Arvustus. Xena, Buffy ja Kapten Marveli feminism Juuditi nahas

Lavastus
Andrus Kivirähk, "Juudit"
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Osades: Henessi Schmidt, Ingrid Margus, Tanel Saar, Margo Teder ja Gert Raudsep.
VAT Teatri esietendus 1. III 2021 Kumu auditooriumis.
Jaak Allik: "Nüüd, kui lisaks Soomele, Taanile, Norrale ja Leedule on matriarhaat haaranud võimu ka Eestis, on Andrus Kivirähk loonud oma versiooni kangelanna Juuditist".1
Rait Avestik: "Reaalsed sündmused mõjutavad suuresti VAT-teatri "Juuditi" vastuvõttu ja selle pärast võib nutta või ka selle üle naerda, aga teater peaks kindlasti rahul olema. Mulle ei meenu, et mõni teatri NO99 aktsioongi nii lõikavalt igapäevaellu oleks sekkunud."2
Jaak Allik ja Rait Avestik on mõlemad teatrikriitikutena raskekaallased ja kindlasti paslikumad analüüsima, mida Kivirähi-Toikka tandem siin näitlejate ja muu teatrirahva abiga loonud on. Aga nendes lõikudes nad eksivad. Muidugi-muidugi, ehk ei peaks ma omistama sellele nii suurt tähendust, ehk on nende lausungeis irooniat, sarkasmigi. Aga fakt on see, et ei Eestis ega ka kuskil lähikonnas ole "matriarhaat võimu haaranud", sest kui ka on veidi rohkem näha naisi juhtivatel kohtadel, siis opereerivad nad olemuslikult patriarhaadi sees, selle reeglite järgi, veidi ehk vastu astudes, aga ettevaatlikult, ohutult isegi. Miski pole päriselt kukkunud, kogu süsteem seisab samadel alustel, inimesed ja vääruskumused selle taga on samad. Eks Kivirähk sellepärast peabki meile kirjutama säärase "feministliku Juuditi", et me tollele mõtlema peatuks…
Avestik eksib jällegi selles, et uus, NO99 võtmes "Juudit" igapäevaellu sekkub. Kahjuks ei sekku see igapäevaellu, ja sel lihtsal põhjusel… et peaaegu keegi pole seda näinud ega näe vist niipea. See tükk aga on kirjutatud ja lavastatud "rahvavalgustuslikult" — siinkohal võiks isegi jutumärkidest loobuda, aga ma siiski ei loobu. Uue "Juuditi", Kivirähi ja Toikka "Juuditi" mõte on selles, et inimesed seda näeksid ja kaaluksid! Et see jõuaks eriti vast noorteni, puudutaks neid, paneks mõtlema-arutlema-vaidlema. Looks neile eeskujusid! Mul on tunne, nagu oleks Kivirähk kirjutades vahepeal mõelnud otsekui "Sõjaprintsess Xenale" või "Vampiiritapja Buffyle" (nii rikkalikku verepulma ja kollitapmist muidugi kahjuks ei tule, kuigi ma ütlen: see oleks võinud olla üks lahendus, aga üks teine lahendus…). Või ehk flirtis ta mõttes ka vanema publikuga, et see liiguks läbi tuttava "Juuditi" poliitilisse nüüdisilma, mõistaks "noort hinge" selles?
Osaliselt sama saatus tabas siiski nõrgemaks, vähem terviklikuks jäänud VAT-i "Romeot ja Juliat" (seda vast nägi sügise jooksul rohkem inimesi). Selle puhul mõtlesin ma, et kuigi seal oli paljutki, mis kätte ära lagunes, oli seal oivalist ansamblimängu, näitlejatööd, hästi lavastatud-mängitud stseene ning lugu ise ju maailmaklassikast. See tundus mulle imelise noortetükina, võimalusena teismelisi säärase teatri juurde või sisse tuua. Aga mind ajasid mõned"Romeo ja Julia" valikud veidi nihelema, ma ei tundnud ennast võib-olla selle sihtgrupina.
"Juuditis" on samasuguseid elemente — see on samuti püüdlus panna klassikatekst uude vormi, uude maailma, säilitades küll midagi "algmaterjalist", aga mängides asju ringi. "Juudit" köidab mind rohkem, sest see eesmärk, see ideoloogiline mäng siin on palju põnevam ja minu jaoks küünlaid väärt. Tõsi, kas ka lõpuni õnnestunud?
Henessi Schmidt ja Ingrid Margus naudivad paarismängu Juuditi ja Susannana, kaks sõbrannat, kaks uue aja tüdruknaist. See kõik mõjub natuke nagu hurraa-feminism, või sissejuhatus ökofeminismi või baasfeminismi või… Ma mõtlen, et kas Kivirähk pidas silmas ennast (ja siis kaude mindki, minusuguseid), kui ta pani tüdrukud kõnelema vanadest headest meestest, kes sõnade ja mõtete ja ideaalidega nii palju püüavad, aga luhtuvad isegi idealistidena. Kas Kivirähki (ja kuidagi seeläbi või samaaegselt ka mu enda) feminism on Mati Undilt päranduseks saadud meesfeminism, mis on küll särasilmne ja imetlev ja omal kombel aja- ja asjakohane, aga siiski viljatu, isegi veidi saamatu? Ja asjade käigust kolm sammu maas? Loosunglik?
Jaah, meestegelaste tekst on võetud Tammsaare maailmast (tundub, et kõvade väljajätetega, ma ei hakanud näpuga järge ajama-võrdlema), naised räägivad Kivirähi maailma noorte naiste — tema tütarde eakaaslaste — teksti. See dissonants on korraga võluv ja napakas, toimiv ja võimatu.
Ei, eesmärgid on ju saavutatud: Margo Teder mängib Osiase ebameeldivaks, peaaegu tülgastavaks, juba läbinähtavalt poliitikukujuks. Tanel Saar teeb suurepärase klounaadliku topeltrolli meestemaailmast, mängides nii Osiase kui ka Olovernese tentsikut-käsilast, kõva sportlast-spordiblogijat ja, noh, "isast", ühesõnaga, kaht eri meest, kes oleksid justkui üks ja seesama — see on veetlev ja ainuvõimalik lahendus.
Probleem keskendub seega Gert Raudsepa ja Henessi Schmidti duellile, sest neile on antud justkui erinevad relvad. Nad teevad nende relvadega küll oma parima, aga Olovernes muutub väga kiiresti üleliigseks. Ta on täpselt nagu mõni tänapäevases Hollywoodi koomiksifilmis naissoost kangelasele appi trügiv megamees, kes pole veel mõistnud, et see kosmiline tibi või daam ta kõrval on kordades ohtlikum olend, kui ta välja paistab. Aga kas see polegi mitte taas kord eesmärk? Tõsi, Kivirähk lubab endale siin väikses plaanis huumorit vaid sõrmega ja sõmarukese, maitseaineks. Ent kas pole see mitte ka suur huumor, st suure plaani huumor: noh, nagu "Captain Marvel" või "Wonder Woman" lavavõtmes? Kas selle tüki sellise tõlgenduse või vaatamisega kaasneb paratamatult muie ja naer ka tollesama hurraa-feminismi üle?
Jaak Allik: "Gert Raudsepale pole midagi ette heita, ta võtab Olovernesele jäetud tekstist kõik võimaliku, kuid vähimatki Juuditit tasakaalustavat vaimset jõudu see Olovernes endast ei kujuta. Ilmselt ongi selline olnud autori tahtmine, mis jätab mulje, nagu oleks näidendi kirjutanud mõniüle võlli läinud feminist, kes meie armastatud rahvakirjanik ju ometi pole. (---) Ma arvan, et Kivirähi näidend ja Toikka lavastus võinuksid ollagi huvitav edulugu, kui me näeksime laval sellist Mihkel Seedri poolt (kavalehel-saatetekstis) maalitud Susannat: tarka juhendajat, keda noor ja äge Juudit tõesti hädasti vajaks. Selle asemel on laval Ingrid Marguse mängitudüheplaaniline lesbiline amatsoon, keda lisaks kehalisele Juuditile huvitavad vaid peod, relvad ja kättemaks oma rabist isale."
Ingrid Marguse Susanna tekstis on võib-olla jah enim toda pühaduserüvetust: raev omaenda range ja "püha" isa ja leebumus Juuditi pehme, pillimängijast isa vastu, räuskamine Juuditi surnud abikaasa, professor Manasse aadressil (kelle õpilased nad mõlemad olid ja kes ainult otsiski mõnd üliõpilasplikat, kelle armastusega uhkeldada). Ja sama koosa saab ka Olovernes, kelle kõnesid Juudit andunult loeb. Juudit, kes "targa tüdrukuna" läheb ikka ja alati sääraste meeste õnge, kes pole mingiski mõttes paremad "halbadest meestest", kes ei hooli inimkonnast, tulevikust, hoolimisest kui sellisest. Tähendab, mingis mõttes see "räpase suuga öeldu" on pool kriitikast, mille teine pool jääb Juuditi pehmemale, aga mitte vähem halastamatule kõnele.
Rait Avestik: "Ma ei tea, millised on tegelikult Schmidti hoiakud selle suhtes, mida tema tegelane räägib, aga esietendusel tundus mulle, et mitte ainult Juuditil ei olnud tõsi taga, vaid ka näitleja oli laval pidevalt Juuditi kõrval — nad toetasid ja täiendasid vastakuti teineteise tõsiseltvõetavust. Kui näitlejaisiksus ei avaldu ainult töös rolliga, vaid tõmbab oma olemusega lavamaailma laiemaks, on hea märk edukalt läbi lüüa nüüdisaegses psühholoogilises (või sellelaadses) teatris."
Mulle, erinevalt Allikust, see Schmidti-Marguse duett passis. Mingis mõttes vastab Susanna ju teistele tentsikutele; ta on samasugune "rusikas", jõud oma valitseja selja taga nagu nood "spordipoisid", aga ta on lihtlabaselt… ägedam, mässulisem. Ta ei ole oma peremehe/perenaise kõrval —veel!— koerastunud, ei ole oma täide füüsilisse jõudu kasvanud. Ma muidugi ei tea, kas see võimalus või võti on siia tõesti nii sisse kirjutet, aga lavastuse lõpul see nõnda paistab. Muide, seda "lesbilist amatsooni" ikka vahepeal huvitavad ka nood spordipoisid, nii et võib ehk öelda, et ta eksperimenteerib. Nagu Juuditit tõmbavad ikka veel veidi need "targad vanamehed", kes lihtsalt valmistavad järjest pettumuse — sest nende kaudu ei saavuta midagi. Aga ikka on neil tema üle pisuke mõjuvõim…
Toikka ja Kivirähi "Juudit" ei taotle mingit sügavust, see on üsna otsene ja manifestilaadne tükk, see on"Juuditi" multikas. Mul on südamest kahju, et see ei tulnud välja paremal ajal, kui tal oleks saanud olla ühiskonnas vääriline kõlapind ja publik ning et ta oleks saanud n-ö tirriteerida ja kollitada. Muidugi pole tüki saatus veel lukustatud, võib-olla voorivad peagi saalidesse noorte hordid.
Ja ideoloogilise laetuse mure? Probleem on selles, et ma saan aru sääraste naissoost kangelaste tõusust — asi pole sugugi ainult selles, et popkultuur on tabanud hea turulaine, et inimestel on nälg naise kui kangelase, lunastaja, päästja järele. Põhjus, miks säärane kujutelm tekib, on lihtne: ma mõistan Kivirähki vägagi hästi. Kui vaadata seda "vanameeste" poliitikamaailma, siis tekib tülgastus, tekib tahe kirjutada too lugu ümber. Kuigi: lihtne soolisus siin ei päästa!
Isegi Jaak Alliku möödaminnes puistatud, justkui süütus arvamuses ("Tuleb tunnistada, et Juuditit kehastanud Henessi Schmidt mängib oma rolli usutavalt ning isegi empaatiat tekitavalt välja—sellise naisjuhi järele läheks küll. Tema malbes ilus on isegi midagi Kaja Kallasest.") on midagi paikapanevat; mul on tunne, et see "malbe ilu" on torge kuskile mujale kui lavale.
Ühesõnaga, puhtalt emotsiooni pealt ma ütleksin, et see, meie moodsa lääne ühiskondlik situatsioon, šovinistlik-patriarhaalse enesekehtestamisvajaduse tõus tingibki tahtmise saata "nad" — vähemasti laval, kunstiteoses, filmis, romaanis — "lesbiliste amatsoonide" mõõkade alla. Ja "Juudit"on selleks esmapilgul hea alusmaterjal, mis mõjub justkui tihke kultuurikihi peale spreiga oma sõnumi kirjutamine. Ja mõnikord sisikond karjub selle järele! Nõuab toda mässu ja mängu!
Aga. Ma tahaksin küll väga sääraseid koomikseid, sääraseid sõnumeid, säärast tuld, ent praegu on teosest siiski näha ja tunda, et selle on kokku seadnud sõbralikud professor Manassed, pillipuhujad, kes on nõus seda pilli puhuma, agaõiges kohas ja sobival viisil. Kas selline Juudit saab oma uue maailma loomisel olla vaba, kas tal on võimalusõnnestuda? Kas Kivirähk valis selleks mänguks õige alusteksti? Sest lõpuks oli "Juudit" siin ju ainult vahend, kõlama jääb sõnum, mis on Juuditile külge õmmeldud. Et saavutada midagi enamat, peaks Kivirähi ja Toikka "Juudit" kirjutama Tammsaare "Juuditi" nõnda üle, nagu Tammsaare kirjutas piibliloo... Üks võimalus oleks jõuda sellega "massidesse", ajada sipelgapesa kihama. Aga nüüd jääb see kõik üheks intellektuaalseks võimaluseks, teatrikriitikute targutamiseks, arglikuks arutluseks. Vampiiritapja Buffy näeb välja äge, aga natuke segaduses: kus on see koht, kus ta sisse astub ja vanad rondid põrgusse kupatab?
1. Jaak Allik 2021. Ah, need mehed on kõik tõprad, rafineerit lambapead… Postimees, 4. III.—https://leht.postimees.ee/7193277/ah-need-mehed-on-koik-toprad-rafineerit-lambapead)
2. Rait Avestik 2021. Kuritöö ja karistamatus. Sirp, 26. III.—https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kuritoo-ja-karistamatus/
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: Teater. Muusika. Kino