Arvustus. Mõnus massiekspluatatsioon, kallis kauge institutsioon

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rosamund Pike’ile tõi Marla Graysoni osatäitmine Kuldgloobuse ja ilmselt saab teda olema näha ka Oscari-konkurentsis. Autor/allikas: kaader filmist

Uus film

"Keegi, kes hoolib" ("I Care A Lot")

Režissöör-stsenarist J. Blakeson

Operaator Doug Emmett

Helilooja Marc Canham

Osades Rosamund Pike, Peter Dinklage, Eiza Gonzalez, Dianne Wiest, Chris Messina jt.

Arvustus ilmus Sirbis

Britney Spearsi 12 aastat tagasi miljonite kollase meedia lugejate silme all aset leidnud vaimne kokkuvarisemine ja närvivapustus viis lauljanna tähtajatu eestkoste alla, mis on jätkuvalt ühiskonnas teravalt päevakorral teema. Iseäranis nüüd, kui on ilmnenud eestkoste kurioossed asjaolud, isa Jamie Spearsi majanduslikud erahuvid ja Britney huvide täielik ignoreerimine, mis heidab eestkostele ning tema väärkohtlemisele täiesti uut valgust. See võib küll olla kaugelt kõige enam kajastatud, ent sugugi mitte erandlik juhtum. Meelevaldne eestkoste määramine ja eestkoste kuritarvitamine eestkostetava vajadusi ja huvisid arvestamata on Ameerika Ühendriikides üsna igapäevane nähtus.1

Saamaks aru, millises maailmas ja kuidas filmi "Keegi, kes hoolib" tegevus aset leiab, peab eeskätt rääkimagi eestkostest Ameerika Ühendriikides ja selle pahupoolest. Lihtsustatult tähendab eestkoste (inglise keeles conservator­ship) hooldaja või kaitsja määramist füüsiliste ja vaimsete probleemide tõttu (sh dementsus), mille tulemusena saab kas pereliige või kohtu määratud eestkostja õiguse otsustada isiku igapäevaelu, kinnisvara ja rahaasjade üle.

Kuigi sageli on eestkoste vältimatu ja vajalik, on võimalik ka eestkostetava süstemaatiline väärkohtlemine. Alati ei taga eestkoste heatahtlikku huvide kaitset, kui inimene ei ole ise enam võimeline oma huve kaitsma. Võib juhtuda, et eestkostetavalt võetakse ära peaaegu kõik õigused, kui ta teovõimetuks kuulutatakse, ning kõik, mida ta pärast kohtuotsuse väljakuulutamist ütleb, teeb ja soovib, on mõttetu, sest kohtu silmis ei saa tal olla enam adekvaatseid soove, tahtmisi ja vajadusi. Võimalus otsustada kaob aga juba enne teovõimetuks kuulutamist: teovõimetuse kahtlus viib eestkoste vajalikkuse üle otsustamise suletud uste taha, kus kohtuniku moosimine osutub ootamatult lihtsaks. Nõnda sünnibki olukord, millest saavad kasu lõigata sellised inimesed nagu Jamie Spears2 ja väljamõeldud tegelane Marla Grayson (Rosamund Pike) mängufilmis "Keegi, kes hoolib".

Netiluuletaja ja kalamburist Pöial On jala Alaska avaldas mõnda aega tagasi ühe lühikese luuletuse3:

"AMEERIKA ON MILJONI

VÕIMALUSE MAA

mis tähendab et sealsed ülejäänud

328 miljonit inimest peavad kuidagi

teistmoodi hakkama saama"

J. Blakesoni must komöödia "Keegi, kes hoolib" räägibki sellisest naisest, kes on realiseerinud ühe võimaluse miljonist, kasutades ära inimesi, kes peavad kuidagi teistmoodi hakkama saama. Tema läbimõeldud skeem on eetiliselt väär ja isegi hirmuäratav, kuid sellest hoolimata enam-vähem legaalne. Marla Grayson veenab mõjukate sõprade abiga kergeusklikke kohtunikke ja kohtusüsteemi, et jõukad vanemad inimesed kuulutataks kõlbmatuks iseenda eest hoolt kandma, et seejärel üle võtta nende valdused ja varad ning maksta eestkostetavate arvelt iseendale kopsakat palka, kuni viimased lõpuks manalateele lähevad. Laiduväärt, kuid geniaalne.

Lollikindlana näiv skeem pannakse aga tõsiselt proovile, kui libe kaasosaline dr Amos (Alicia Witt) sokutab Marlale ette ideaalselt küpse ja magusa kirsi – perekonnata ja äärmiselt jõuka Jennifer Petersoni (Dianne Wiest), kes tõotab aidata Marla haljale ja glamuursele oksale. Jenniferi loos on siiski üks aga. Selgub, et siirana näiv naisterahvas pole sugugi see, kellena ta end esitleb. Eneselegi ootamatult segatakse Marla nüüd pööraselt vägivaldsesse afääri Vene maffia ja selle eesotsas oleva Roman Lunjoviga (Peter Dinklage), kelle ainus eesmärk on aidata Jennifer Peterson tagasi iseseisvasse ellu. Kuid Marla, liialt uhke oma emalõvi identiteedi üle ning ülearu ahne, keeldub etteantud mängureeglitele allumast.

"Keegi, kes hoolib" pole õigupoolest film halastamatusest ja petturlusest või Ameerika oportunismist, vaid eelkõige bürokraatiaaparaadist, mis ei hooli moraalist või üldisest huvist, mistõttu saab seesugune väärkohtlemine voli. Demonstreeritakse, et külma närviga nutikas kelm saab hõlpsasti manipuleerida süsteemiga, mis ei hooli nõrgematest, rõhutades, kuidas süsteemne ebaõiglus võimaldab teenida isiklikku kasumit. Kui see pole Ameerika unelm, siis ma ei tea, mis see veel võiks olla …

Selline teguviis pole mitte ainult lubatud, vaid ka soositud. Sellest annab selget tunnistust see, et kohus ja politsei on olukorra õige serveerimise puhul valmis igal võimalusel abistama. Jah, Marla Grayson on kuri, kuid see pole ainult tema süü. Selles on samapalju süüdi süsteem, mis võimaldab tal vanureid sel moel ära kasutada.

Filmi režissöör J. Blakeson ütles filmi puudutavas taskuhäälinguvestluses4 Alison Stewartile, et filmi aines on ammutatud tõsielust, kus röövellikud eestkostjad on hirmuäratav ja häiriv reaalsus, mille vastu on raske võidelda. Sageli on selliste juhtumite puhul sõna sõna vastu ning võidab see, kel on rohkem mõjuvõimu ja kes mõjub usutavamana.

"Keegi, kes hoolib" on film, kus pole häid tegelasi. Siin lihtsalt pole kellelegi kaasa tunda. Amoraalne Marla, kes silmanähtavalt naudib süsteemi võimaldatud raha ja võimalusi, mida jõukus talle pakub, on kuritahtlik antipaatne girl-boss. Paberil veatu pahalase ainus ja fataalne puudujääk on, et tal pole iseloomu. Tal on varnast võtta vaid üks põhjendus ("patriarhaat sundis mind selleks") ja peas vaid üks mõte ("kõik mehed vihkavad mind, sest ma olen naine"). Marla oleks võinud olla karismaatiline ja kuri puhtalt soovist selline olla, meestele koha kättenäitamise soovist, ning ta oleks olnud märgatavalt ligitõmbavam. Tema vastane, sama paheline Roman Lunjov, on oma tahtmise saamiseks valmis maha jätma rea laipu. Too mees on sapine ja moraalselt ambivalentne, kuid tema raev on suunatud võimuorganite vastu, kelle tõttu ta pole vabalt tegutseda saanud. Mõlemad näevad teises vastast, potentsiaalset ohtu oma heaolule, kuid kumbki pole valmis tagasi astuma, et õigus teisele jätta. Peaaegu nagu äraspidised Batman ja Superman.

Üllatuslikult ei kaota film positiivse kangelase puudumisest eriti midagi. Stiilne satiir, mille kaudu Blakeson kurjust kujutab, on paratamatult meelelahutuslik ka ilma hea ja kurja võitluseta. Sündsusetud ja kehtivaid moraalinorme eitavad tegelased – veendunud, et neile ei kehti ükski reegel, heatahtlikkus on lollidele ja lahkus vaestele, kes enda eest seista ei suuda – pole kunagi nii lõbusad olnud.

Kahe suure egoga indiviidi kemplemise kõrval ei lase Blakeson vaatajal kordagi unustada ähvardavas institutsionaalses vägivallas peituvat kurjust, milleks ükski inimene kunagi võimeline ei ole. "Keegi, kes hoolib" on kiirülevaade Ameerikast kui ühest suurest üüratust kelmuse pesast, kus ellujäämiseks peab olema halb, küüniline kiskja. Vastasel juhul langetakse tugevamate saagiks. Nagu ütleb Marla Grayson: "Siin maal läbilöömiseks tuleb olla julge. Ja rumal ja halastamatu ja keskendunud. Sest aus mäng ja kartlikkus ei vii kuhugi. Nii saab lihtsalt lüüa."

1 Emily Gurnon, Guardianship in the U.S.: Protection or Exploitation? – Forbes 23. V 2016.
2 Täpsemalt dokfilmis "Britney Spearsi lõksupüüdmine" ("The New York Times Presents "Framing Britney Spears"", Samatha Stark, 2021.
3 https://www.facebook.com/jalaalaska/posts/3495509830541045
4 https://www.wnyc.org/story/all-of-it-2021-02-18

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: