Kaspar Gräzini näidendisoovitused: "Scapini kelmused", "Ooperikummitused" ja "Libahunt"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Ooperifantoom" Vanemuise teatris Autor/allikas: Teater Vanemuine

Ajal, mil teatrisse ei saa, on Kaspar Gräzin pannud kokku kolm lugemissoovitust, mille abil tuua teater kriisiajal oma elutuppa.

Veebruari lõpus tegi valitsus otsuse, et seoses koroonaviiruse laia levikuga tuleb kõik meelelahutusasutused märtsi lõpuni kinni hoida. Tõele näkku vaadates tuleb tunnistada, et rahuliku südamega pole juba ammu keegi teatris saanud käia, alati on kuklas püsinud hirm, et äkki mõni näitleja haigestub ja etendus jääb ära või äkki on hoopis saalis mõni nakkusekandja. Nii otsivadki kodus istumisest tüdinenud teatriaustajad uusi viise oma eelistatuima kunstivormi nautimiseks.

Siit tekib küsimus: "Mida teha?" Loomulikult on olemas võimalus vaadata vanu digisalvestisi, kuid endalegi üllatuslikult olen ma selle kriisi ajal leidnud enim naudingut näidendite lugemisest.

Teatrihuvilisel tekib näidendeid lugedes kahtlemata mingisugune ettekujutus sellest, kuidas antud teoseid lavale tuua. Tegelaste kirjeldused panevad mõtlema, kes meie armastatud näitlejatest ühes või teises rollis mõjusa etteaste teeksid. Nii saabki lugeja igat näidendit lugedes oma silmade ette manada pildi oma ideaalsest lavastusest, kus mängivad täpselt need näitlejad, kes talle meeldivad. Kui tulemusega rahule ei jääda, ei saa süüdistada kedagi teist peale iseenda. Nii tulebki ette võtta järgmine huvi pakkuv tekst. Reeglina ei ole näidendid ka kuigi pikad, seega on nende lugemine mõnus ja jõukohane lõõgastus peale pikka töö- või koolipäeva.

Seetõttu tooksingi esile kolm viimase aja suurimat lugemiselamust, mida soovitaksin julgesti ka kõigil teistel lugeda.

 Moliere - "Scapini kelmused"

Kuigi Moliere'i näidendivaramu väärib suurt tähelepanu tervikuna, on minu vaieldamatuks lemmikuks kolmevaatuseline komöödia "Scapini kelmused." Esiletõstmist väärib see näidend ka seetõttu, et Eestis on seda lavastatud kõigest neljal korral, millest viimane oli aastal 2011 (Elmo Nüganeni lavastus Tallinna Linnateatris lavakunstikooli 25nda lennuga). Näidend räägib Moliere'ile omaselt seitsmeteistkümnenda sajandi kõrgklassi armusekeldustest, mida ustav, kaval ja tark teenija parandama hakkab.

See on üks paremini õnnestunud komöödiad, mis mulle kätte on jäänud. Korralik kõhutäis naeru on garanteeritud. Kuigi planeeritud abielud ja seitsmeteistkümnenda sajandi ühiskondlik kord tänapäeva inimest enam eriti ei kõneta, on tegu siiski hea meelelahutusliku teosega, mille väärtus seisneb absurdses koomikas. Näidend tuleks kätte võtta päeval, kus tahaksid lihtsalt tugitoolis lõõgastuda ja loos mitte kuigi sügavat tagamõtet otsida. Ainsaks mõttetööks jääb tegelastevaheliste suhete meeldejätmine, mille puhul võib aidata ise tehtud sugupuutaoline skeem, mis jääb toredaks mälestuseks ka peale näidendi lõppu.

Gaston Leroux - "Ooperikummitus"

Kes ei oskaks peast ümiseda Andrew Lloyd Webberi "Ooperifantoomi" viisijuppe? Lugu õnnetust deformeerunud välimusega mehest, kes armub kauni tüdruku veel kaunimasse häälde. See on ilus ja valus lugu sallimisest ja armastusest, mis jääb inimesi 'kummitama' veel pikaks ajaks ka peale raamatu lõpetamist.

Kuigi vormilt kategoriseerub "Ooperikummitus" romaaniks, paigutaksin ma selle siiski näidendite juurde. Seda seetõttu, et suurema osa tekstist moodustab dialoog. Raamat teeb äärmiselt head tööd tegelaste avamisega ning tänu sellele on võimalik täita lüngad, mis muusikali vaadates tekkida võisid. Kuigi emotsiooni ja mõttekäigu näitamine läbi laulu on võimas ja kaunis, kaob tahes-tahtmata suur osa informatsioonist, eriti kui tegu on esmakordse vaatamisega. Seetõttu ongi hea kätte võtta raamat, see läbi seedida ning seejärel neid samu laule kuulata hoopis teises valguses ja nautida muusikali täies teadlikkuses.

August Kitzberg - "Libahunt"

Usun, et Kitzbergi "Libahunti" on näinud või lugenud kõik Eesti teatrihuvilised. Seda seetõttu, et seda on mängitud Eesti kutselise teatri aegade algusest saati ja mängitakse praegugi. Nii ongi näidendist saanud üks neist baastekstidest, mille juurde tuleb ikka ja jälle tagasi pöörduda. Igal lugemisel leiab sealt endale midagi uut, mis varasemalt on kahe silma vahele jäänud, kuid millest on just sellel lugemisel oluline kinni haarata. Hirm ja sallimatus võõra, teistsuguse ees on aegumatu teema, mis on ülimalt aktuaalne ka tänapäeval.

Samuti avab teos noorte hingeelu ning tõstatab küsimuse, kumb on olulisem, kas perekond või armsam. Lugedes hakkab ikka inimene kellelegi kaasa elama, kuid teatud arusaamine, miks vähem sümpaatne osapool üht või teistmoodi käitub, on alati pidev. Autor on äärmiselt hästi ära põhjendanud tegelaste käitumismotiivid ja koostöös huvitava looga annab see vaieldamatult ühe Eesti läbi aegade parima näidendi. Mõnusat (taas)avastamist!

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: