Pille hakati korjama juba siis, kui teatri- ja muusikamuuseum 1924. aastal asutati, rääkis koguhoidja Marika Palu. "1933. aastal andis selle suure vanemate pillide tuumiku meile üle muusikaühing." Pärast seda jõudsid pillid olla nii Müürivahe tänaval, aga ka rahvusraamatukogus.

"Vahepeal olid need isegi Lauluväljaku all, kus väga palju neist said hukka, sest seal oli veeuputus." Pärast seda olid pillid ajutiselt ka Lasnamäel ühes korteris. "Seal nad kuivasid osaliselt katki." Hoidlad olid muuseumil ka Olevimäel garaažis, kuni lõpuks jõudis muuseum oma pillidega Suur-Sõjamäele hoiuraamatukogu hoonesse.

"Kuna meil on ka teised hoidlad siin – teatrihoidla ja kunstihoidla, siis saime ka siia selle ruumi juurde," rääkis Palu.

Kokku on hoidlas üle 700 pilli, sadakond neist muuseumi püsiekspositsioonis. "Aga kogus on 738 pilli. /–-/ Kõikidelt pillidelt häält välja ei võlu, aga mõnedelt ikka võlub. Aga meie eesmärk restaureerides ei ole neid mängima panna. Põhiliselt ikka eesmärgiga neid säilitada."

Kogumispoliitikast rääkides märkis Palu, et põhimõtteliselt koguvad nad eesti meistrite pille. "Aga meil tuleb ka pärandustega asju, mis ei ole eesti meistrite tehtud. Samuti on meil mõningate kuulsuste pillid – nii Georg Otsa kui ka Eduard Tubina ja Gustav Ernesaksa pillid," kirjeldas ta.