Üks peaosa on Rekkoril noore lavastaja Johan Elmi tükis "Pimevalge", mis põhineb samanimelise filmi stsenaariumil. "Filmistsenaariumi lavale panna või filmi üldse laval taasesitada, see on väga riskantne töö. Ühe korra olen elus sellega kõrvetada saanud," rääkis Rekkor. "Film kasutab teisi väljendusvahendeid. Filmis on lihtne, paned kääri, teine stseen hakkab pihta ja on selge, et asi toimub teisel päeval. Teatris on see väga keeruline, aga õnneks kuna Johan ikkagi kirjutas selle vist veidi ümber, siis ma arvan, et ta kohandas seda natuke teatraalsemaks."

Johan Elmis kui lavastajas näeb Rekkor potentsiaali. "Ma arvan, et Johanil on väga palju eeldusi olla hea lavastaja. Mõned puudused ka, aga kellel neid ei ole."

Teine peaosa on Rekkoril Priit Pedajase lavastatud "Vaade sillalt", mille eest Endla teater palju kiitust saanud. Pedajasest ja Rekkorist on kujunenud omamoodi kuldne duo, sest koos on tehtud 20 lavastust. "Priiduga tööle hakates on alati enam-vähem kindel tunne, sest kus ta siis ikka kraavi saab minna, kui kraave õieti polegi."

Mõneks aastaks liitus Rekkor ka Draamateatriga. "2005. aasta oli minu jaoks Endla teatris selline aeg, kus ma tundsin, et siin on tehtud küll ja ma jään ette, et siin on noored sitked poisid, kes tahaks neidsamu rolle teha küll ja nii ka läks," meenutas ta. "Priidu pakkumine, et tule vanamehi mängima, tundus väga hea. Vanamehe mängimine seostub sellega, et väga palju tööd ikka pole, sest palju see vanamees ikka laval koperdab."

Endla teatris olid siiski mõned projektid pooleli ning niiviisi hakkaski Rekkor Tallinna ja Pärnu vahelt sõitma. "Harjusin selle sõitmisega ära ja mulle see muuseas väga meeldib. See poolteist tundi enne ja poolteist tundi pärast etendust, see on ainuke aeg, mil ma tean, et mitte keegi minult seda ära ei võta. Hääletajaid ma ka enam peale ei võta. See on minu aeg," rääkis mees.

Lisaks pikale autosõidule on näitlejal veel üks kindel asi, mida ta enne etendusi teeb. "Ma vaatan iga etenduse teksti läbi enne etendust, et nimed üle vaadata, et sa ei ütleks kellelegi mingit teist nime. Vahel lähevad nimed hoopis meelest ära. Need närviühendused on väga kummalised, neid peab enne soojendama. Häält nii väga ei pea, aga närvisillad peaks üle õlitama."

"Pimevalges" mängib Jaan Rekkoriga ka Märt Avandi. Näitlejad tunnevad üksteist juba 14 aastat, suurem sõprus sai alguse 2010. aastal, kui Ingomar Vihmari lavastuses "Saatuse heidikute kuu" koos mängiti. Avandi nimetab Rekkorit heaks näitlejaks.

"Kogemusega kaasneb hea näitleja puhul tavaliselt see, et ta rapsib vähe, ja aja möödudes aina vähem, sest ta õpib võimalikult ökonoomselt ja täpselt mängima ja Jaan on hea näitleja küll," rääkis Avandi.

"Et mitte liiga palju kätega vehkida ja ennast mitte näidata, mitte üritada ennast näidata, et mis ma teen, et kas te ikka saate aru, kui sügav ma olen või kui peenelt ja mitmekihiliselt ma mängin. Ikka lihtsamalt," ütles Avandi ja lisas, et see on asi, mida Rekkorilt õppida.

Pikaaegsed sõbrad on näinud ka üksteise karmimaid pooli. Avandi ütles, et kui Jaanile midagi ei meeldi, saavad kõik seda tunda, ja nimetas Rekkorit sõbralikult tögades jonnipunniks. "Samas, kes meist ei ole, kui on esiestendus ukse ees ja sul on peaosa ja sa pead seda tükki vedama," viitas ta selle omaduse positiivsele poolele.

"Nii et see ei ole absoluutselt etteheide, vastuolulisel moel on see minu meelest päris ilus omadus,  mis tähendab seda, et inimesele läheb korda see, mida ta teeb. Kui sa oled üle 60, nagu Jaan on, ja sa endiselt suudad endast välja minna kohati, et mul ei tule välja, ma ei oska. Kui see tunne veel sind saadab, siis on minumeelest kõik hästi. Peabki jonnima, täitsa normaalne ja väga ilus on seda tegelikult kõrvalt vaadata."