Mind valdavad Jorja Smithi värskeimat lühialbumit "Be Right Back" kuulates kahetised tunded. See nagu polegi päriselt album, pigem kogumik lugudest, mis albumile ei pääsenud, kuid mille kuulmist kõik austajad siiski väärisid, mis sest et neist kõlab läbi teatav arbitraarsus või ehk isegi ükskõiksus. Kuid Smith ei kahtle oma erakordses talendis - need lood on valmis kirjutatud, seega need peavad head olema. Ja mõnes mõttes ongi.

Teisalt tundub mulle, et "Be Right Back" on oma akustilise tausta ja pehmete vokaalidega täiesti pingevaene album. Jorja Smithi vokaal on ka siin fenomenaalne, kuid eelkõige kõlab lühialbum nagu midagi, mida võiks kuulda hambaarsti ooteruumis või hilisõhtusel lonkival jalutuskäigul inimtühjas toidupoes. Kui ma teadlikult sellele tähelepanu ei pööraks, siis ei pööraks ma sellele üldse erilist tähelepanu – see pole minu jaoks piisav, et seda korduvalt algusesse tagasi kerida, sest tüdimust on tajuda juba esimese läbikuulamise järel. See pole kokkuklopsitud, kuid kõlab poolikuna.

Jorja Smith on meister nüansirikka intiimsuse loomises, mis muudab ta pööraselt põnevaks muusikuks. Ta tugineb oma muusikas pea tabuliste ja usalduslike emotsioonide loomisele, mis on hoolikalt sõnastatud ja võimestavad. Aga "Be Right Back" on debüüdi kõrval nagu tagasihoidlik erootiline õrritus, mis alguses kõlab hästi, peaaegu erutavalt, kuid jätab sind tõtt-öelda rahuldamata.

"Be Right Back" ei ole halb album, kuid see põrub, läbi albumi sama lugu erinevatest vaatenurkadest korrates. Seal polnud midagi uut avastada, kuid ta püüdis siiski filigraanse täpsusega kõik nurgad, avaused ja praod ükshaaval läbi uurida juhuks, kui midagi märkamata jääb, mõni vaatenurk või varjund.

Üldmulje jääb seeläbi kuivaks ja monotoonseks. Tujukad meloodiaid ja sulavahana voolav siidjalt pehme vokaal ei ole piisav, et kuulajas huvi säilitada. Kui midagi, näitab see noorukese laulja jätkuvat võimekust neile, kes teda juba jumaldavad, kuid vaevalt suudab see uusi kuulajaid võluda.