Margus Mikomägi: katsun kirjutada nii, et mul endal kirjutatu pärast piinlik pole

Foto: Siim Lõvi

Klassikaraadio saates "Delta" käis külas ajakirjanik Margus Mikomägi, kes pälvis Raplamaa Kultuurkapitali preemia Kultuuripärl.

"Üldine foon, et ajakirjanikud ei tea midagi, on tänapäeval veel rohkem võimendunud," ütles Mikomägi. "Katsun kirjutada nii, et mul endal kirjutatu pärast piinlik pole. Teine asi persoonide valikul ja muus on see, et ma tahan ju ise targemaks saada ja selle järgi tegutsen."

Lisaks kirjutamisele on Mikomäe elus läbivalt olnud ka teater. Noore mehena õppis ta lavakunstikateedri 8. lennus. "Olen tagantjärgi mõelnud ja ilmselt ikkagi nii tavaline, kui see pole, läksin teostama oma ema unistust. Ema on Tartu tüdruk, talle pööraselt meeldis teater, aga nii nagu juhtub, läks ta EPA-s õppivale agronoomile naiseks. Isa oli hea agronoom ja isa töötas põllumajanduses ning emal jäi olla väga hea teatriskäija ja teatri vaataja."

"1974. aastal, kui lavakasse läksin, ei olnud televisiooni ja ei olnud raadioid, oli üks raadio ja üks televisioon. Film ei ole mind kunagi nii köitnud nagu teater ja ikka usun, et see on see teatri isikliku kontakti vibe, mis mind on võlunud. Tunnetuslikult ja hiljem mõistuslikult loetuna, aga tunnetus ikkagi see, mis on sinna viinud ja siia toonud praegu."

Mikomägi tõdes, et kaks aastat lavakas õpetas teda üsna palju. "Kõige rohkem õpetas see, et õppisin kaks aastat legendaarse lennuga, ma tundsin kõiki neid ja tunnen tänaseni, kes veel on. Seal on mingi müstika kindlasti selle 7. lennuga. Juba see, kui noorelt paljud surid ja mõelda vaid sellele, mida jõudsid teha Urmas Kibuspuu, Sulev Luik ja Jüri Krjukov teatris."

"Kibuspuust ja Kriukovist rääkides, kuidas nemad lühikese elu jooksul said need rollid tehtud, mida üldiselt arvatakse, et peab olema pikk elu ja siis jõuad neid mängida. Kas nad teadsid, kas keegi teadis, kas see oli saatus, et keegi määras neile need rollid, et nad said need ära teha ja meile mängida?"

Pärast kahte aastat lõppes tema teekond näitlejaõpingutel. "Jõle kehv on öelda, et ju ma siis ei kõlvanud, aga ju siis see hetk nii oli," rääkis ta. "Oi, kui valus oli, väga kaua ei saanud ma sellest üle, aga siis, kui läksin Ugala teatrisse ja sattusin Jaan Toomingaga teatrit tegema, see päästis ja õpetas mind."

Ugalast viis elu Mikomäe metsavahiks. "Majakavahiks ma ei saanud, üks KGB mees veenis mind ümber, ütles, et jood ennast surnuks, see on üksik saar, üksik majakas, pead kuude viisi üksi olema ja nii läksin ja töötasin kümme aastat metsavahina." Metsavahi töö kõrvalt ei kadunud teater ta elust ning ta käis siiski rolle tegemas ka tol ajal, kuni sattus 2006. aastal tõsisemalt kirjutamise radadele.

Ta tõdes, et koroonaaeg on talle kehvasti mõjunud. "See ei ole inspireeriv aeg minu jaoks. Kuidas saab olla inspireeriv aeg, kui kõiki hirmutatakse läheduse eest? Et ei tohi kallistada ja teineteisele ligi minna. Siis ei tohi tunda ka," rääkis Mikomägi. "Mul on tunne, et minult on midagi ära võetud - see on mu vabadus. Muidu istusin maal ja mõtlesin, et nüüd tahaks teatrisse minna. Helistasin, leppisin kokku, sõitsin teatrisse ja olin õhtuks kodus tagasi. Nüüd mul seda võimalust pole. Mu vabadus on ära võetud."

Nii proovib Mikomägi kultuuri muul moel enda ellu tuua. "Teatrit ei saa käia vaatamas, seega ma vaatan vahel telekast filme ja ma märkan, et mind liigutab suuremeelsus, kui filmis peategelane käitub järsku suuremeelselt. Ei võta mingi asja eest raha, teeb midagi, mida ta tavaliselt ei tee," rääkis Mikomägi. "Sellega seoses olen mõelnud, miks see nii on. Sellist suuremeelsust, kus vastuteenet ei oodata, on tänapäeval vähe. Ei oska ise olla, ja kui näen, et teised on, siis oskan ise ka olla."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Delta", intervjueeris Tarmo Tiisler

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: