Arvustus. Naljaviluks kootud labürindid
Raamatud
Eduard Tüür"Nägemine on nähtamatu". Iibis ,2016, 281 lk.
Eduard Tüür "Mamma Engalandi miraaž". Iibis, 2017, 243 lk.
Eduard Tüür "Pianobaar Bizarre", Iibis, 2020, 276 lk.
Arvustus ilmus Loomingus
Meil on hulk keskealisena kirjandusse tulijaid ja see rivi täieneb üha. Veel parem, et tulijad on üsna erineva taustaga. Armin Kõomägi on tippjuht ja majandusmees, Made Luiga kunstitaustaga, Kai Kask raamatupidaja. Kõik nad on keeranud kirjanduses uue lehekülje. Sest kui tuleb noor verisulis ja maailmavalu täis autor, on see armas ja me sööstame kohe ta kallale: aga kui palju uut on tal maailmavalust kirjutada? Kui tekste hakkab tegema viiekümnene, on tal kohver kogemusi (ja eri ameteid ja ajastuid) täis ja midagi sealt ikka teksti settib.
Nii ka Eduard Tüüril (mitte segi ajada karikaturist Eduard Tüüriga, kes on kirjaniku isa), kel on selja taga kaks kõrgharidust (üks neist psühholoogia) ja ametialasid ajakirjandusest lennunduseni.
Tüür on omaeluloooline ja samas hüppab fantaasiatesse. Enesele lähemalt võtab ta ainest lapsepõlvest Rummu (vangla)-asulas, muutub distantseeruvamaks ENSV ja uue vabariigi üleminekuaja absurde kirjeldades ja sootuks tagasihoituks, distantseerituks uuema aja teemades. Viimaseid aastaid kajastab pigem mõistu, ilmselt soovimata riivata prototüüpe. Ja sellega pole häda midagi.
Vahel on viidatud, et nõukogude aja kirjandus oli mitmekihilisem ja peenem, sest paljut tuli varjata. Aga ega nüüd ole teisiti. Eriti kui oma valdkonnas läbi löönud tegelane hakkab ilukirjandust tegema. Tuleb fantaseerida või siis laveerida tegelikkust kirjeldades. Kõomägi on teinud seda kenasti, rääkides ühest küljest maailmadest, mida ta tunneb, ja samas tungimata maailma, kus ta reaalselt elab, ja seda reetmata. (No linnuvaatlustest, mida Kõomägi visalt ja kirglikult harrastab, polegi ma lugenud, aga ehk ka see kunagi jõuab tema teksti). Mudlumi "Poola poisid" on aga kirjutatud üsnagi lähedalt Nihilisti ja Martin Luiga maailmast, kus Made Luiga kirjanikuks kasvas, aga asetatud peenelt ja veenvalt teise keskkonda nii, et inimlik sisu jääb samaks. Kõomägi tegeleb tekstides valdavalt ajastu ahistavate asjadega väljastpoolt, keskkonnast sissepoole, inimesse liikudes, Luiga noorte mässajate siseheitlustega maailmaga kohanemisel (indiviidist, seestpoolt väljapoole liikudes). Kai Kase omailm on hüplik, eklektiline, kaleidoskoopiline, ometi sulandub hästi tervikuks ja kui sündmused ei pruugi olla autobiograafilised, siis hingepilt on seda igatahes.
Tüüril on väheke teistmoodi. Lapsepõlvepildid on realistlikud, nostalgilised, samal ajal karmid ja valusad. Kirjeldus on napp, nõukogude aega pildistades on aimata irooniat ja absurditaju. Aga vaatlus pole kunagi kuri, vaid pigem empaatiline.
Mida isiklikus ajas edasi, seda enam muutub Tüüri tekst mängulisemaks, fantaasiaküllasemaks. Fiktsioon varjutab dokumentaalsuse ja kohati ei saa aru, kus on mis ja kes. Nii on tal ka kolm alter ego, kes triloogia viimases köites kohtuvad. Kuigi ma ei usu, et ka nende kolme kokku sulades paljastuks päris Tüür. Jääbki "üks, ei ühtki, tuhat tükki", nagu Pirandellol.
Psühhologismid jäävad, aga lisanduvad keele- ja kujundimängud. Nii on (mulle üsna arusaamatult) oma raamatuid ise küljendanud Tüüril põhimõte, et rea lõpus ei oleks poolitusi ja lehekülg peab lõppema tekstilõigu lõpuga. Tekst on lõiguvahedega hakitud ja lõik moodustab eraldi ploki, tekstiüksuse, justkui pisiloo, ja algab taandreata.
Ja et lugeda oleks veel keerulisem, kasutab Tüür ilma seriifideta fonti, mis uuringute järgi on raskemini loetav kui seriifidega font, sest sans serif kiri lihtsalt meeldib talle, ja võib-olla selleks, et eristada teksti ajalehetekstidest, milliseid on kunagi aastaid teinud. Tüür ei tee lugejale lugemist kergeks. Mulle tundub, et tegemist on erilise purismitaotluse ja perfektsionismiga.
Tüür viitab Dovlatovile, kes järgis põhimõtet, et lauses peavad kõik sõnad algama erineva tähega. Ei saa mina aru, mida see tekstile ja lugejale juurde annab, aga võimalik, et karm reeglistik motiveerib latti ületama, jäikade raamide sees sisuline olema, nagu kirjutaks sonetipärga. Ergastab kirjutaja mõtet.
Sümbioos killustatud ja samas seotud tervikust on õigustatud, sest iga looke saja neljakümnest on vaadeldav eraldi tekstina ja samamoodi iga triloogia köide ja kokku ka kogu triloogia. Boonusena on aju loputav kokteil tihti lõbus.
Kui ma olen lugenud ja tõlkinud Kerouaci ja Bukowskit, Hunter S. Thompsonit, tundub mulle viljakam free flow ehk vabajooksutehnika, kus poolunes uidates kargab alateadvusest ja mälust konstrueerimata mõtteuide. Aga igal kalamehel on oma püügikohad ja tehnika. Peaasi, et tekst on orgaaniline ja veenev ja kõigil nimetatutel, kaasa arvatud Eduard Tüüril, nii ongi. Tüüri võiks paari panna hoopis epateeriva Mihkel Muti või suure konstruktori Borgesega, kuigi kõik laulavad eri helistikes. Samas armastavad suured leiutajad dekonstrueerida tegelikkust, loogikat ja keelt. Tüür võtab koguni ette ja kirjutab uue tähestiku, mis oleks sidus lause ja mida oleks praegusest kergem meelde jätta, fraasi, mis sisaldab kõiki eesti tähestiku tähti ühekordselt: mörtija don hõbevälgupüks. Laps jätab mõttetu fraasi meelde ja ongi tähestik olemas ja ei pea tuupima sisutut tähejada. Sisemine ülesanne ei anna Tüürile rahu ja ta pistab tegelase suhu veel ühe versiooni mõtestatud tähestikust: üks nördija hõbevälgutomp — mis taas sisaldab eesti tähestikku ühekordsete tähtedena.
Esimene osa "Nägemine on nähtamatu" tegeleb n-ö minaga, teine, "Mamma Engalandi miraaž", Juliusega, kes on Roland, ja kolmas, "Pianobaar Bizarre", viib nad põgusalt ka kokku. Kolmekesi. Sama inimene, erinev käekäik, sest nagu autor veenab, vaadates võib näha mida tahes ja igaühes elab mitu inimest — ka see, kes seda ise ei usu. Tema ennekõike. Vaatenurk otsustab, ja kui miski on absurdne, siis vajab see juba definitsiooni tõttu lahendamise asemel ületamist.
Autori mälu hüppab siia ja sinna mitme reaalsuse vahel, mis ongi hea, sest nii ilmnevad lapsepõlve hoiakute ja motiivide, siseülesannete, tõrgete, hirmude arengud hilisemas elus ja tekstides.
Koolipoisina leiutab Tüür uusi tähestikke ja mõtestab endale tähtkujude nimetusi ja leiab oma alter ego Julius Caesari näol antiigist. Tüüri tähestikuobsessioon läheb nii kaugele, et teise köite jutupealkirjade esitähed moodustavad vana kooli tähestiku, mida Tüür ei salli. Ja et segadust suurendada, alustab Tüür kolmandat köidet epiloogiga.
Hiljem uperpallitab Tüür rafineeritumalt keele ja muinasajaloo ja mütoloogiatega, nautides neid põnnina kuulmata jäänud unejuttude aseainena. Inimene areneb, aga dominandid jäävad samaks. Kammitsev ja samas mängu kaudu vabastav keel aitab leida vabadust ka nõukogude aja kammitsevas olmes ja olupoliitikas ja tänapäevani välja. Ajad muutuvad, aga absurd ei kao maailmast ega keelest.
Tüüri tekstid on maailma ja keele kõverpeegel. Te ahistate mind, hästi, ma loon teist omailma ja elan seal. Mis ei tähenda, et ma teid ei näeks ega püüaks teist aru saada. Aga et teie aloogilisust taltsutada, allutan teid oma loogikale. Pähe kargavad Sisyphos ja Herakles, kes pusisid hirmsasti oma töö kallal ja, kui ma neist mõtlen, siis mõjuvad nad pigem hoiatusena.
Samas, Camus arvas, et Sisyphos on õnnelik, ja kirjutas sellest terve raamatu, nii et tuleb uskuda, et tühi töö ja vaevanägemine, vaimunärimine on mõttekad, kui pakuvad lusti enesele ja vaatlejatelegi. Võimalik, et olen liialt küüniline. Mulle meenub Juhan Viidingu Kolla Kobla, kes küsib "olla või ei olla" ja vastab küsimusele kähku ise ning esitab järgmisena kergel käel ja edukalt numbri "Õngevise". Ehk siis minu meelest on Tüüri tekstid tiba raskepärased ja natuke olemise talumatut kergust olnuks lugejale vastu tulekul teretulnud sammuke.
Neid, kes krüptilisi või üleküllastatud tekste harrastavad, on meil üksjagu: heast Toomas Raudamist tiheda Mihkel Samarüütlini (kes on üks mu lemmikuid), kadunud Madis Kõiv nende vahel. Kõiv on hea näide, ta võis olla siiruviiruline, aga samas proovida sidusat stoorit ja eelkõige näitemängudes voolavat pildilist teksti, kaotamata sügavat sisu. Teine selline on mu meelest Jaan Undusk.
Kui Tüür loobub keeleliste ja antiigiliste (eelkõige on Tüüri paleus Muinas-Egiptus) ja loogiliste ristsõnade ehitamisest ja hüppab fantaasiatesse, nagu teise raamatu nimiloos "Mamma Engalandi miraaž" (mida ma pidasin dokumentaalseks, aga mis on fantaasia), on ta vägagi ladusalt loetav. Siiski on tunne, et pikalt sellist iisi riidingut teha läheb talle igavaks. Tõkkejooksjale on vaja takistusi ja ta paneb need püsti ise.
Triloogias on palju seiklusi maailma eri paigus Kuubast ja Kariibi mere saartest Aafrikani ja Tüür ongi palju reisinud. Tekstid pole ometi reisikirjad, esiplaanil on ikka keskkonnaabsurd ja inimklounid maailma näitelaval.
Mulle tundub Tüür tugevam seal, kus ta oma tantsisklevat Pegasust ja tekstivirvarri ohjeldab ja ammutab teksti elu lähedalt, nagu näiteks lapsepõlvemotiividest. Ometi ongi pöörasuses Tüüri hüpliku teksti võlu ja kui see ära nullida, mis siis jääks? Elaan kaoks ja paradoksaalselt võiks suurem elulähedus röövida teksti elu.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Looming