M. Night Shyamalani uusim (õudus)põnevik "Vanad" on seda tüüpi teos, mida kirjeldab ehk kõige paremini küsimus "on see nutikas, lihtsalt loll või mõlemat?"¹. See on ühtlasi ka küsimus, millele režissöör-stsenarist M. Night Shyamalan ei taha oma rõhuasetustega otsest vastust anda. Lisaks nutikas-juhm skaalale pendeldab film ärevalt melodramaatiliselt tõsise ning koomiliselt jabura vahel, mis ilmestab ka selle sisulisi ja tonaalseid vastuolusid, mida film ei suuda oma kestuse jooksul lahendada.

Nutikas-juhm skaala puhul alustab Pierre Oscar Levy ja Frederik Peeters graafilisel romaanil "Sandcastle" põhinev film igati intrigeerivast juhtmõttest – mis oleks, kui meie planeedil asuks koht, kus inimesed vananevad sellise kiirusega, et terve eluaeg mööduks pisut rohkem kui ühe ööpäevaga. Filmis meelitatakse sellisesse kohta abieluliste, eluliste ja tervislike probleemidega klassikaline tuumperekond, kuhu kuuluvad keskea hakul abikaasad Prisca (Vicky Krieps) ja Guy (Gael García Bernal) ning nende 11-aastane tütar Maddox (Thomasin McKenzie, Embeth Davidtz, Alexa Swinton) ja 6-aastane poeg Trent (Alex Wolff, Emun Elliott, Luca Faustino Rodriguez). Nad on pahaaimamatult saabunud puhkusele paradiisisaarele, millest kiirgab õudusfilmi troope. Kui pealtnäha liigagi idüllilise hotelli juht suunab perekonna ja lisaks veel mõne erinevate taustadega puhkajate seltskonna eraldatud randa, vihjab tegevustik õudusfilmilikule arengukaarele veelgi tugevamalt. Seda teed film siiski minna ei taha, vaid kaldub kiiresti psühholoogilise põneviku poole, kus ehmatavatest ja õõvastavatest aspektidest kaalukamalt peaks mõjuma tegelaste seesmine areng uute psühholoogiliselt ja füüsiliselt veidrate tingimuste valguses.

Siin aga hakkab asi skaala teise otsa poole liikuma. See, kuidas rannal hakkavad sündmused küllaltki hästi struktureeritud tempos (kord imalalt melodramaatiliselt ja kord jantlikult õõvastavalt) lahti rulluma, paneb järjepidevalt mõtlema, kui tõsiselt peaks toimuvat ikkagi võtma. Vastust ei anna kohutavalt kehva ja puise dialoogiga stsenaarium, mis mõjub piinlikult isegi M. Night Shyamalani kontekstis, kes pole kunagi olnud tuntud oma tunnetuse poolest tabada viise, kuidas inimesed päriselt võiksid omavahel suhelda. Isegi kui see puisus on taotluslik, on see täis kuiva funktsionaalset ekspositsiooni, mida stsenaariumi kvaliteedist jahmunud näitlejad masinlikult ja segaduses pilguga ette kannavad. Lisaks on nende kiiret vananemise kaart jälgiv areng ebamääraste eesmärkidega lavastatud ning jääb absurdselt konfliktsete olukordade taustale. Need pingeid, verd, surma ja segadust tekitavad sündmused võtavad üle filmi algusest peale õhkõrnalt arendatud põhiteemad vananemisega kaasnevatest valudest ja hirmudest, mille M. Night Shyamalani kaubamärk ehk puänt peaaegu et täielikult nullib.

Siin läheb raisku nii põnev juhtmõte, mille küpsetamine on pooleli jäänud kui ka ägedalt kokku pandud näitlejaansambel – Gael García Bernal ("Y Tu Mama Tambien"), Vicky Krieps ("Phantom Thread"), Alex Wolff ("Hereditary"), Thomasin McKenzie ("Jojo Rabbit"), Rufus Sewell ("The Holiday", "The Man in the High Castle"), Abbey Lee ("Lovecraft Country"), Aaron Pierre ("The Underground Railroad"), Eliza Scanlen ("Little Women"), Ken Leung ("Lost") ja Embeth Davidtz ("The Girl with the Dragon Tattoo") –, kelle ülesanne on lihtsalt jaburaid sündmusi edasi viia ilma igasuguse emotsionaalse veenvuseta. Isegi vapustavalt tervikliku ja mõtestatud operaatoritööga filmides "Us" ja "It Follows" silma paistnud Mike Gioulakise koostöö M. Night Shyamalaniga mõjub kummastavalt liikuvate kaadrite ja ebamääraste rakursside tõttu ebakorrapäraselt.

 Kuigi "Vanad" mõjub kaasahaaravalt ja hoiab pilgu teravana just stseenides, mille lahendused mõjuvad kõige kummalisemalt, jätavad kokkuvõttes tonaalne ebakõla ja poolikuks jäävad ideed suhu ajaraiskamise maitse.

¹ https://variety.com/2021/film/reviews/old-review-m-night-shyamalan-gael-garcia-bernal-vicky-krieps-1235023591/