Marveli hästi õlitatud Kinouniversumi neljanda faasi avafilm "Must Lesk" on sedavõrd kalkuleeritult konstrueeritud, et ka seda lahkavad arvustused näivad jälgivat kindlat valemit. Kõigepealt kurdetakse, kuidas Marvelil on läinud nii kaua, et teha ühele oma staarkangelastest, Scarlett Johanssoni mängitud Natasha Romanoffile ehk Mustale Lesele, enda nime kandev film, samal ajal kui ta kolleegid Raudmees, Kapten Ameerika ja Thor on saanud neid juba kolm. Siis nenditakse, kuidas linateos on pidanud pandeemia tõttu edasi lükkuma ning kindlasti puudutatakse ka logisevalt kokku klopsitud poliitilist alatooni, mis põhineb sooliste võimusuhete murdmisel.

Nende hästi müüvate jutupunktide taga on siiski üks keskpärane Cate Shortlandi ("Lore", "Somersault") lavastatud ja Eric Pearsoni ("Thor: Ragnarok", "Godzilla vs. Kong") kirjutatud superkangelase film, millel ei õnnestu sobitada erinevaid žanre ja toone kokku Marveli valemiga, mis massiivsete märulistseenide, strateegiliselt rütmistatud huumori ja mõõdukalt annustatud metanaljade kõrval püüab hoida hõõgumas vaatajate armastust superkangelaste tegelaskujude vastu. Nimelt liigub Natasha Romanoffi tausta avades sünge spioonipõnevikuna alustav film järjest helgema draamakomöödia suunas ning lõpetab viimases kolmandikus standardse superkangelasmölluna.

Selline tonaalne ja žanriline areng aga nullib igasuguse temaatilise ja loolise tõsiseltvõetavuse, mida film püüab justkui esimeses kolmandikus arendada. Pärast efektset algust, kus tehakse selgeks, kuidas Natashast ja paljudest teistest röövitud naistest sai võimuhimulise ja julma pahalase Dreykovi (Ray Winstone) ülemaailmselt tegutsev palgamõrvarvitearmee, jätkab film ajaliselt "Kapten Ameerika: Kodusõda" järgsest perioodist, mil Natasha on sunnitud hoidma madalat profiili. Kuniks muidugi hoogsama sündmustiku käivitav tegelane minevikust ilmub ta ellu. Selleks on Natasha "õde" Jelena Belova (Florence Pugh), kellega ta asub ühisele missioonile. Dreykovi süngete, kõnekate ja brutaalsete mõõtmetega Mustade Leskede programm ehk Red Room jääb küllaltki igava missioonipõhise märulisüžee tagaplaanile ja seda avatakse vaid pisut kummalise huumori saatel, mis satub vastuollu seda ümbritsevate tõsiste teemadega.

Neist aga film ei näi huvituvat. Fookuses on teemana taas perekond ja selle erinevate nüansside avaldumine Natasha kompleksse mineviku näitel. Nii viib film Natasha kokku oma kentsaka teise "perekonnaga", millest püütakse igal võimalusel kas kõikuvalt töötavat huumorit või melodraamat välja pigistada. Tegelaste kokkusaamisega kulmineeruval missioonil (lisaks õdedele ka endisest vene supersõdurist isa (David Harbour) ja Red Roomi julmast teadlasest ema (Rachel Weisz)) aga särab Johanssoni tegelaskujust eredamalt Pughi Jelena, kes on Natashast naljatlevam ja avatum. See paljastab "Musta Lese" põhifunktsiooni, milleks pole Natashale võimsa ja põneva taustaloo andmine, vaid uute kangelaste ja järgmiste osade ettevalmistamine.

Kuigi on muljetavaldav, kuidas MCU on suutnud hoida taset ja koherentsust oma transmediaalse loo maailma ülesehitamisel, mõjub taoline tarbimisisu ülalhoidev Kinouniversiumi funktsionaalne konstrueerimine üsna tülgastavalt. Kui sellele juurde lisada sel korral vaid mõnel üksikul juhul (Pughi ja Harbouri hea koomilise tunnetuse puhul) toimiv marvellik huumor, siis tülgastus võimendub veelgi. Spioonifilmidelt (sh "Võimatu missioon: Tagajärjed" ja "Bourne'i" triloogia) šnitti võtvat "Musta Leske" hoiab siiski pinnal Johanssoni ja Pughi sümpaatne karakterite vaheline keemia, mida väga ebaühtlane ja -loogiline vene aktsendiga inglise keel ei suuda ära rikkuda. Muus osas on film tüüpiline MCU vahefilm, mis sihib Kinouniversumi sisemise loogika lõhkumise hirmus pigem keskpärasust kui midagi uut ja huvitavat.