Urmas Vadi lugemissoovitus. Väga võluv raamat

Foto: ERR

Marina Stepnova romaan "Aed", mis on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas, on väga võluv raamat, mille teksti on kirjutatud kaua ja põhjalikult, mõnuga maalitud ning voolitud, märgib Urmas Vadi oma reedeses lugemissoovituses.

Raamatu tagakaanelt võib lugeda: "On 19. sajandi keskpaik. Vürstipaar Borjatinskitel sünnib hiline, soovimatu laps, tütar, kes lammutab varem ideaalsena tundunud perekonna." Eks nende tutvustustega on alati nii ja naa, aga efekt on ikkagi midagi sellist, et hakkad PÖFF-ile minema, loed filmi kohta sünopsist ja siis pärast näed hoopiski midagi muud. Iseenesest see eelnev tutvustus kuidagi vale ei ole, aga minu jaoks peitub selle raamatu võlu, julgen isegi öelda – lummus – kusagil mujal. Faabula on selline, mida vene kirjanduses juba on nähtud, tõsi, ka selles raamatus öeldakse välja need kolm maagilist sõna – Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse –, aga eriliseks teeb selle teksti see jutustamise mõnu, autori vaade ja tunnetus. Ja lõpuks ikkagi see, kuidas Stepnova kirjutab, mitte see, millest ta kirjutab. Mulle tundub see hoiak kirjanduse puhul alati huvitavam ja rohkem väärtuslik.

Lugedes on tunda, et seda teksti on kirjutatud kaua ja põhjalikult, mõnuga maalitud ning voolitud ja ka lugejalt eeldatakse seda sama tähelepanu ning pühendumist. Sest juba ainuüksi ühe lause või lõigu sees võivad inimesed sündida ja surra, vahetuda sajandid. Nii et kui mõte vahepeal uitama läheb, siis oled sa juba eksinud. See tekst on kindlasti ka omamoodi tähelepanuharjutus. Ja samas on ta ka selline, mis tõesti köidab. Ja muidugi teeb lugemise nauditavaks Erle Nõmme tõlge.

Siinkohal üks tekstinäide, sellest poeesiast ja intensiivsusest. See on raamatus koht, kus tutvustatakse üht olulist tegelast, koduarst Moselit. Moseli ema on sunnitud Venemaalt põgenema ja ta läheb koju, tal on kolm last, aga ta saab aru, et ta saab endaga kaasa võtta vaid ühe:

"Aeg jõnksatas mitu korda ja jäi teibana seisma keset kitsukest tuba, mis oli köetud vaarikakarva hulluseni. Moseli naine haaras kõrist, pigistas võõraste külmade sõrmedega, nagu võinuks see aidata. Härjapõiega kaetud aknakesest kiikas jaanuaripäike, tilluke, jube, muigas kõveralt nagu paranoik ja kadus, peitis end tähnilise linnuparve taha. Nagu kardina tõmbas ette. Kolm! Mis on, ema? Moseli naine ei vastanud, ainult ahhetas veelkord ja pani jooksu, jooksis, jooksis jälle, esmalt trepiastmeid vahele jättes, seejärel piki sammaskäiku ja edasi – põiktänav, kõver kui saatus, siis veel üks, sama lühike ja hirmus, pärast mööda suurt teed, edasi, edasi – valkjad sagris juuksed, valkjad seisma jäänud silmad, ta ei tõmmanudki hinge Revelini välja ja aina peitis Georgi rasket sooja peakest rinnale – ära vaata, pojake, ära vaata."

Raamatu pealkiri on "Aed" ja kuigi see aed pole ses loos mingi peategelane, on ta vaistlikult alati kohal. See on justkui stiihia, mis ajab oma oksi, ja kasvusid, ja milles leidub imelisi vilju ja mis kipub aeg-ajalt võssa kasvama ja mille võrdkuju on peategelane Tusja. Sellesama vürstipaari tütar, kellest ka raamatu tutvustuses juttu oli ja kes ka saab alguse sellest aiast. See on lausa piibellik stseen, kui vürstitar nõuab hommikusöögilauas vaarikaid ja kui talle vastatakse, et vaarikaid ei ole, läheb ta ise võssakasvanud aeda ja leiab küpse ploomi ja pakub seda ka oma mehele ja see on tõesti nagu keelatud vili ja peale seda seika aias sünnibki raamatu peategelane, millele omakorda järgneb justkui paradiisist väljaheitmine, kui pidada parketikõlblikkust paradiisiks.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: