

Kõige lähedasem rahvamuinasjutu žanrile on Eestis ehk see, kui suur pere istub sünnipäevalaua ümber ja räägib lugusid: "kas mäletad, mida onu Jaan sel ajal tegi…" Ungari muinasjutud algavad tihti vormeliga "oli kord seal, kus ei olnud". Kui me jutustame, tekib tunne, et see on meie oma, ainult et jutt pole onu Jaanist ja tädi Maiest, vaid ühest kuningast muinasjutumaailmas.

Teie ERMi hõimuklubi jutuvestmise loengust (mida on ka praegu Youtube'is võimalik vaadata) jäi mulle meelde tsitaat: "jutuvestja peab ise oma juttu uskuma, et sõna oleks elav."

Loomulikult. Üldiselt väljendab muinasjutumaailm seda, mida lihtne, enamasti koolitamata inimene maailmast teab. See on pärimusvara, mis temani jõuab. Ta teab, et on olemas tegelane – kuningas –, aga kuidas lihtne inimene kuningat ette kujutab? Muinasjuttudest selgub, et kuningas on veidikene rikkam kui kõige rikkam talumees.

Näiteks on vaene mees ja kuningas naabrid, nende kruntide piiril on ühine kaev, kuhu naised nad hommikul ämbritega vee järele saadavad. Kuningas ja vaene inimene kohtuvad ja räägivadki seal kaevu juures eilsetest sündmustest. Selliselt kujutab lihtinimene kuningat ja räägib jutu edasi.

Maailm on aga muutunud ja kuningaid, kellega me kaevul kohtuksime, ei ole enam. Kas tänapäeva elav rahvamuinasjutt peaks rääkima sellest, mis on praegusele lihtinimesele oluline?

Tänapäevane folkloor on täiesti elav asi. Siia kuuluvad ka naljad ja anekdoodid, mida inimesed teineteisele räägivad. Muinasjututraditsioon on aga ikka muinasjutumaailma oma. Need lood on pigem lihtsa süžeega ja kehtivad selles hetkes, kus nad kõlavad, nende inimeste jaoks, kes neid kuulavad. Oluline on ka jutustamise viis. Muinasjutu kuulaja pole mitte publik, vaid nagu oma kogukond, kes kokku tuleb. Seepärast on jutuvestmine, vähemalt minu ja meie Ungari jutuvestjate jaoks, aktuaalne just hetkes, kus jutuvestja väljendab, kuidas asjad olid või kui rikas oli kuningas.

Ükskord juhtus nii, et jutuvestmise ajal hakkas alumisel korrusel lööma suur kell. Siis ma rääkisin kuninga nii rikkaks, et tal oli kuuskümmend taolist suurt kella, millest igaüks lõi ühte minutit tunnist.

Teinekord jutustasin parajasti kuningatütrest, kui aknalauale ilmus ilus kohev pruunikas-oranž kass. Kohe jutustasin, et näete, kuningatütrel oli samasugune kass, ainult veel veidi triibulisem ja kohevam, sest et ikkagi kuningatütar.

Selgub, et muinasjutt võib olla täiesti aktuaalne ja elav ka praegusel ajal.

Selleks, et muinasjutuga veedetud tunnid õnnestuksid, peab pingutama. Muinasjutuõhtu kohta on tohutud eelarvamused, millest tuleb kuidagi üle saada. Ma arvan, et eestlastel on täpselt samad mõtted: "ah, muinasjutuvestmine on mingi laste asi, kus muinasjutuvestja istub suures tugitoolis, raamat käes ja loeb ette." Meie Ungari jutuvestjate seltsis ütleme inimesele: "kuule, teeme midagi toredalt, tule kaasa, kuula ära, mis seal toimub, järgmisel korral ei pea tulema, kui ei meeldi." Inimene näeb seal, kuidas täiskasvanud inimesed istuvad ja räägivad üksteisele muinasjutte, tunnevad ennast hästi ja elavad loole kaasa. Lõpuks tekib koostegemise tunne.

Tänapäeval ei peeta enam eriti kogunemisi, kus inimesed nagu muuseas ka muinasjutte rääkima hakkavad, nii et neid peab ise korraldama. Jutuvestmiskogukondades saab muinasjutust kogukonna kokkutuleku põhjus.

Muinasjutud on iidamast-aadamast olemas olnud, aga õigupoolest ei tea me neid lugusid enam, meil pole tegelikult millestki rääkida. Me igapäevases sõnavaras on alles ehk üksikud killud nagu Kaval-Ants või Vanapagan. See on minu arvates suur probleem.

Ma arvan, et koolides kindlasti õpetatakse muinasjutte, aga seal on sel veidi teistsugune eesmärk. Õpp-eesmärk on muinasjutu surm. Lapsed kuulavad suuril silmil, kui neile jutustatakse, aga kohe, kui lõppu poogitakse mingid õpetussõnad, unustab ta loo ära ja jutt oleks nagu kaevu visatud.

Jäta parem tarkusetera ära, siis läheb lugu lapsele hinge ja ta hakkab sellega tegelema. Võib-olla räägib edasi, et oo, kuulake, mida ma kuulsin, ja seda mitte ei räägitud mulle, vaid ma kuulsin pealt, kuidas täiskasvanud omavahel rääkisid.

Niiviisi toimis see ka vanasti, muinasjutt on täiskasvanute žanr. On kahekümnenda sajandi leiutis, et muinasjutud on lastele mõeldud. Enne kuulas laps kõrvalt ja sai aru sellest, millest sai. Niiviisi kasvas muinasjutt lapse sisse.

Eelmise aasta algul asusid Eesti kultuuriinimesed üheskoos Eesti Rahvaluule Arhiivi kaitsele, kus on talletatud meie erakordselt suur folkloorikogu. Miks meil seda õigupoolest üldse vaja on? Mida annab muinasjutu kasutamine elava sõnana ühiskonnale juurde?

Võin öelda, mida see mulle annab: ma saan kuulates või jutustades praegusest hetkest välja astuda ja muinasjuttu siseneda. Jutustatakse just mulle ja isegi pisiasjad haaravad mind kaasa. Kui ma näiteks armastan kohupiimapalle ja kuningapoeg tahab ka oma viimseks õhtusöögiks suurt hunnikut kohupiimapalle.

Elav sõna tekitab oma pildid ja neid on võimalik kohe ette kujutada. Mulle tundub see palju tõhusam kui lugejale kirjutatud raamatu lugemine. Elava sõnaga jutuvestmine räägib nii jutuvestjast kui kuulajast, samas kui kirjanduse puhul on see nii ja naa.

Jutuvestjana tegelen ma inimestega ja pean väga tähelepanelikult vaatama, mis parajasti minu sees ja ümber toimub ning need tuleb kokku viia selleks, et jutustamine õnnestuks.

Kas rahvamuinasjutt on elujõuline ja mis võiks selle ja jutuvestmise funktsioon olla tulevikus?

Mu enda kogemus on, et elava muinasjutu jutustamine ja kuulamine annavad nii palju energiat, et oleks täitsa kahju see kasutamata jätta.

See on lõdvestav meelelahutus, kus saame astuda tänapäevasest olukorrast eemale ja leida end maailmast, kus toimuvad asjad, olid kord, kui ei olnud, aga pigem siiski olid mis võib-olla ei ole päris reaalsed.

Siiski tuleb meeles pidada, et rahvajutus pole kõik lubatud. On traditsioonilised piirangud, mida kirjanduslikus muinasjutus ei ole. Kirjanduses võib peategelane olla näiteks Ervin Lázári väike kivi mäeküljel, kes tahab olla lill. See on väga armas, aga rahvamuinasjutu tegelased on alati inimesed või antropomorfsed loomad.

Kas ungarlased on oma rahvajututraditsiooni üle uhked?

Mina olen uhke, et olen selle traditsiooni kandja. Astusin traditsiooni sisse, panin tüki endast juurde ja annan seda edasi. See on traditsioon.

Kas ungarlased on uhked, seda ma ei tea – rahvuslik uhkus on selline ebamugav asi. Selle, kes mina olen, võiks määrata see, millega ma tegelen, mitte see, millega teised tegelevad.

Oleks tore, kui inimesed hakkaksid rohkem rääkima ja kuulama. Ungari muinasjutuvestja András Berecz on rääkinud, et mitte juhuslikult pole inimestel kaks kõrva ja üks suu – kuula kaks korda rohkem kui räägid.

"Gogol" on Klassikaraadio eetris laupäeviti kell 10, kordub esmaspäeviti kell 14.