Kui Briti diskor ja elektroonilise muusika produtsent Leon Vynehall kunagi autobiograafia kirjutaks, siis kindlasti võiks seal olla episood pealkirjaga "Minu sekeldused seoses Eesti DJ-laiviga". Tema esinemine 2015. aastal Von Krahlis nihkus edasi kahel korral, põhjuseks ettenägematud vahejuhtumid nagu toidumürgitus ja kaotatud isikudokumendid. Kui ta lõpuks kolmandal väljahõigatud kuupäeval ka Tallinna saabus, jäi tema lend mitu tundi hiljaks, seega pidid publikut soojaks kütma üllatus-DJ-d Kristopher Luigend ja Firejosé. Ootasin Vynehalli ja tema oskuslikku plaadikeerutamist väga, aga sain siiski kerge pettumuse osaks. Kuigi DJ-seti algus oli paljutõotav koos mõnusa soul'i, funk'i ja disco'ga, liikus edasine all-nighter liiga monotoonseks tech house epopöaks. See ei tekitanud minus erilisi emotsioone ning üksluised gruuvid koostöös päevase väsimusega panid mind Von Krahli rõdul olevale punasele diivanile peaaegu magama. See on tõsi, et öös leidub maagiat ja palju ilu, kuid vähemalt tol korral jäi see kõik minu jaoks tabamatuks. 

Muusikuna on Vynehall mulle alati rohkem meeldinud kui diskor-selektorina. "Music For The Uninvited" (2014) on kaunis deep house minialbum, mis minu silmis väärib täispunkte, sellele järgnenud "Rojus (2016)" on sellele väga lähedal. Kontseptuaalne "Nothing Is Still" (2018) tundus liiga radikaalse kõrvalepõikena juba toimivast valemist, kuigi igati tervitatav. "Rare, Forever" on kindlasti autori kõige eksperimentaalsem album, kuhu on sisse pikitud tuttavaid ideid kõigest eelnevast, kuigi need on äratundmatuseni moonutatud. Leon Vynehalli oskus siduda erinevaid avangardse elektroonika stiile ühtseks läbi keeruka instrumenteeringu on muljet avaldav. Tegemist on väga ambivalentse ja variatiivse albumiga, kus iga rada kõlab eelmisest täiesti erinevalt.

Põnev on mõtiskleda, millised helimeistrid võisid Vynehalli mõjutada katsetamaks mittelineaarsete loostruktuuridega. Ehk Boards Of Canada ("Ecce! Ego!"), Floating Points ("Snakeskin ∞ Has-Been"), Jazzanova ("Alichea Vella Amor", "All I See Is You, Velvet Brown"), Sunn O))) ("Farewell! Magnus Gabbro") või viimastel aastatel palju kõneainet tekitanud biidivaba techno kunstnik Barker ("An Exhale")? Kui ei teaks paremini, võiks neid träkke kogemata pimetestis neile artstidele omistada küll. "Mothra" on näiteks üks ühele varajase ja tantsulisema Floating Pointsi loominguga, isegi süntesaatorite toonid tunduvad olevat samade parameetrite järgi sätitud. Plaadil on palju vahepalasid, mille funktsioon on siduda pikemaid helimanipulatsioone omavahel kokku, kuid eraldiseisvana ei ole nad eriti meeldejäävad. Isiklikuks favoriidiks jäi kuulates "Dumbo", mis on justkui IDM-maiguga remiks mõned aastad tagasi populaarsust omanud 4x4 biidiga tantsulistest dubstep-trummimürtsatustest.

"Rare, Forever" seisab Vynehalli nostalgiliselt soojadest ja pehmetest house-saundidest väga kaugel eemal ning võib mõjuda tema varajase loomingu austajatele seetõttu ka pettumusena, kuid eksperimentaalsemate helimõtiskluste poolehoidjatele peaks see rohkem meeldima. Tundub, et artist läbib hetkel mingit otsingulist perioodi, kus ta soovib katsetada ja nihutada enda isikliku heliloome piire. Tegemist on väga omanäolise rännakuga läbi elektropsühhedeelsete kõlaruumide ja kosmiliste ambientvisandite. See kõik võitis piisavalt mu tähelepanu, kuigi kummitama jäi tunne, et ma ei mõista nende teoste täit eesmärki.