Piret Kalda: ilma egota ei peaks teatris vastu
Linnateatri näitleja Piret Kalda andis 55. sünnipäeva puhul intervjuu heale sõbrale Margus Taborile, kellega meenutas koos juhtumisi nende ühistel reisidel ja mõtiskles emaksolemise, teatrielu ja oma ego üle. Viimaseta ei saaks tema sõnul teatris hakkama.
Piret, palju õnne sünnipäevaks!
Aitäh!
Kui tähtis sünnipäeva pidamine sulle on?
Järjest vähem tähtsamaks ta saab. Nooremana tundus see kuidagi eriti tähtis ja iga aasta oli hästi tähtis. Aga mida aasta edasi, seda enam tahaks selle üldse ära unustada. Vahel on nii, et peab kuskile ära minema.
Aga räägimegi nendest minekutest. Peale selle, et me oleme jube head kolleegid ja sõbrad, oleme ka väga head reisikaaslased. Sünnipäevaks üldse äraminek ja reisile minek – kas sa mäletad, kus me üldse esimest korda koos käisime? Milline see reis oli?
Meie esimesed reisid olid "Kolm põrsakest ja hea hunt". Need olid aastaid kestvad ja küll Eesti piirides, aga ei ole mina sinna enam varem ega hiljem sattunud.
Sa oled selle kohta nii hästi öelnud, et see oleks nagu ...
... nagu oleks vangis koos ühes kongis istunud, kuna need olud ja tingimused olid ikkagi väga askeetlikud – see, mis bussidega me käisime, need täiesti kütmata kultuurimajad ...
See oli aeg, kus tuli ka Eesti kroon.
Päevas oli vahepeal mitu etendust ja mis kohtades – selliseid asju ei suuda välja ka mõelda, mis tingimused need kõik olid. See pani sellise aluse sõprusele, et sa tunnedki inimest läbi ja lõhki.
Mina-sina, Kalju Orro ja Lauri Saatpalu.
Sellest saigi tegelikult alus, et me oleme juba läbi teinud väga veidraid reise ja läbielamisi.
Kui sa reisile lähed – mis see reisile minek sinu jaoks tähendab? Mis sa ootad? Kuidas sa sõnastad, miks sa üldse lähed reisile?
Sa tahad astuda sellest enda maailmast, kus sa igapäevaselt oled, olmest ja kultuurikeskkonnast välja astuda. Üldiselt on meie reisid viinud meid ju erinevatesse kultuuriruumidesse ja need ongi vist sellised, kus sa tahad eemalduda ja samas avastada. Meeletult avastada seda teist maailma.
Kui nooremate inimeste kõnepruuki viljeleda, siis on see nagu restart. Mulle on väga meeldinud, kuidas me istume sinuga lennukis kahekesi koos ja kui see lennuk võtab stardirajal kiirenduse ja tõuseb, siis sa oled öelnud, et see on nagu juured tõmmataks läbi.
Täpselt nii, et see jõud on suurem kui need juured, mis sind kinni hoiavad. Kui see lennuk on õhus, siis tuleb vabanemise tunne, et ükskõik mis jamad kuskil on, siis kahjuks mina enam aidata ei saa. Nüüd peate te ise hakkama saama.
Aga kuidas on nende jamadega, mis reisil juhtuvad ja toimuvad?
Need on ainult lõbusad ja see on nibin-nabin.
Sel hetkel, kui need toimuvad, ei ole need vist eriti lõbusad?
Jah, aga nad on lahendatavad ja sa tead, et nad lõpuks jäävad sulle mälestuseks. Veidraks või lõbusaks mälestuseks. Päris kurja ja elumuutvat asja ei ole juhtunud. Need pigem rikastavad.
Mul ei lähe mitte kunagi meelest ära see, mis juhtus meil ühel õhtul Kambodžas. Sa olid mulle enne öelnud, et "Margus, niipea, kui need lapsed tulevad, siis sina lööd need lapsed kahte lehte laiali, sest mina murdun", ja siis tuli üks üks laps. Kas sa valgustaks seda olukorda ühe sädeleva poe taga pimedas?
Väikesed lapsed nendel maadel on ikka mu suur nõrkus. Sina mäletad seda paremini. Ma olen käinud mitu korda Indias ja ma olen kõike seda kerjamist näinud. Ma olen kogenud ja tean, et see nii on, aga kuidagi need lapsed ikka võluvad mu ära ja ma tahan aidata.
Kas ma aitan sind?
Jah.
Oli pime, oli üks väike särav pood ...
Mis oli meie mõistes päris pood.
Tuli üks 2-aastane laps. Kes tal süles oli?
Peaaegu vastsündinu.
Imik, ja ta ei öelnudki sulle "One dollar". Mis ta ütles sulle?
"Milk! Milk! Milk!" ja näitas poe poole, ja siis mõtledki, et loomulikult ei anna raha, vaid ostad piimapulbrit, mida tõesti on vaja. Nad tulid ju poodi kaasa. See polnud Kambodža mõistes odav pood. See oli korralik pood ja seal olid piimapudelid päris väikestest kuni väga suurteni ja ega ma kõige väiksemat ka ei võtnud, vaid sellise normaalse, millega see väike imik saaks hulk aega läbi. Kui ma olin selle ära küsinud, siis ta sakutas mind ja avaldas nördimust.
Need sõnad, millega ta nördimust avaldas, olid "not good".
Jah, "not good" ja siis näitas selle hiigelpotsiku peale.
Ma ei unusta kunagi sinu silmi, kui sa vaatasid lapsele otsa ja ütlesid "not good".
Kui nii pisikene laps annab mõista, ta ei ole rahul sellega, mis sa teed, siis sa mõtled jälle, kui naiivne sa oled. Sa püüad seda maailma küll parandada, aga nad on sust kavalamad, palju targemad ja kogenumad.
Läheksid sa reisile iga hinna eest? Milline on see reisikaaslane, keda sa vajad?
Sind.
Tänan!
Reisikaaslane peab olema inimene, kes ei vingu ega ei virise. Meil peab olema ühtemoodi eelarve. Meil sinuga on hea reisida, sest meil lähevad arved pooleks. Päris oma perega on väga kulukas. Kahekesi on muidugi kõige lihtsam reisida. Kui punt suuremaks läheb, on keerulisem, aga võib ka väga tore olla. Inimesed peavad olema lihtsalt need, keda sa tunned. Väga raske on päris võõra inimesega, sest reisil avalduvad meie positiivsed, aga kõige negatiivsemad iseloomujooned. Nad peavad olema talutavad kogu kambale.
Piret, on sul palju sõpru?
Ma ei saa öelda, et ei ole, on ikka. Nad ei ole sellised sõbrad, et me helistaks kogu aeg. Aga sellised inimesed on olemas, et kui mingi suur jama on, siis ma ikkagi usun, et nad aitavad mind.
Millega sõbrad sind elus kõige rohkem üllatanud on?
Et nad ikka veel alles on. Et nad vaatamata sellele, kas sina neid meeles pead või ei pea, on jäänud eluteel su kõrvale.
Sa oled kuskil öelnud, et oled üks paras egoist. Milles see võiks avalduda?
See ongi, et miks ma ei lepi mingite inimeste liikumiste või asjadega – ma tahaks ikkagi, et kõik oleks nii nagu mina tahan. Võib-olla see on sellest. Ka kodus, kuigi nüüd mul ei ole kedagi käsutada, olin ma selline. Mulle väga meeldis pereelu. Kõik see, mis sinna juurde kuulub. Üldiselt mulle meeldis see, et kõik käis nii nagu mina tahtsin. Sellega oli teistel ikka tegemist, kuigi nad lõpuks allusid mulle. Neil ei jäänud lihtsalt muud üle.
Aga sa oled öelnud, et sa pika punase küünega näitad, ja ...
Ma sain aru, et ma läksin üle piiri, kui mu kallis kadunud abikaasa [Priit Künnapas] ütles mulle "jawohl storban Fürher" ja siis ma sain aru, et jälle ma ei pannud tähele, mismoodi ma peres käsklusi andsin, mida teha ja kuidas olla.
Kas ego on kaasa antud või see on kasvanud? Kuhu seal kuulsas 13. lennus sinu ego paigutus?
See hakkas hiljem, kuigi ei tea ka. Iga lapsevanem võib öelda, et lapsed tõmbavad su ego nii maha, et sellest pärisegost on jäänud mulle alles ikkagi riismed. Aga muidu ikka mingi ego on, ma ei peaks muidu teatris vastu.
Kas see on aidanud, et sul on teatris päris palju kolleege, kes on su oma kursusekaaslased. See side on ikkagi jääv?
Ma arvan, et on. Mitte isegi need, kes mul siin on, vaid iga kursusekaaslane, kes on Vanemuises, Viljandis, Draamateatris või vabakutselised – ükskõik, kui kuskil neist räägitakse, kirjutatakse või loed mingeid arvustusi, siis see alati puudutab mind. Mul läheb alati kõrv rohkem kikki, kui räägitakse Merle Jäägrist, Andres Noormetsast või Toompere juuniorist. Sa ikka tahad neist rohkem teada ja elad neile rohkem kaasa ja kui vahel kellegi kohta natuke kriitikat tehakse, siis mul on sees kohe tunne, et ma tahan teda kaitsta. Nii on.
Sina oled olnud Linnateatris kõik see aeg. Nii nagu suunati nii oled olnud.
Ma leian, et see oli väga õnnelik aeg, kui suunati. Ükskõik kui vilets sa koolis olid või palju sul neid eeldusi oli, anti sulle ikkagi võimalus. See oli halb aeg teatrisse tulekuks lihtsalt seepärast, et siis kogu ühiskonnakord muutus. Teatrit ei olnud ausalt öeldes mitte kellelegi vaja. Võib-olla tegijatele endale ja mõnele üksikule hullule. Väljas toimus palju huvitavam elu – sinimustvalged lehvisid ja kõik see poliitika oli nr 1 ja see teater ei suutnud ennast ka nii kohandada, et oleks materjali, mida anda. Ma mäletan seda olukorda, tohutult keerulised ajad, inimesi tapeti tänavatel, kõik see 90ndate algus. Täielik Chicago, mis tänavatel ja poliitikas toimus. Väga põnev. Ma mäletan, et mängisime Salme kultuurimajas suurel laval ühte Kaarel Kilveti lavastust, niisugust inglise absurdi. See oli nii totter. Me mängisime inglise kuningakoja kuningannat ja kuningat ja minul oli au olla printsess ning see tundus nii totter, sest väljas oli palju absurdsem, põnevam päriselu. Ja me mängime laval mingit surnud nalja. Ühesõnaga, see ei kõlksunud üldse kokku. Aga mul vedas selles mõttes, et siis oli teatris veel Mati Unt, kes võttis mind oma kampa. Nii et need väga huvitavad tööd, mis ta tegi – ma sain temaga nokerdada hoopis teist maailma.
Siis muutus Noorsooteater Linnateatriks.
Jah.
Tuli Elmo, tuli hoopis teine hingamine.
Jah. Võib-olla oli isegi natuke tuttav hingamine. Intensiivsus tuli jälle töödesse ja asjadesse tagasi. Aga see aeg oli hästi absurdne. Ega ei saagi kellelegi midagi ette heita. Me ikka naerame seda Helene [Vannari] lauset, et "õkva joodikute meka" nagu kogu see teater oli. Ma ei kujutaks ette, et tänapäeval saaks ametiasutus püsida nii nagu ta tollal oli. Kuigi etendused toimusid ja kõik oli väga lõbus ja tore, siis see elustiil oli selline, et võeti üks päev korraga. Nüüd kõik räägivad, et inimesed peavad õppima elama, et ärge tehke endale stressi, hingake ja elage üks päev korraga. Aga siis elasimegi üks päev korraga.
Vahel ka noored näitlejad, kes on tänapäeval koolist tulnud, kuulavad neid vanade näitlejate meenutusi, et mis kõik teatris juhtus ja ütlevad, et "ma vaatan võib-olla pisukese kahjutundega ka, aga kas selline asi on veel põhimõtteliselt võimalik" ja tegelikult ei ole. See on üks kadunud aeg.
NO99 tegi ühe etenduse, et kõik joovad end purju ["Ulgumerelainetel" – toim], et inimesed tulevad ja vaatavad, mis saab. See ei olnud eraldi etendus. Vanadusel on teatud võlud. Tore on sellele tagantjärele mõelda. Ma ei mõtle, et "issand kui õudne see kõik oli". Minul oli kõik jube tore. Need olid sinu ilusaimad aastad, mil loodi peresid ja sündisid lapsed.
Mõne lavastuse pealkirja ma tahaks ikka kuulda, kus sa tundsid, et sa õigustad seda ametit.
Seda peab küsima vaataja käest. Aga millal mina ise tundsin, miks mulle meeldib see eriala ja miks mulle meeldib olla näitleja – see oli siis, kui me tegime Ugalas diplomilavastuse "Kolm õde", mida mängisime hästi vähe ja ükskord, kui olid juba peaproovid, tundsin järsku, et minu tegelane teeb seda, mitte mina. Järsku oli mu sees teine inimene. See, keda sa mängid, juhib sind. See kestis üksikud sekundid, aga see tunne, et sa teed tegelikult õiget asja, see vist on see, kus kuklakarvad tõusevad püsti, et appi, mis see nüüd oli.
Piret, sul on kolm tütart ja päris hea pika vahega, et kogu aeg, kui keegi lõpetab kooli, siis keegi läheb lasteaeda.
Tegelikult oli nii, kui üks läks kooli, siis sündis teine. Alguses oli see nii.
Me oleme vahel teinud kolleegidega nalja, et see viimane jääb sulle küll kätte.
Ongi praegu käes.
Kuidas sa hindad, milline ema sa oled?
Ükski pole mehel. Ma ei tea, mis sellest arvata.
Sa siis tegeled kujutluspildis sellega, et kui ma oleks vanaema, siis milline vanaema ma oleksin?
Tahaks hästi hea vanaema olla. Sest minu lastel olid väga head vanavanemad, on praegugi. Nad on mõlemad küll eakad. Mul ema veel elab ja laste isa ema elab. Selles mõttes on vanaemad veel olemas. Eriti kui lapsed on väiksed, siis ma näen, kui oluline on, kui on vanaemad, sest minul ei olnud vanaemasid. Ma ei teadnud seda, kui hea ja kui oluline see lastele on, kui on vanavanemad. Nii tore. Ma tahaks olla ka hea vanaema. Aga mis teha.
Aga milline siis? Mitte see, kes värvib suu punaseks, istub kohvikus ja teeb vahest mõne suitsugi? Või see varrastega ja pannkoogilõhnaline?
Minu lastel ei olnud neid suitsuga ja kohvikus, olid ikkagi peaaegu maavanaemad, kuigi ema on Tartust. Aga nad olid selles mõttes ikkagi vanaemad. Niisama ei ole mõtet endale rätti pähe panna, siis on see juba kostüümikandmine. Aga ma ikkagi mõtlen, et oleks aega olla lapsega koos. Kui lapsed olid väiksed, siis ma tõmblesin õudselt ringi, aga neil oli tugipunkt vanaema.
Mulle meeldib see sinu väljend küsimusele et "kust sa tuled, Piret?" – "Bussijaamast. Saatsin lapsed baasi."
Ma olen selle eest oma emale ja isale väga tänulik. Isa mul enam paar aastat ei ole. Aga kõik need reisid ja kõik, mis sai tehtud – vanaemad tulid ikkagi kohe appi, et mina saaks juured lahti rebida ja natuke trallida. Selleks peab ikkagi tugigrupp olema, päris ilma ei saa. Mul ei oleks ka kolme tütart, kui mul ei oleks olnud laste isa ja vanaemasid toeks. Nii suure perega, kui sa tahad ikkagi kogu aeg teatris tööl olla, on see väga raske.
Mis oleks su suurim soov selleks sünnipäevaks? Mida sa hinges kõige rohkem tahaksid?
Leppimist asjadega nii nagu nad on ja olla sellega rahul ning mitte teha iseendale, saatusele ega kellelegi teisele etteheiteid. Sellel ei ole mingisugust mõtet. Muidugi reise. Margus, millal saaks koti pakkida ja tunda jälle seda tunnet nagu rebiks juured lahti?
Et võtab nagu Aafrika peale?
Või mis meil veel käimata on? Ja kas kunagi ütleks ei, kui läheks lihtsalt Gruusiasse?
Lähme võtame mõned head hinkaalid ja käime turu peal.
Ja vaatame, kuidas need sõbrad seal elavad. Kuhu iganes.
Ma tean, et kui ma sünnipäevale tulen, et mis ma kaasa toon. Mõne lennukipileti.
Või vautšeri nagu meie oleme sulle teinud. Kõik maksad ise kinni.
Toimetaja: Merit Maarits