Arvustus. Fred Againi debüütalbum on liiga vaoshoitud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Fred again... Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus album
Fred again...
"Actual Life (April 14 – December 17 2020)" (Warner Music)
5/10

Fred Gibson (kasutab artistina stiliseeritud nime "Fred again..." või "Fred Again") on üks nendest superprodutsentidest, kes on aktiivselt vormimas kaasaegse popmuusika maastikku. 26-aastane produtsent paistab silma erakordse andekuse poolest, sest lisaks hitimeistri ametile on ta ka väikestviisi DJ, laulja, klassikalise koolitusega multiinstrumentalist, remiksija ning kirjutab teistele artistidele lüürikat.

Muljetavaldav on ka alatasa täienev nimekiri staaridest kellega ta on koostööd teinud  –  sinna kuuluvad muuhulgas FKA Twigs, Headie One, Stormzy, Ed Sheeran, Demi Lovato ja George Ezra. See on fakt, et Gibsoni produtseeritud lood moodustasid 2019. aastal Briti edetabeli tipust tervelt 30 protsenti. Lisaks sellele on ta legendaarse Brian Eno üks protežeedest ja uks tema stuudiosse on Gibsoni jaoks alati avatud.

Fred Againi elektropopi-hõnguline uus projekt "Actual Life (April 14 – December 17 2020)" kasvas välja eelmisel aastal ilmunud sarnase temaatikaga singlist ja mitteametlikust demode kogumikust, mis tagasi vaadates võiksid olla käesoleva helindi prototüübiks. Sooloalbumina on tegemist tema debüüdiga ning seetõttu väärib plaat nii kriitikute kui ka kuulajate kõrgendatud tähelepanu.

Värske kauamängiva kontseptsioon on järgmine: Fred Again põimib muusikasse hetki päriselust, olgu need sotsiaalmeediast leitud videoklipid paeluvatest inimestest või aja jooksul kogutud öiste seikade ja sõprade häälsõnumite salvestused. Nende sämplite ümber on ehitatud tantsulised meloodiad ja elektroonilised biidid. Gibsonil on kindlasti annet leidmaks huvitavaid helilisi algallikaid, mida enda oskustega töödelda ja muuta komplekseteks muusikateosteks.

Iga lugu kasutab vokaale ühelt kindlalt persoonilt ja nende järgi on lood ka pealkirjastatud. Mõned neist on kuulsad (nagu laulukirjutaja Julia Michaels, tantsumuusika ikoon The Blessed Madonna, folk-rock lauljanna Angie McMahon), teised aga Gibsonile varem täiesti tundmatud inimesed, kes on suutnud talle sügavalt hinge pugeda ja inspireerivalt mõjuda. Kuulates neid lugusid ja inimeste sõnumeid saab kindlalt aru, et tegemist on isolatsiooniaja albumiga, mille üheks siduvaks teemaks on igatsus saada tagasi normaalsesse koroonaeelse ellu.

Kuna enamus kaasategijaid sellel plaadil pole professionaalsed lauljad ja nende vokaalsämplid on üpriski tahumatud, siis on Fred Again neid raskekujuliselt ümbertöödelnud autotune'i efektidega. See on selline tööriist, mis võib mõjuda maitsekalt, aga teda on väga kerge kuritarvitada. Sellel plaadil leidub sünteetilise kõlaga vokaalefekti ehk liigagi palju. Samuti häirib Gibsoni hektiline sämplimise stiil, kus saundid rammivad juba kenasti toimivatesse meloodiatesse julmalt sisse, tekitades tihtipeale kakofoonilise tulemi. Nii mitmeski kohas on kuulda instrumenteeringu ja laulusõnade vahel ebakõla ("Lydia" ja "Dermot" lõikavad näiteks eriti kõrva).

Eriskummaline tundub Gibsoni kinnisidee Atlanta ehitustöötaja Carlosega, kelle häälsõnumit ("Ma tahan, et sa mind näeksid, Fred! Ma olen siinsamas, me murrame sellest läbi!") kasutab ta korduvalt läbi albumi paljudes teistes palades, kuigi Carlosele on pühendatud eraldi terve oma episood. Ilmselgelt on mees mõjunud muusikule väga innustavalt, kuigi see ei pruugi kuulajaid liigutada samal viisil.

Meeldejäävamad lood on romantilis-melanhoolselt kulgev "Julia (Deep Diving)", Angie McMahoni depressiivrocki hümni "Pasta" sämpliv "Angie (I've Been Lost)", Billie Jeani biidistruktuuriga "Yasminah (See Your Face Again)" ja depressiooni olemust lahkav "Sabrina (I Am A Party)". Juba varem singlina ilmunud "Marea (We've Lost Dancing)" ehk armastuskiri klubikultuuri hedonismile, millest me oleme koroonaviiruse tõttu pikalt ilma jäänud, on jäetud lõppboonuseks. Plaadil leidub mitmeid vahepalasid, mis tunduvad tegelikult üleliigsetena, sest muusikaliselt pole need eriti meeldejäävad.

Isolatsioon võib loomingulisusele suurel jaol kasulik olla. Fred Gibsonil on huvitav visioon ning albumi idee on tõeliselt äge. Kuna tegemist on väga isikliku teosega, leidub siin palju emotsiooni. Tekib tunne, nagu loeks kellegi päevikut, kuigi ei tohiks. Artistile tähendab see projekt kindlasti palju, kuid kuulajatel võib olla raske sellega end siduda.

Instrumendivalik on siin plaadil aga minimaalne, vokaalsämpleid ilustavad vaid sünteetilised löökriistad, sügav bass, kajarikkad klaveriakordid ja süntesaatorite vilksatused. Värvipaletilt on see orkestratsioon eriti ühetooniline ning see kõlab veidi igavavõitu. "Actual Life" ei ole sugugi halb album, aga ta pole samas ka midagi erakordselt suurepärast, isegi kui Mixmag ja Loud & Quiet niimoodi väidavad (kus on küll Pitchforki või The Needle Dropi nüansirikkad arvustused, kui neid kõige rohkem vaja oleks!).

Kuigi Gibson on seda albumit nokitsenud päris pikalt – täpsemini 3 aastat – tunduvad plaadil leiduvad lood väga poolikud ja tühjad. Kui see album oleks hot dog või hamburger, siis oleks ta ilma ketšupi ja sinepita, toores ja kuivavõitu. Brian Eno õpipoisilt ootaks produktsiooni poolest ikka palju huvitavamaid lahendusi.

Kiiduväärne on siiski selle albumi heatujuline sõnum: ka kõige raskematel ja tumedatel hetkedel, valgus paistab lõpuks ikkagi kuidagi läbi. Isegi kui ainult viivuks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: