Olari Elts: midagi ei ole tulnud niisama ja vahel tundus, et tuleb isegi liiga raskelt

Foto: Siim Lõvi /ERR

ERSO peadirigent Olari Elts saab teisipäeval 50-aastaseks ja vaatas sel puhul saates "Delta" tagasi oma dirigendiks kujunemise ajale, tõdedes, et kõik praeguseks saavutatu on tulnud millegi arvelt ja vahel tundus, et see kõik tuleb isegi liiga raskelt.

Elts tõdes, et on saanud tööalaselt tõesti teha seda, mida ta on tahtnud. "Ma annan endale aru, et see, et ma saan elus tegeleda sellega, mida ma metsikult armastan ja millega tegelemisest ma olen unistanud, ma pean selle eest väga tänulik olema."

Ta lisas, et ei võta midagi sellest iseenesestmõistetavana. "Loomulikult olen selle nimel ka piisavalt vaeva näinud. Midagi ei ole tulnud niisama ja mõnikord tundus, et tuleb isegi liiga raskelt. Eks see on tulnud ikkagi millegi arvelt, kaasa arvatud muu elu arvelt, mis jääb väljapoole muusikat," tunnistas ta.

Viimastel aastatel on ta siiski üritanud võtta aega ka elule, mis jääb väljaspoole muusikat. "Üldiselt olen ma püüdnud teha nii, et ma suviti ei töötaks. Esimest korda, kui ma seda oma agendile ütlesin, siis ta saatis mulle lühikese vastuse küsimusega "miks?"," meenutas ta ja lisas, et üldiselt püüab tõesti suviti võtta kaks kuud vabaks.

Elts märkis, et kuigi kuulab vabal ajal muusikat, oli tal periood, kus ta vabal ajal üldse muusikat ei kuulanud, sest tekkis küllastus. "Aga praegu kuulan ma ka vabal ajal muusikat."

Teadis, mida tahab

Elts tõdes, et on ühekülgne inimene, kes tegelikult klassikalise muusika kõrval midagi muud väga ei kaalunudki, kuigi igasuguseid mõtteid on olnud.

"Aga see huvi on olnud ikkagi võrdlemisi algusest peale. Mind köitsid 70ndate alguses ja keskpaigas igasugused teleülekanded kontsertidest ja ooperi- ning teatrietendused. Neid sai vaadatud nii meie kesktelevisioonist kui ka Soome televisioonist nii palju kui neid tuli."

Juba sel ajal tundus talle, et see on midagi, millega ta tahab elus kuidagimoodi seotud olla. "See orkestri kõla – isegi televisioonis – ja need audiaalsed draamad – nii palju kui laps sellest aru saab – olid kuidagi väga köitvad."

Eltsi vanematel muusikalist tausta ei olnud ja kodus klassikalist muusikat nad ei kuulanud.

"Mul oli küll oma grammofon, millel ma kuulasin Entel-Tentelit, Arne Oiti jm, ja bussipeatuste ajalehekioskitest sai erinevaid ajakirju osta, kus vahel olid väga pehmest materjalist väikesed heliplaadid, kus oli igasuguseid kummalisi lõbusaid teoseid."

Ta tunnistas, et muusikakoolis ta usin harjutaja ja õppija ei olnud. "Kuna ma teadsin, mida tahaks teha, siis see fookus mõnikord oli liiga kitsas. Eks probleeme koolis ikka oli."

Kuigi ta ei teadnud tollal seda, et ta tahaks olla dirigent, siis teadis ta seda, et tahab olla seotud sümfooniaorkestri või ooperiga.

"Mulle tundus, et see, mida üks sümfooniaorkester või ooperteater suudab, niivõrd võimas, maagiline ja suur, et ma ei kujutanud ette, et ma ei oleks sellega seotud. Mõtlesin, et kui hästi läheb, siis tahaks seal ees olla, ja kui läheb teisiti, siis kuidagimoodi sellega seotud olla."

Peterburi ja Moskva asemel Viini

Konservatooriumis õppis Elts koorijuhtimist. Sellel oli mitu põhjust. "Üks põhjus oli see, et oli paar lugu, mis mind väga puudutasid ja mulle tundus, et ma väga tahaks kuidagi neid lugusid juhatada."

Üks neist lugudest oli Saksa helilooja Richard Straussi "Saksa Motett". "Ma ei kujutanud ette, et üks kooriteos võib olla nii sümfooniline või samamoodi puudutada nagu mõned orkestriteosed."

Teine põhjus oli see, et tol ajal ei olnud võimalik Eestis orkestri dirigeerimist õppida. "Kõik Eesti orkestridirigendid tollal alustasid ikka tavaliselt koori dirigeerimisega ja läksid orkestri dirigeerimist edasi õppima Peterburi või ka Moskvasse aspirantuuri."

Kuigi Eltsile tundus, et tal terendab ees sama tee, aga tal avanes võimalus esimese Eesti dirigendina õppida hoopis orkestri dirigeerimist läänes, Viinis.

Ta tunnistas ka, et nt Viini õppima minnes ei olnud tal suurt kultuurišokki. Küll aga oli palju äratundmist – asjad olidki nii nagu ta oli arvanud, et nad võiksid olla. "Aga olid orkestriproovid või dirigendid, kelle proovides vaikselt neid kuulates sai pärast mitu päeva kõrgemal hõljutud," tõdes ta.

"Üks olulisemaid asju oli küll see sootsium ja keskkond seal. Viin on muidugi linn, mis alati olnud polaarsuste linn, kus maitse on pisut teistsugune kui ülejäänud Euroopas. See on juba ajalooliselt linn, kust on armastust ja vihkamist. See on ikkagi väga palju heitnud endast ka muusikuid."

Elts tunnistas, et tundis end seltskonnas, kuhu ta Viinis sattus, väga hästi. "Seal tekkisid väga huvitavad vestlused mõne õpetajaga."

Nyyd ansambel kui laboratoorium

Rääkides sellest, kui palju Elts omal ajal teadis, mis toimub väljaspool Nõukogude liitu, tõdes ta, et ei teadnud hästi isegi seda, mis nn vennasvabariikides toimub. "See info liikus ikkagi hoopis teistel kiirustel. Kui keegi kuskil salaja mõne plaadi tõi või kui suutsid midagi raadiost välja kruttida. Need uudised tulid väga pika vinnaga."

Infot sellest, mis väljaspool toimus, saigi Elts helilooja Leo Normeti tundidest, kes oli soetatud või kellele oli saadetud kaasaegsemaid plaate. "Me ikkagi läbisime ka sellist muusikaajalugu, mida ametlikult ei tohtinud läbida." Kuigi kättesaadavus oli nigel, ei tähendanud see Eltsi sõnul seda, et ei olnud seda, millega tegeleda. "Klassikaline repertuaar oli ju väga hästi kättesaadav."

Rääkides 90ndatel sündinud uue muusika instrumentaalansamblist Nyyd, mille kunstiline juht ja dirigent Elts on, tõdes ta, et tal on hea meel, et nad lõid omal ajal ukse suure pauguga lahti ja katsid mustad laigud Eesti kaasaegses muusikas. See oli tema sõnul kui laboratoorium noortele heliloojatele ja ka temale endale.

"See oli ka valdkond, kus ma võisin end täiesti vabalt tunda, kus meil oli metsik vabadus katsetada, koostada kavu, vaadata, mis toimib ja ei toimi. /–-/ Me õppisime kõik seal tohutult palju ja mul on hea meel, et mitmed kaasvõitlejatest praegu mängivad ERSO-s ja teistes orkestrites."

Aeg-ajalt vaja värsket pilku

Elts tunnistas, et karjääri jooksul on ta kokku puutunud ka loomingulise kriisiga. Aeg-ajalt on olnud vaja asju uuesti läbi mõelda ja mida aeg edasi, seda rohkem on seda, et on vaja avada uuesti konkreetne partituur ja vaadata seda nii nagu sa ei oleks seda kunagi varem näinud. Igal kümnendil peaks korra nii tegema."

Ta märkis, et alati on lugusid, mida tahad juhatada ja mis tulevad tagasi ning mida oled rohkem juhatanud – just nende lugude puhul peaks iga natukese aja tagant partituuri ette võtma ja mõtlema, miks see lugu peaks just praegu sellel kuupäeval uuesti kõlama ja mis suunas on sellega mõistlik liikuda.

"See, kuidas meid mõjutab esimesel korral kuuldu, on väga suur. See, kuidas me oleme harjunud midagi niimoodi nägema ja kuulma, siis see tundub õige. Aga mis puutub klassikalise muusika teoste ettekannetesse ja kui vaadata partituure, siis nii see ju ei ole, vaid on tekkinud traditsioonid, millest on väga pikalt kinni hoitud ja mille puhul ei teagi, kus need alguse on saanud.

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Tarmo Tiisler

Allikas: "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: